eile tallele pani. Seda too kohe kaks tükki.“
Taavet avas aidaukse, pani kausi nõutud rooga täis ja viis trepi ette. Mehike ootas, kuni Taavet ka keldris ära käis, ja lõi hambad pekki. Veidi aega möödus vaikuses.
„Räägi nüüd, kuhu kõik inimesed on jäänud,“ palus Taavet, kui majavaim oli esimese isu kustutanud.
Haldjas võttis mütsi peast ja teatas pühalikult: „Kogu Merekivi küla rahva viis Vanapagan endale põrgusse orjadeks.“
Esiotsa ei tahtnud Taavet kuuldut uskuda. See polnud võimalik!
Mõnes muinasjutus võis ju olla, et vanahalb kellegi ära röövis, kuid need olid ainult jutud. Neid räägiti pikkade talveõhtute lühendamiseks.
Selliseid asju ei saanud ju päriselt juhtuda!
võikirn
Kui Taavet mingi aja pärast teate omaks võttis, oskas ta ainult üht küsida.
„Mis nüüd saab?“
„Nüüd pole muud, kui et hakka aga talu pidama,“ lausus majahaldjas, nagu oleks see üheksa-aastase karjapoisi jaoks paras töö. „Loomi sul pole, loomad viis va kole koos inimestega minema, aga peenrad tahavad kasta ja hein on niitmiseks valmis. Asu aga platsi ja hakka toimetama!“
„Aga…?“ Tundus ju võimatu, et tema, kasvueas poisike, suudaks terve talu tööd üksinda ära teha. „Aga sina pead mind nendes asjades aitama, millega ma veel ise hakkama ei saa.“ „Kaup koos,“ ütles haldjas ja tõusis.
Nimeta kuus leht- ja kolm okaspuud, mis kasvavad Eesti Vabaõhumuuseumi metsas.
Millise hoonega on Pulga suveköök ühe katuse all?
Kelder ja ait
Korraga tundis Taavet tohutut nälga. Viimati oli ta söönud eile keskpäeval. Oli viimane aeg keha kinnitada. Inimene pidi igal hommikul midagi hamba alla saama. Ilma ei tohtinud toast väljagi minna. Söömata inimese võis toonekurg otse koduväravast Toonelasse viia. Toonela oli allmaailm, kus surnute hinged igaveses udus oma kurba elu elasid. Toonela peremeest hüüti Tooneks. Niisiis tuli iga uut päeva alustades kas või natukene süüa, linnupetet võtta, ja kurest õige mehena mööda jalutada. Üksainumas leivakäär pettis toonelinnu ilusti ära ja sel päeval polnud surma karta.
Taavet kiikas tünni. Liha oli veel küllalt alles. Seda oli ema heinaajaks hoidnud. Nüüd aga oli söömas vaid tema üksi.
Pulga talu vastne peremees läks keldrist välja ja pani mõlemad uksed hoolega kinni. Päike oli juba kõrgel ja soe õhk ei tohtinud mingil juhul sisse pääseda. Taavet lonkis aida poole. Ka sealsed tagavarad oli vaja üle vaadata.
Aidas oli kõik nagu ema ajal. Silguveerandik põrandal, kotike rukkijahu, teine tangu, kolmas kamajahu. Võikirn oli omal kohal ja viimane tükike võid ilusti riiulil napas, puulusikaga tehtud ristimärk peal, et vanahalb seda ära ei solgiks. Savikausis oli pool tosinat muna. Kõik ülejäänud oli ema pannud suurde kuldsesse sõirakettasse, see oli parim pidutoit. Pool sellest oli veel alles. NÄLGA MA EI JÄÄ, otsustas Taavet ja pani aidaukse enda järel kinni. Tulisoolane sink oli poisi keele täitsa ära kuivatanud. Emal oli kaevus lännikus alati hapupiima. Külmas kaevuvees jäi hapupiim kauaks ajaks puhta maitsega. Isegi rõõsk piim ei läinud jahedas hapuks. Taavet läks kaevu juurde ja tõmbas ämbri üle rakete. Loodetud piimanõu oligi ämbris. Taavet kummutas selle tühjaks. Ta kallutas ämbrist lännikusse vett, tõmbas nõu piimased seinad puhtaks ja riputas anuma aiateibasse kuivama.
„Sa pead veetünni täis panema,“ kuuldus rohust majahaldja hääl. „Kapsad ja porgandid tahavad õhtul kasta. Külm vesi tapab need ära, nii et pane vesi juba praegu soojenema.“
Taavet teadis küll, et aiavili tohib saada ainult õuesooja vett. Millegipärast oli isa tünni ja kaevuäärse küna alati ise täis kandnud, end appi pakkunud Taaveti aga ära ajanud. Nüüd meenus Taavetile, mispärast.
„Kaevus elab ju näkk,“ meenutas ta haldjale. „No ja siis?“ küsis vaim vastu.
Kas sina tead, mis kala on silk? Millest tehakse kamajahu?
Kas sina tead, mida tähendab „tohletanud“?
Oht kaevus
Taavetil oli kõhe. Tänase öö ja päevaga oli ta näinud rohkem vaimumaailma elanikke kui seni kogu elu jooksul. Aga koduhaldjal oli õigus. Peenrad ei saanud ju kastmata jääda. Taavet võttis ämbri ja lasi selle kaevu. Hetke pärast küünitas ta üle kaevurakete, et näha, kas pang on juba täis.
„Oi, Taavet!“ kuulis ta rõõmsat naisehäält. „Tere!“
Taavet ei uskunud oma kõrvu. Inimene? Ta heitis pilgu selja taha. Seal polnud kedagi.
„Taavet, Taavet!“ hellitas hääl. „Vaata ometi siia!“
Nüüd taipas poiss, et ilus hääl tuleb kaevust. Veepeeglilt paistis kahvatu nägu ja kaks sinist silma. Need polnud linaõiesinised nagu tüdrukutel harilikult, vaid sügavalt tumesinised. VESISINISED. Korraga tõusis nägu ülespoole, silmad ikka veel Taavetisse kiindunud.
„Ära karda, Taavet,“ ütles hääl lauldes.
Nüüd oli nägu juba veest väljas. Selle kannul ilmus nähtavale helesinises särgis keha, hulk sini- valgeid juukseid ümber vallali.
Nii ilusat tüdrukut polnud Taavet kunagi näinud.
„Kus ämber on?“ küsis ta totakalt.
„Ämber? Ämber on minu juures. Tule ja võta! Tule, tule!“ sosistas näkk ja sirutas käed Taaveti poole.
Mats! tabas kivi Taaveti upakil tagumikku. Ta viskus kaevu kohalt üles ja jäi, käed taguotsal, maja-haldjat vahtima.
„Ämbrit ta ise tagasi ei anna,“ ütles haldjas. „Too rehealusest pootshaak ja kisu ämber välja. Ja ära selle näkiga õienda. Sinu isa noorem vend uppus ära, kui näki meelitusi kuulas. Kui ta väga külge kleebib, ütle talle: „Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kinganaela varas!“ Siis ta solvub ja jätab su rahule.“
Taavet tundis, et oli suurest ohust pääsenud.
„Ole meheks elu päästmast,“ ütles ta majahaldjale.
Too turtsatas ja vastas:
„Ega näkiplika mind toida. Kas keldrisse jäi veel sinki või panid sa kõik ise nahka?“
Kas Pulga talu kaevul on kook, vänt või pump?
Sarvik ja sarvloomad
Sündmusterikas jaanipäev veeres õhtusse. Taavet oli majapidamise üle vaadanud, sinki ja sõira söönud ning sahvrist leitud meepurgist mitu tublit lusikatäit ära limpsinud. Poiss tundis, kui raske on isegi üksainuke päev ilma perekonnata elada.
Aga võib-olla peab ta nüüd igavesti üksi jääma!
Õhtu
