Täheaeg 9. Joosta oma varju eest. Siim Veskimees
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Täheaeg 9. Joosta oma varju eest - Siim Veskimees страница 13
«Mu ema.»
Vaikus.
«See ei ole keelatud, kuni lapsi ei sigitata. Kui püsida noor ja terve üle saja aasta, ja su järglased püsivad samamoodi, ei ole ju perekondlike sidemete ja armastuse kehalises kinnitamises midagi nii – halba. Aga lapsi – ei, muidugi mitte. Lapsed on keelatud.»
«Mida sa tegid?»
«Olin joobnud. Kuude kaupa järjest. Hoolimatu. Unustasin arsti külastada. Unustasin – kogu kupatuse. Keegi ei jää ju rasedaks, kui selleks eraldi ei valmistu, hormoone ei võta ja väga ei taha? Ma ei teadnud kedagi sellist. Mul ei olnud kogemust. Ma ei teadnud.»
«Ja siis?»
«Mu ema arvas, et see on ühe tema juhusliku armukese oma. Too ei olnud üldse keegi, aga ema tahtis seda last. Veel ühte Boudicat. Talle meeldisid lapsed ja ta sai neid endale lubada.
Aga mina teadsin. Too armuke oli süsti peal. Mina mitte.
Olin olnud – viljakas.
Ma ei julgenud talle öelda. Taevad, ta oli – nii õnnelik selle rasedusega.
Ja ma kartsin kohutavalt, et mu hooletus tuleb peagi mõne geenitestiga välja.»
Paus.
«Edasi!»
«Ei. Palun! Ma ei taha.»
«Edasi!»
«Ma palkasin lapsevargad. Selliseid – on igas suuremas linnas. Ema uimastatakse. Laps lõigatakse tema ihust välja ja pannakse kasvama teise. Või inkubaatorisse. Viljatuid on vaesema rahva hulgas palju.
Ema õmmeldakse hoolikalt kinni. Et mitte mõrvasüüdistust saada.
Enamasti ei julge keegi aadlivere kallale minna. Aga tuleb ette erandeid. Ikka tuleb. Kui piisavalt hästi maksta.»
Ta nuttis rääkides.
«Edasi!»
«Nad lõikasid lapse välja. Tõid inkubaatoriga mulle. Ma uurisin, kuidas ema tervis on. Nad ütlesid, et hea. Ma maksin.
Kui nad läinud olid, lülitasin inkubaatori välja.»
«Mida sa sellest õppisid?»
«Ei midagi. Ma tapsin lapse. Kuidas sa saad küsida, mida ma sellest õppisin?»
«Mida sa õppisid?»
«Ei. Palun ära küsi enam. Ma ei õppinud midagi»
«Mida. Sa. Õppisid?!»
«Teesklemist. Varjamist. Vastutust. Aususe väärtust.
Püüdsin edaspidi anda rohkem, kui oodatakse.
Õppisin andma. See on ju hea? Et ma õppisin vähemalt andma?»
«Ja sa arvad, et see teeb midagi heaks?»
«Ei… ma ju ütlesin. Ei. EI!»
Filip Sören vaatas mittemidaginägevate silmadega lae poole. Tema huuled ja ilmselt ka keel olid puruks hammustatud, nägu verest ja pisaratest triibuline. Käed rusikasse surutud, lihased pingul, vastu köidikuid rebimas.
Koger seisis mehe pea kohal, hoidis seda oma käte vahel paigal ja nuttis samuti. Pühkis tatti ja pisaraid rohmakalt varrukasse, pihke Boudica pea ümbert vallandamata.
Kusagil tema selja taga kumas kuldpruun valgus nagu lohutus, aga ta ei saanud midagi parata, et jagas osa mehe valust – jagas samal ajal tema sees kasvanud vastikusega, aga siiski.
Mõlemad tunded kraapisid nagu traatharjaga.
«Rando, lükka võimsust juurde!» sõnas ta otse enda ette. «Ma ei saa ikka veel kätte kedagi muud kui teda ennast.»
Hetke pärast keha laual vappus, mehe pea kaardus kuklasse ja ta karjus – sõnatus, mõttetus valus.
Tema kõrval kivi otsas istus kloun.
Tol oli punane naeratus ja värvitud nägu ning kui ta liigutas, oli näha, et värvi all ei olnud mitte midagi. Ja kui ta rääkis, oli tema huulte taga tühjus.
Ta istus Dali kõrval ja tema osavad kinnastega kaetud sõrmed hõõrusid teise veriseid käsi märja riidetükiga, puhastasid haavu põskedel, laubal ja randmetel ning selles, kuidas hall valgus klouni punasel parukal läikis, ei olnud midagi hirmsat. See oli tavaline hall pärastlõunavalgus ja tavaline kunstjuustest parukas.
Ajuti kostis alt, mere poolt, imikunuttu ja Filip Sören võpatas, püüdis end looteasendisse kerra tõmmata. Kloun tõstis oma tühjad silmad mehe näo suunas, libistas käega üle tema juuste, kattis pihuga kinni ühe kõrva ja sosistas teise lohutusi.
Ajaks, kui Koger kivini jõudis, oli kloun poolunes Boudica endale pooliti sülle tõmmanud ja toetas teda seal nagu magavat last. Dali nõjatus triibulises särgis rinna vastu ega avanud isegi silmi, kui lõikaja teda hõikas.
«Filip Sören!»
«Filip Sören Dali, tee silmad lahti – sa magad oma hukatuse rinna najal!!!»
«Ah, ja mida paremat sina talle pakud,» küsis kloun, suudles oma sõrmeotsa ja libistas seda siis mööda mehe meelekohta põseni. «Mina pakun praegu lohutust. Enne andsin võimaluse oma patuteost midagi head välja vormida.
Sina võid anda ainult põlastust, õudust ja häbi. Kas sa arvad, et ma ei tunne su vastumeelsust ta tegude suhtes? Jäta see hingeke mulle, sa ju ei tahagi teda!»
Lõikaja vaatas klouni alt üles, silmi kissitades. «Ja miks sa seda teed? Pakud – lohutust, nagu sa ütled. Et sööta ta hiljem oma larvidele mingis ilges ajatus augus, kus ei ole eilset ega homset, ei algust ega lõppu, ainult valu ja õudus. See võtab lohutuselt teatud kvaliteedi maha minu meelest.»
Klouni hääl oli vastates leebe. Aga tema käsi mängis Dali randmehaavaga, tõmbas seda sõrmedega laiali nagu punast naeratust. Mees oigas ja liigatas, aga deemoni teine käsi hoidis teda paigal. «Ta oli ise nõus. Leidis, et väärib seda. Kas sina vaidled vastu? Teades, mida ta tegi?»
Tumelik vaikis. Tõmbas hinge. Surus sõrmed rusikasse ja palvetas.
«Jah. Vaidlen küll. Sa võtad liiga palju, nõuad liiga ränka tasu. Lase tal minna ja otsida lunastust mõnel teisel teel! Ükski teine kahetsus ei nõua igavest valu. Inimese mõte ei ulatugi selleni, ei suuda seda haarata – aga ma tean, et sa võtad liiga palju.
Liiga palju!»
«Ka mina vajan toitu, võõras. Kas minul ei ole siis elule õigust?» Kloun naeratas taas ja tema suu taga välgatas miski olematu, nägematu, tühi ja hirmus. «Ma kinkisin talle vastu midagi, mida ta vajas: andsin talle, mida anda. Natuke vabam, natuke õnnelikum, natuke paremini juhitud riik, kokku väga palju natuke õnnelikumaid inimesi. See on ometi ühte hinge väärt. Filip Sören Dali, mu hingeke, mu kallike-kullake? Kas sa tahad, et ma teeksin olematuks selle poliitilise nihke, mille sa ostsid? Kõik selle mõjud? Kõik selle, mida sa saavutasid?»
Ta võttis mehel lõuast ja raputas kergelt,