kauget maapinda hooga lähenemas.
Ta sulges silmad ja, käed ikka veel madujat olevust pigistamas, sumatas tagasi iseendasse nagu voodisse raske päeva lõpul.
Boudica tegi siinpool vaiksemat häält, need olid pigem lämbunud oiged kui midagi karjumise või sõnade sarnast. Ja välja nägi ta muidugi oluliselt meeldivam, noor laiade sarnadega lapik nägu (mitte raasugi madujas, pigem kergelt ahvilike joontega), sügavad silmakoopad, pikk lahja kere.
Ilmselt mõtlesin ma neid kuhje laiali tirides liialt vakladele, järeldas lõikaja.
Ta kõhkles hetke. Vabastas ettevaatlikult, kangete sõrmedega, käsivarre, millest kinni oli hoidnud. Boudica oigas pikalt ja madalalt ning hakkas justnagu pimesi käega enda ümber kobama.
Koger nihutas mehe jalgu ja siis käsivart (uus oie) ning keeras haavatu külili, et ta turvaliselt uinutada. Konserveerimine oleks ärkvelolijale küllaltki ebameeldiv protseduur.
«Aita mind,» hingeldas Boudica.
«Sellega ma tegelen, jah,» vastas lõikaja ja süstis.
«Aitäh. Kes sa oled?»
«Ametlik lõikaja,» vastas Koger ja Boudica pani silmad kinni ning magas.
Selliseid haavu konservida oli igavene jama.
…ja igavesti ta ikka ei ela.
Lõikaja tõmbas luku kinni, pani mehele peale kutsuja ja ütles: «Lõikajad,» et saatja end sisse ja õigele lainele lülitaks.
«Leidsin kuskil kahekümnendate lõpus-kolmekümnendate alguses oleva kapteni auastmes Boudica, päris pahasti puruks. Erikäske polnud, aga perekond maksab heldet luna. Ta võtab paar tundi tugevat tähelepanu kindlasti, nii et arvestage oma arvutustes sellega. Preemia jagage omavahel. »
«Mida perset,» tuli kohe vastuseks. «Miks sina Boudicadele erandeid teed järsku? Hale hakkas või? Su oma klanni sõdurid ja ohvitserid jäävad praegu surema seepärast!»
«Polnud parata, hakkas jah,» vastas Koger, leppides mornilt järgnevatel nädalatel ees ootava nöökimisega. «Tervist kõigile!»
Sulges saatja.
Pressis huuled kokku ja tegi oma tööd edasi.
Aedniku kiilas pea oli higiga kaetud. Sellise ilmaga polnud see ka mingi ime, seda enam, et Anrod pidi parasjagu ka majas töötama.
«Ian Tumelik, teile on külaline.»
Lõikaja tõstis pilgu.
«Praegu? Kes?»
Aednik krimpsutas heledaid kulme.
«Palun andestust, ian. Ma viisin ta vastuvõtutuppa ja tõin jääkohvi, aga nime küsida põgenes meelest. Lehest ja Varrest ta ei ole.»
Tema emand ohkas. Pani raamatu klõpsatusega lauale. «Pole midagi. Ma tean, et ust avada ei ole sinu töö. Aga kirjelda teda vähemalt, et teaksin, millele ma vastu astun.»
«No… Aadlimees, kuigi mitte teie klannist. Kindlasti mitte Natakelt. Hele nahk. Lokitud, mukitud. Jakk ja püksid kuldseid nööre täis tikitud. Üsna noor vist või vähemalt korraliku kirurgiaga kohendatud. Kõrk. Või vaikne. Minuga igal juhul ei kõnelnud. Vahtis ja muigas. Tõesti vabandust unustamise pärast, ian.»
Tumelik Koger ohkas veel korra. «Aitäh.» Kirjeldus ei toonud ühtegi tuttavat meelde, küll aga andis vihjeid, mis laadi võõraga tegu. Nimelt ebamugavat laadi, sellisega, kes rikub terve pealelõuna.
Paistis, et mõnikord võib võõraste holosõnumite blokeerimine ka tülikamaks osutuda, kui nende ärakuulamine oleks olnud.
«Käi palun köögist läbi ja kui ta selleks ajaks minema pole läinud, lase meile veerand tunni pärast puuviljad ja tee tuua. Ja tänan, et sa Njalli tööd ka teed.»
«Alati rõõm aidata, ian,» vastas Anrod ja hoidis klaasitud tahvelust emanda ees lahti.
Niipea, kui vastuvõtutoa uks avanes, tõusis külaline leentoolist ja kummardas sisenejale, vaarikavärvi huuled mureta muigel, sügavates koobastes säravad silmad naerukil.
«Ian Tumelik Lehe ja Varre klannist, Kokrede perekonnast, lubage mul esitleda – jah, hm, tõepoolest, mind ennast: prints Filip Sören Dali Boudica klannist.» Mehe hääletoon kõlas nii, nagu naerataks ta endamisi pidevalt omaenda naljade peale.
«Tere päevast, prints!» Lõikaja oli oodanud ebamugavat külalist, aga jahmatas ootamatult kaela sadanud jama ulatuse peale siiski. Nõnda vastas ta veel: «Ma usun, et me vist oleme juba kohtunud,» ja kahetses neid sõnu, tõesõna, juba nende suust väljumisel.
«Jah, isegi kaks korda.» Filip Sören Dali nahk oli hele, peaaegu valge, juuksed pruuniviirulised nagu kandiline puhtast puidust laud, kus seisis klaas jääkohviga.
Lõikaja oli teda viimati hoopis teistsugusena näinud. (Tume, toore maksa karva klompjas veri ja õhuke pommikild selle keskel, matt serv vaevu näha. Tõmblevate sõrmedega käsi, mis haava suunas teed kobab, seda katta üritab, aga ei suuda.)
Mees lakkas naeratamast (ta hambad olid vist loomulikud – sirge rida ja üsna valged, aga esihambad pisut suuremad, mis andis talle naeratades üleannetu ilme), ta pilk pöördus maha ning külaline langetas kummardades pea. «Ma tulin teid tänama. Meie teisel kohtumisel tegite mulle väga suure teene, ian lõikaja Tumelik Varrest ja Lehest. Oletatavasti ei oleks ma teie abita enam elus. Niipea, kui see kaunis rahu viimaks sõlmitud sai, asusin teie kontakte ja elupaika välja uurima ning kuna teiega muul moel ühendust ei saanud, olen viimaks isiklikult kohal, et oma lugupidamist avaldada.»
Koger silmitses külalist pikalt ja uurivalt. «Mul oleks hea meel, kui see kaunis rahu viimaks kestma jääks, prints Filip Sören. Nii et mul on hea meel, et teiegi selle leppe üle rahulolu ilmutate. Kahepoolne nõusolek on ainus, mis meid Süsteemide vahel kerkiva sõja puhkemisest eemal hoiab.
Aga ma ei mõista, mispärast te siin olete, prints: meie kokkupuude Zurma lahingu väljal oli üürike ja ma ei teinud muud kui konservisin. Teid päästsid Unamolde arstid.»
«Jah,» nõustus külaline. «Ja ometi olin ma saanud sellise killu kõhtu, et teil olnuks iga õigus pakkuda mulle tera halastust, ei muud. Mul on hea meel, et te seda ei teinud, ian Tumelik. Suremine on mulle – teatud isiklikel põhjustel – äärmiselt vastumeelne.»
«Te olete klannist,» vastas Koger üsna järsult. Mida tahtis temast see õnnetu mees? «Mõni teine lõikaja oleks teid samuti preemia lootuses konservi pannud. Ja kuna me ei aja praegu asju klannide tasemel, jätke see «ian». Piisab lõikajast. See on minu elukutse.»
Mees naeratas taas, sedakorda kinniste huultega, ja vaatas võõrustajat kogu oma nägusa ahvinäo võlu mängu pannes, pea poolviltu. «Mulle jääb küll arusaamatuks, mispärast peaks üks veetlev aadlipäritolu naine valima sellise tegevuse nagu lõikaja oma, lugupeetav lõikaja Tumelik. See on – ebatavaline. Võiks öelda, et lausa meelihaarav valik!»
Koger oleks peaaegu oma kasvatusest ja haridusest hoolimata suud maigutama hakanud. Olukorra sürreaalsus hakkas üle kasvama esmasest kuidasja-miks-ta-mu-üles-otsis ebamugavusest.
Boudica jätkas häirimatult: «Arvestades, et te rahuajal seesugustes ruraalsetes tingimustes elate, keset istandusi ja kõrbe, võib
