plaaniga?»
Boudica pilgutas paremat silma. Vasak oli kaane all nähtamatu ja liikumatu. Väikese pausi järel mees noogutas – kaunis napilt. Pigistamisjälg tema kaelal nägi järjest halvem välja, aga Koger oli endale esmaabi andes peeglist näinud, kuidas ka tema enda kõri tasapisi lillaks tõmbus.
Ja siis oli Anrod igatahes mantli ja sandaalidega kohal.
Kui välja arvata paar sosistatud kirumist, Boudica vaikis, kui tema kõrv kinni plaasterdati, käed valla päästeti, mantel selga aidati ja siis randmed uuesti raudu pandi, sedakorda keha ees.
Anrod juhatas printsile Rohelisse tuppa teed. Tock kõndis oma vaiksetel kõveratel jalgadel kuuldamatult otse vangi järel, sõrmed piitsavarrel valvamas, ja ian ning tigedalt vahtiv Bet omakorda nende järel.
Rohelises toas oli istepatju, millele toetuda, järid ja sarnast tüüpi madal laud kui lehtlaski. Öö oli juba pimeduse üle mõisa langetanud ning sel kellaajal ei tasunud vajaduseta väljas istuda.
Ka oli Roheline tuba akendeta ning hästi kaitstav.
Laipea seadis süngelt vaikides nende ette teeserveeringu, seekord kõige lihtsamates savinõudes.
«On teil enam-vähem talutavalt mugav?» küsis Tumelik Koger mahedalt, kui Daliga taas omavahele oli jäänud. «Nüüd võite soovi korral saada ka midagi kangemat, kosutuseks. Ma ise ei tarvita muid erguteid peale tee, aga on nii maritat, teivat kui boizi ja võin lasta tuua ka erinevaid alkoholivariante.»
Boudica, kes Lehe ja Varre traditsioonilise moe järgi laias rohelises siidmantlis ja plaasterdatud silmaga enam sugugi endisel moel printslik välja ei näinud, hingas ikka veel pisut raskelt.
Kui ta rääkima hakkas, kõneles aeglaselt ja vahepeal vaikides, otsides sõnu ja puhates häält. Koger laskis tal seda vahele segamata teha.
«Te olete väga lahke, ian Tumelik. Väga lahke. Ma olin naastes valmis turmtuleks ja tapmise peal väljas olevateks klannisõdalasteks. Ometi mitte säärasel moel pantvangi sattumiseks. Teie ihukaitse töötab mõnel moel väga hooletult, mõnel moel aga – täiuslikult.
Minu kaaskond tuli minuga lihtsalt kaitseks, vannun. Et hoida mind elus, kuni ma püüan läbirääkimisteks kontakti luua ja leida võimaluse teiega uuesti kõnelda. Mitte ründamiseks, mitte hirmutamiseks, ei midagi sellist. Minu tahe oli hea, kuigi see välja ei tulnud.
Teie, ian Tumelik, olete aga taas osutunud leebemaks, kui ma ootasin. Kas te olete nõus seda leebust veel pikendama; kuulama ära mu andekspalumise?»
«Paluge. Ma mäletan, et te lasite mu lahti enne, kui selleks sunnitud olite. Nii et elu kallale kippumises ma teid ei süüdista – küll aga paljudes muudes asjades. Mis teil on vabanduseks tuua?»
Filip Söreni pilk jäi korraks naise näole pidama ja ta pooliti kummardas, pooliti noogutas tänutäheks selle möönduse eest. Tõusis ja seisis, ainsa nägeva silma pilk vastasseinale suunatud.
«Ian Tumelik Kogre perekonnast, Lehe ja Varre klannist, ma palun võimalust teie andestus ära teenida. Mu vead on mu enda ja ma palun teil määrata neile hind – olgu see nagu ta olema saab, ma ei kaeba.»
«Istuge,» ütles Koger vastuseks. «Räägime. Ma tahan aru saada. Enne, kui otsuse teen.»
Boudica kuuletus, pilk korraks uksele eksimas, kulmude vahel vastumeelsusjoon: «Mul on teie ees häbi. Tänased teod tulenesid minu eksitusest, raevust ja argusest. Mitte miski neist ei ole vabanduseks. Kas te soovite, et ma võtaksin ühendust oma inimestega väljas ja saadaksin nad teie kodu ümbert minema? Ilma mingite lubadusteta teie poolt, lihtsalt hea tahte žestina.»
«Pole vajalik,» vastas Koger. «Parem kõnelge sellest, mispärast te mind ründasite – ja pagesite. Ja eriti hoolikalt valige sõnu selgitades, mispärast te tagasi tulite.»
Mees kergitas suunurki. Ta oli mingil tabamatul moel teistsugune kui varem, oma päevase külastuse ajal. Vähem poseeriv, mõtles lõikaja. Pingsam. Murelikum – ja murettekitavam.
«Ma ei põikle vastamisest kõrvale,» lausus Dali vaikselt. «Ja ma tunnistan oma võlga. Püüan vastata igal juhul – aga palun siiski, kui te võite, lõikaja Tumelik: kas te seletaksite mulle enne – seda, mida te ennist ütlesite? Mida te – minu kohta teate? Kuidas te teate asju, mida keegi teada ei saa? Kes te olete, ian?»
«Ma olen täpselt see, keda te näete, Boudica. Tumelik Kogre perekonnast, Lehe ja Varre klannist, 38 aastat vana, ameti poolest lõikaja. Ja muidugi pühendunu. Aga,» lisas ta hetke pärast, «ma tulen teile vastu ja selgitan. Sest ma säästsin teie elu ja ei taha mõelda, et see oli vale otsus.
Lisaks laialt teada omadustele on mul üks teatav eripära. Nägemuste anne.
Pärast pühendumist on Looja mind õnnistanud terava pilguga. Kui ma teid Zurmas puudutasin,» Koger vaatas oma pruune, lühikeseks lõigatud küüntega sõrmi, «nägin ma teist tasandit. Hingeilma, kui soovite. Teid isiklikult – ja teie… valu. Ja veel – olevust, keda ei olnudki tegelikult otse näha, kes lihtsalt oli.» Koger ei leidnud mugavat suunda, kuhu nii intiimsel teemal rääkides silmad pöörata. Käte pikem vaatamine tundus viisakusetu. «Sellest võõrast – millestki – ma päriselt pilti ei saanud, aga see rääkis minuga. Ütles, et tal on teiega tehing sõlmitud. Et te kuulute talle.» Ta ei tahtnud sel teemal jätkata. «Teie, prints Filip Sören, nägite selles vaimuilmas täiesti kohutav välja. Ma imestan, mida te ometi endaga teinud olete.»
Mehe huuled tõmbusid taas korraks laiemale. See võis olla nii katse naeratada kui ka põlgusavaldus. Boudica pööras pead ning vaatas lõikajale parema silmaga otsa.
«Tänan teid vastuse eest. Mida teinud – noh, ilmsesti tegin ma tehin’…» ja poole sõna pealt hakkas Dali kõvasti läkastama, otse lämbuma.
Lõikaja ootas hetke, aga kui Boudica vajus istepatjadel kahekorra, ta tõusis ja tõttas appi, kärmete oskuslike kätega teise kurku ja hingamist uurides, hingetõmmete tugevnemisele kaasa aidates. «Aeglasemalt, sa raiskad jõudu,» ütles ta, libisedes ise seda märkamata töönormi ja sinatamisse.
Dali raevukas pinnaline õhkuahmimine taandus ta pihu all taas tõeliseks hingamiseks. Koger toetas istmiku Boudica kõrvale padjale ja jätkas meedikuna: «Vahel juhtub nii, kui inimest on kägistatud – teil võivad olla kõris vigastused, mida ma üle ei vaadanud, enne tähele ei pannud.»
Mees ei olnud tema professionaalse puudutuse eest tagasi põrganud, kuigi Tumelik ise oleks seda pärast nipponi ametiosavate käte (ja jalgadega) kokku puutumist kindlasti teinud. See muutis olukorra kuidagi piinlikuks, süvendas lõikaja ebamugavust mehe vigastuste pärast. «Mul on väga kahju. Kas teil on arsti, kelle juurde Natakel minna? Ma võin soovitada absoluutselt usaldusväärset.»
«’si… pole selles,» pomises Boudica kaameks tõmbunud huulte vahelt, sõnade vahele köhides. «Ma ei… saa sellel teemal rääkida. Sellest – mida te nägite. Mida te teate. Ei saa. Arvasin, et kui… te nagunii teate nii palju… võib-olla. Aga ei, ei.»
Seepeale tuli lõikajale nii täielik lahinguväljatunne peale, et ta tundis hetkeks isegi vere ja kuse, sita, kummi kõrbemise ja põlevate karvade lõhna – ning ta sõnas: «Olgu. Psühhosomaatiline barjäär. See on halb. Vajad sa minu abi?»
«Kui saaks käerauad maha võtta?» Mehe terves silmas oli lõhkenud veresoon, värvides silmavalge helepunaseks, ning tas oli tunda mingit – värinat. Katkemise äärel oleva niidi pingsust. Ometi ta naeratas.
«Midagi
