naeratuseks: «Prints Filip, palun – kas te arvate, et teil tuleb tasuks selle eest, et ma koristajad kutsusin, minuga flirtida? See on päris tõsiselt häiriv mõte!»
Filip kummardus pisut ettepoole, tema pea kaldus veel enam viltu ja juuksekihar vajus laubale nagu holoreklaamil. Ilus mees kuldsete rõivakaunistustega, nii puhtalt esitletud, et raami või ära. Siis pööras Boudica küsiva liigutusega peopesad ülespoole.
(«Ta sõlmis tehingu. Ta on minu.»)
«Mulle anti teada, et te olete pikemat aega üksi elanud, ian – lõikaja. Need allikad ei eksinud ju, ega? Muuseas, minu kõrgete standardite kohaselt võiks te olla absoluutselt kompu, nii et minul mingit probleemi ei ole. Ja mina, ian – lõikaja – Tumelik, olen väga hea seltskond, kuigi ma ise seda ütlema pean. Väga hea seltskond – ja lisaks muuseas autundega. Mulle ei meeldi võlgu jääda.»
Koger seisis paigal, kuigi tundis kiusatust taganeda Boudica nagu metsiku looma eest. Kõigist viisidest, kuidas asjad valesti lähevad, oli see üks veidramaid.
«Ma saan aru, et te ei ole usklik inimene, ja teile on kasinuse mõiste võõras,» sõnas ta end kainelt mõtlema sundides.
«Usklik pole ma tõesti mitte. Meid vaktsineeritakse selle nakkuse vastu juba vastsündinuna,» vastas Boudica lustlikult. «Aga ka religioossed inimesed ei ela pidevas nukras tsölibaadis, ian… vabandust, ma aina unustan. Lõikaja Tumelik. Teie väga austusväärse klanni mitteabielus liikmed ei ela ka kõik nukras tsölibaadis, ma kontrollisin. Ja kui ööd on üksildased, on unenäod sageli kurjad. Uskuge mind, mina tean.
Kas te ehk tuleksite minuga teatrisse, armas ian – Zojus 301-l on väga huvitav filosoofilis-psühholoogiline näidend esietendumas ja me võiksime pärast kultuurikogemust üksteist paremini tundma õppida!»
Kohe astub ligi ning suudleb kätt, taipas Koger õudse fataalsustundega.
(Aita mind! Palun!)
Kui prints Filip Sören siis ligi astus ning oma käe tema oma poole sirutas, peitis Koger peopesad selja taha. «Ei, palun, prints! Te ei esinda minu jaoks – mm… seksuaalset ahvatlust.
Kui te aga tunnete vajadust mingisuguse võla tasumiseks – minu poolt vaadates ei ole see üldse vajalik, tõesti – või on teil ehk midagi muud öelda, arutame vast asja aias? Tänase ilmaga on siseruumid minu jaoks ebameeldivad. Steriilsed ja ebatõelised.»
Ning pealegi jäi koridori nende asupaiga ja aia vahel metalliskänner. Koger ei saanud midagi parata sinna, et skaneerimata Boudicaga kahekesi viibimine ajas tal silmanurgad sügelema. Nimetage seda instinktiks, kui soovite.
«Päris pea peale kukkunud ma ei ole,» lisas ta külalise ees ust avades, «nii et võtame kohe vabalt eelduseks, et te tulite mult midagi saama. Ja rääkige otse. Hoiate meie mõlema aega kokku.»
Väljas oli kuum, lõõskav Natake suvi. Leitsak tabas valgest majast väljujaid nagu heitgaasid lendukisabast. Peaaegu nähtavalt virvendav õhk liikus vaikselt läbi valgete ja punaste lillede ning printsi nahale tõusis otsekohe higikirme. Lõikaja esivanemad olid pärit soojemast kliimast ja tema pruun nahk ei läikinudki mitte.
Ka ei tundnud ta mingit vaeva oma lihtsa siidmantli puudutusest, kuid mees kooris lehtla lopsaka roheluse varju jõudnuna kuldkaunistustega jaki seljast ja paljastas kaks pikka valgenahalist käsivart. Tõmbas ka pihuga läbi juuste, rikkudes veidi nende sätitud lainetust ja näidates lõikajale ebasümmeetriliste, kuid kunstipäraste ridadena kummassegi kõrva lükitud ehteid.
Koger istus paksule roomatile ühel pool lehtla keskele seatud madalat lauda ja viipas Boudica teisele poole.
Too istus teatraalselt kulme kortsutades, põlved kahel pool ristatud pahkluid laiali. «Tänan väga, ian Tumelik. See on pisut madalam iste, kui ma harjunud olen, aga sobib küll. Jätkame siis.
Mul on väga kahju, et ma ei ole teile seksuaalselt ahvatlev,» ta ei usu seda tegelikult, kui pilgu suuna ja tooni järgi otsustada, mõtles Koger, «aga ma mõistan, et sedasorti asju juhtub. Mõtlesin juba varem, et mida teha, kui teil on teistlaadi huvid, ja mul on õnnekombel ka kaks õde, kes on väga rõõmsad seeüle, et ma elusalt koju tagasi jõudsin. (Lisaks muidugi ka see õde, kes ei ole rõõmus, aga temast me hetkel ei räägi.) Neil oleks hea meel teile igasugust seltskonda pakkuda – ja too Zojusi näidend peaks kindlasti olema selline, mis teile meeldida võiks. Hea algus kaunile sõprusele, loodetavasti.
Ma uurisin teie maitset, lõikaja Tumelik, kuigi armueelistuste kohta oli kurvastavalt vähe avalikku teavet leida.»
Koger tundis juba sõnade «mul on õnnekombel ka kaks õde» juures, kuidas veri talle näkku tõuseb, kuigi seda läbi ta tumeda naha ilmselt märgata ei olnud. Ta pidi end viivukese pidurdama, kuid tuli siiski toime küllaltki vaikse hääle ning tsiviliseeritud tooni säilitamisega: «Ma jätan endale õiguse oma eelistusi teiega mitte jagada, prints. Muidu on aga nii, et ma võin ju faktina teada, et Boudicad kupeldavad sageli oma perekonda, aga… Palun, austage mind niipalju, et te seesugust tehingut minule kaela määrida ei ürita ega oma lodevust minu ees ei demonstreeri!»
Külalise naeratus hangus: «Ma ei plaaninud teid solvata, lõikaja Tumelik. Võib-olla tegin kusagil oma oletustes vea? Te olete oma perekonnast eemaldunud, teete lihtinimese tööd ega ole kuskile liikunud ka templi hierarhia sees. Te käitute nagu – vaba kodanik. Ja teie tegutsemisest minuga jäi meile mulje, et võib-olla te – otsite Boudica klanniga kontakte? Meie pakume omapoolset tähelepanu ja huvi meeleldi.»
Kogre silmad lahvatasid suureks. »Te tulite siia, arvates, et ma – tahan poolt vahetada? Tõesti? Vast oleks parem, kui te lahkuksite!»
Boudica kortsutas kulme ja huuli korraga. Vaikis. Sirutas oma jalad piki lauaserva välja.
«Armuline ian, Natakele oli pikk tee tulla. Kui me eksisime teie motiive oletades, ma vabandan. Aga te päästsite juba mu elu, pakkuge nüüd siis vähemalt einetki, kui ma juba siin olen!» Koger istus liikumatult, silmad tumedad ja vihased.
Mees jätkas rahulikult: «Kuna teie põlgusavaldus mu sõnade peale oli üsna otsene, hakkab mind nimelt põletama üks küsimus, millele vastust leidmata saaksin ma küllap öösiti veel vähem und. Mispärast te, lõikaja Tumelik, mu keha ikkagi kokku lappisite? Kui teie suust Boudica nimi niimoodi kõlab, et te meelsamini sülitaksite kui seda viisakalt lausuksite – muide, ma ositi jagan seda seisukohta, aga see tuleneb minu kui suguvõsaliikme privileegist teada liiga palju –, tundub konservimisvalik tera ees üsna pentsik.
Mis, ian, pani teid niimoodi otsustama?»
Nende vahele tekkinud vaikuse sisse astus lehtlasse kergel sammul ja paljaks raseeritud pead kummardades Laipea Luige, laotas lauale valge lina ja kattis selle kärmelt teepiaalide, kannu ja puuviljavaagnaga.
Lõikaja noogutas talle tänutäheks ja ootas kõneluse jätkamisega, kuni teemeister oli lahkunud.
Boudica ei pööranud Laipeale ühtegi pilku.
(…igavesti sa teda ikka elama ei pane.)
Ah, kas temaga õigupoolest üldse tasus tookord vaeva näha?
«Te siiski pakute einet.» Filip Sören naeratas ja võttis pähklikausist peenelt kahe sõrmega ühe röstitud kerakese. «Kui kena!»
Kogre positsioon võõrustajana sundis teda oma viha tagasi hammustama: «Te olete mind tõesti valesti mõistnud, prints Filip. Mingit soovi teiega kontakti luua mul ei olnud. Aga teie vabandus on samuti vastu võetud.» Temagi sirutas käe vaagna poole, võttis viinamarja.
