lootus lunastusele… Aga mina ei saa oma järglastele oma ihu pakkuda. Mul ei ole ka hinge, millega neid toita. Kui ma ei leia sobivat…
See sinu halastus, naine, on väga julm mäng.»
Tumelik vaatas Filip Sörenit, kes häält tegemata maas vähkres. Pööras siis pilgu tagasi deemonile kivi otsas.
«Ma ei eita, et sul võib olla põhjendusi. Aga igavik – igavik on liiga pikk aeg.
Ma ei tea, millise liigi sees elamiseks sinusugused välja arenesid, aga – meie oleme tehtud aja sees elamiseks. Ning aja sees suremiseks. Meie liik ei suuda sinusuguse koormat kanda ning nagu sa ütlesid – meil on rumalaid valikuid ja loomupärast kurjust endalgi liiga palju.»
«Sa eksid. Sinu liigi vanad tekstid räägivad kannatuste igavikust, karistustest pärast kuritegusid.»
«Need polegi nii vanad tekstid. Ja ma olen mõelnud sellele, kust nad pärit on ja kes nad inspireeris. Sinusugused? Sina ise?»
«Ei. See mõte oli teie endi oma, otsimas meid, kes me sellele vastata saaksime. Just nii nagu te otsisite ka jumalat – ja leidsite ta viimaks. Te ise otsisite karistust oma pattude eest. On see minu süü, et te selle ka leidsite? Nii suur süü, et sa hukkad selle eest nii minu kui mu lapsed?»
Lõikaja nägu võpatas.
Mispärast olid korraga igal pool lapsed?
«Ma teen selle nii kiireks, kui ma saan,» ütles ta, kükitas Filipi kõrvale ja silitas tolle higist määrdunud juukseid, pilk ikka veel kivi otsas istuval klounil.
«Ma – ei ole ka sinu valu suhtes ükskõikne. Aga ma olen lõikaja. Minu asi on kannatusi minimeerida. Igaviku jagu valu mõne minuti vastu?»
Kloun kivil sirutas oma kinnastatud käe tema poole. «Sa töötad halastuse nimel. Kui minusugused elavad ajast väljaspool, kas siis minul ei olegi seepärast õigust halastusele?»
Filipi Sören lõikaja käe all tegi häält. See kõlas nagu nuuksatus. Ta üritas end kergitada, küünarnukiga toetada. Mehe särk oli verine. Maa tema all punane, lihalõhnaline, märg. Loodet polnud kusagil näha.
«Kas nüüd…» Boudica silmad olid valust valgeks tõmbunud. »Kas nüüd aitab?»
«Jah,» vastas Tumelik tasa. »Nüüd aitab.»
Kusagil valgusaastate kaugusel nägi ekraani põrnitsev Rando oma iani kätt viimaks masina nurgas ootavale templisümbolile libisemas.
Nippon noogutas rahulolevalt. Eraldamine oli niisiis tehtud.
Rando ootas veel hetke, kuni naise pihk kaksikheeliksi täielikult kattis. Tõmbas siis kangi ja kõik valgelambid ümmarguses ruumis lülitusid korraga sisse.
Ekraan ihukaitsja ees lahvatas valgeks, nagu oleks seal näidatavas ruumis süttinud uus päike.
«Pulss on.» «Hakkab hingama… Hakkab. Kohe hakkab. Kurat võtaks, hakka hingama!!!»
«Jumalad…» Rando hingas hooga välja. «Miks see kuradinäritud arstihunnik siin koos meiega ei olnud?»
«Ah, Rando, juhmakas! Mõtle ka! Templi riituse väärkasutamine, kas sa näitaksid seda kellelegi võõrale? Ja kui siin oleks midagi viltu läinud, päriselt viltu läinud, siis sina ja mina kuulume oma eludega Lehele ja Varrele, aga arst ju ei kuulu.» Bet andis rääkides teisele nipponile märku oma ian külili keerata. Tolle suust voolas seepeale välja süljenire. Kogre avatud silmad olid pahupidi, valged ja liikumatud. »Aga pole viga, Tock toob ta kohe kohale. Umbes nelikümmend sekundit veel.»
Rando mühatas ebamääraselt ning pööras oma tähelepanu teisele kehale, mis lebas ikka veel kergelt helendaval kristallasemel. «Boudica vist ei vea välja.»
«Vaevalt küll, jah,» vastas Bet, emandalt korraks pilku tõstes. «Kui masin märku annab, et võib, katsu siiski järele. Korraldused olid selged.»
Rando seisis aseme kõrvale ja vaatas helendust sellel tasapisi järgi andvat, usaldades oma iani Beti hoolde.
Pimeduse vastu võitled valgusega…
Kui arst hetke pärast sisse astus, heitis ta esmalt pilgu kehale kirstallalusel ja ahmis kuuldavalt õhku. Rando suunas meediku käeviipega edasi Tumeliku juurde.
«See seal,» sõnas ta, juhuks kui veel miski segaseks jäi. «Ja kiiresti. Teisega tegeleme hiljem.»
Põrandallamaja liigutas juba kätt, kui arst pisikese pruuni ampulli sisu tema nahale laiali määrima hakkas.
Ian Tumelik oli pärast ärkamist väga vaikne olnud.
Kui ta arsti teise, nüüdseks kanderaamile tõstetud keha juurde juhtis, oli tal ainult mõni sõna öelda selle kohta, mida too otsima, mida just ravima peaks. Erinevad rebenenud koed kõhupiirkonnas, sealsetes organites. Põletused. Närvikahjustused.
«Ian,» küsis Bet emanda selja tagant vaikselt. «Kas midagi läks viltu? Kas me saame midagi teha?»
«Ei,» Tumelik pöördus. Ei naeratanud. «Ei läinud viltu. Läks täpselt nii nagu plaanitud – ta jääb vist isegi ellu. Aga mõned ohvrid ikkagi olid. Ma tapsin – ja ma tunnen neile kaasa.
Meie valikud on vahel – paratamatult mõne osapoole jaoks ebaõiglased.»
«Ah,» ütles ihukaitsja ja toetas oma kõva käe tavapäratu leebusega emandale õlale, pigistas seda kergelt. »Õiglus on inimeste väljamõeldis, ian. Seda ei leidu kusagil, üheski looduses, ühelgi planeedil. Üheski Süsteemis. Aga kannatused, need on ehtsad.» Ta naeratas viltuselt ja hellalt. »Laske mina ja meiesugused sõdurid tegeleme väljamõeldiste kaitsmisega. Õigluse ja õiguse ja seadustega. Sina – mu ian, sina tee oma ehtsat, päris tööd. Mis on õiglus, mida jagatakse halastuseta?»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
