teelehte.“
„Teeleht on hea mõte,“ rõõmustas ema. „Kui kingad jala villi hõõruvad, on samuti teelehest abi. Haava peal peatab see verejooksu. Teeleht ravib isegi rästiku salvamist.“
„Vaata ainult, et tolmust või mullast lehte otse haavale ei pane. Muidu läheb maaviha sisse,“ hoiatas vanaema.
Taavet astus kaks sammu laudaläveni ja kitkus ukse eest teelehe. Igaks juhuks loputas ta seda veetünnis ja litsus sinna, kus roosatas mesilase piste jälg. Märg leht kleepus nahale.
„Ega mesilane mind paha pärast rünnanud,“ mõtles Taavet. „Ta lihtsalt ehmatas. Vanad inimesed räägivad, et mesilasemürk aitab luu- ja liigesevalu vastu.“
Milliseid vanu talulilli sa tead?
Heinamaarjaõhtu
„Homme on heinamaarjapäev,“ teatas majahaldjas järgmisel õhtul tõsiselt. „Sul on viimane aeg luhalt hein maha lüüa. Jaagupipäevani on tänasest vaid kolm ja pool nädalat ja igaüks teab, et Jaagup taob raudnaela heina.“
Taavet püüdis kujutleda, kuidas ta ihuüksi Tiskre oja kaldalt pikka rohtu niidab. Metsaäärne luht oli Pulga uhkus. Seal kasvas parim hein kogu külas. Timuti, ristiku, aruheina ja aas-rebasesaba kamar oli tihe ja kõrs pehme. Heinategu oli täiskasvanute töö. Kaare mahasaamine nõudis jõudu ja oskust. Kibedal heinaajal olid väljas pere ise ja kõik sulased-tüdrukud. Lisaks palkas isa päevilisi, sest hein tuli kuivalt lakka saada.
„Kuidas ma üksi heina teen? Ma olen ju laps!“ tahtis Taavet esimese hooga pursata, aga taipas kohe, et majahaldjaga pole mõtet vaielda.
„Sa oled tubli ja saad toime,“ ütles haldjas nagu Taaveti mõtteid lugedes. „Kui väga hätta jääd, leidub ehk abilisi.“
Abilisi?
„On sul KARJAPASUN alles?“ küsis vaim korraga täiesti teisest vallast. Pirakas kasekoorest keeratud pasun oli veetünnis leos nagu ikka. Vees püsis pasun kenasti koos ega kuivanud hõredamaks, nii et heli pidanuks välja tulema küll.
„Pasun on leos,“ vastas ta. „Aga mis sellel heinateoga pistmist on?“
„Mine kohe pärast päikese loojumist heinale. Ja võta pasun kaasa.“ Mõtlikult vaatas Taavet, kuidas päike allapoole veeres. Ta tõi lauda räästa alt kõige väiksema vikati. Isa oli enne jaanipäeva kõik talu vikatid ära pinninud ja teravaks luisanud. Vars püsis hästi käes. Pihku toetav pulk oli just nagu tema jaoks loodud. Poiss võttis hoogu ja tõmbas läbi seinaäärsete nõgeste. Vikat oli terav ega nõudnud jõudu. Taavet tundis suurt rõõmu, et niitmine nii hästi välja tuli. Kähku lõi ta kogu lauda ümbert nõgesed maha. Siis aida ja siis toatare ümbert. Ussaed sai kohe uue ilme.
vikat
Öine heinategu
Taavet astus kitsast rada mööda heinamaa poole. Kesköö kaste oli jahe.
Heinamaa oli öövalguses sinine. Täiskuu kallas heldelt valgust, kõik oli üksainus sinkjalt helkiv lainetus. Vaikus muutis luha unenäoliseks.
Taavet pani pasuna tasakesi maha, sasis vikati kõvemini pihku ja lõi võimsa kaare. Siis liikus ta sammhaaval edasi. Kaste tegi kõrre pehmeks ja töö kergeks.
Taavet niitis umbes tunni, kuni adus, et selg hakkab kangeks jääma. Sõrmed kiskusid vikati varre ümber krampi ja kurk kuivas koledasti.
Poiss pani vikati käest ja vaatas loorada. Kohkudes sai ta aru, kui väikese osa avarast luhast oli ta suutnud puhtaks niita. Aga pärast niitmist tuleb hein ka hõredaks lahutada, teistpidi kaarutada, kuiv hein kuhja vedada ja lõpuks koju lakka tassida.
Nõnda ei saa ta tööga enne talve valmis! Ja mis saab siis Emmist ning lammastest?
Taavet tõstis maast pasuna, pani selle suule, kattis ühe augu sõrmega ja puhus. Oua-oua! helises pasun. Vaikus oli murtud. Taavet võttis pihu eest ja lasi kõik augud valla. Voooou, vooou! ütles pasun nüüd õige madalalt. Taavet pistis keele pasuna huulikusse ja laksutas seda kiiresti. Tutu-lutu, tut-lut, tutu-lutu, tut-lut! helises pasun.
Äkki nägi Taavet metsaservas seitset saledat kuju, heledad hamed seljas, kuuvalgel sinakad juuksed lahtiselt üle õlgade ja suured metsalilledest pärjad peas. Kui piigad lähemale jõudsid, nägi poiss, et metsaneitsid olid hulga ilusamad kui kaevunäkk. Võib-olla tuli see nende sõbralikest naeratustest. „Kas sina mängisid pasunat, Taavet?“ küsis kõige suurema pärja omanik. Tema suured silmad hiilgasid läbi suveöö hämariku.
„Mina,“ vastas Taavet.
„Kas sa mõnd TANTSULUGU ka tead?“ uuris teine neidis.
„Ikka,“ ütles Taavet.
„Kas sa meile ka mängiksid?“ küsis kolmas ja naeratas. „Siis saaksime tantsida.
Varem tantsisime ööbiku ja teiste öölindude laulu saatel, aga Vanapagan vedas süütud linnukesed koos õnnetute inimestega maa alla.“
karjapasun
Lindude ja loomade põrguminek oli metsa jaoks tõsine lugu. Taavet taipas, et inimesed, mets ja heinamaagi on omavahel rohkem seotud, kui ta seni oli arvanud.
„Mängin teile hea meelega, aulised metsaneitsid,“ kummardas Taavet ja lõi loo lahti. Tütarlapsed võtsid üksteisel kätest kinni ja hõljusid üle heinamaa.
Pasunat puhuda oli kergem kui niita. Taavet lõi jalaga takti ja mängis, nagu oskas. Metsapiigad tegid sõõre ja rattaid, heljusid ühes ja lahus ja keerutasid koha peal, nii et valged seelikud lõid puhevile nagu hiiglaslikud kurekellad. Mida kauem mäng kestis, seda rõõmsamaks muutus Taavet. Kuid ka metsaneiud tundusid õnnelikud. Nad naersid ja kilkasid nagu päris tavalised külatüdrukud kiigeõhtul. Veel kord sai Taavet kinnitust, et päris- ja vaimurahvas polegi nii erinevad. Viimaks peatasid piigad hoo ja tulid Taaveti juurde.
„Aitäh, Taavet,“ ütlesid metsaneiud. Poiss pani tähele, et nad hoolimata tunde kestnud tantsust üldse ei hingelda.
„Kes te olete?“ küsis Taavet.
„Me oleme Murueide tütred. Meie isa on Udumäe kuningas, kes niitudele ja põldudele kastet saadab ning vilja hävitava halla eemal hoiab.“
Siis vaatas üks tüdruk taevasse ja hüüdis:
„Õekesed, kiire! Päike on kohe väljas! Head aega, Taavet! Ole tubli!“ „Hüvasti, Taavet!“ hõikasid teised juba joostes. Nad libisesid puude vahele ja kadusid silmist. Üle veel kastese heinamaa lõi sädelema esimene päikesekiir. Taavet ei saanud esiti arugi, et kogu suure luha hein oli korralikult niidetud ja kuivamiseks laiali laotatud.
Taaveti pasun oli kolme vaksa pikkune. Mitu sentimeetrit see teeb?
Kas sina tead, miks olid mets ja heinamaa taluperele vajalikud?
Jahva, jahva, kivikene!
Kits andis piima. Lihatünn ja silgupütt ootasid sööjaid. Taavet oli juba aiast noori
