kuulis ta tuttavat häält.
„Emmi!“ karjus Taavet ja jooksis hirmsa hooga karjaõue poole. Seal seisis valge kits, tema taga vana oinas kahe utega. Taavet haaras kitsel kaela ümbert kinni ja surus näo pehmesse karva.
„Emmi, kallis Emmi!“ pomises ta nutu ja naeruga läbisegi. „Kuidas sa siia said?“
Kits mökitas vastuseks. Lambad jõllitasid Taavetit ja määgisid. Vana oinas oli vait ja justkui ootas Taaveti käsku.
„Minu järel lauta – marss!“
Tuju oli korraga jälle hea. TA POLNUD ENAM ILMAS ÜKSI!
Koduhaldjas passis laudavärava juures.
„Kas sina tead, kuidas Emmi ja lambad põrgust tagasi tulid?“ küsis Taavet.
„Minu teada pole nad seal olnudki,“ ütles majahaldjas tähtsalt. „Vanapaganal on jõudu inimeste, lehmade, sigade, koerte ja kasside üle. Aga kits on paganaga väga sarnane. Teda ja sokku vanahalb ei puutu. Lammas on jälle Jumala loom. Tema üle pole paharetil võimu. Nii need loomad sulle alles jäidki.“
Taavet viis loomad kenasti lauta ja ronis ise lakka. Enam polnud seal midagi karta. Ta keeras end heintele külili ja magas juba samal hetkel õiglase und.
Kelle aedik asub Pulga talu lauda juures?
Kas sina tead, mida lakas hoitakse?
Naiste töö
Hommikul ärkas Taavet kummalise hääle peale. Ta keeras unise peaga külge ja oleks edasi maganud, kuid keegi tonksas talle valusasti ribidesse. Heinaaseme ees seisis majahaldjas, kulm kortsus.
„Kits ootab lüpsmist,“ ütles ta rangelt. „Muidu jääb tal udar haigeks.“
Taavet vahtis haldjat ammuli sui. Kas mehike mõtles asja tõsiselt? Lüpsmine ei tulnud kõne allagi. See oli ju…
„See on NAISTE TÖÖ!“ pahvatas Taavet.
„Kus sa siin naisi näed?“ küsis haldjas. „Tule kähku!“
Taavet tõmbas püksid jalga ja ronis lakaredelist alla.
Muistsetest aegadest olid talus meeste- ja naistetööd. Mehed talitasid hobuseid, kündsid, külvasid, harisid lina ja tegid metsas puid. Naised hoolitsesid ülejäänud koduloomade ning kõigi tubaste talituste eest. Heinategu, viljalõikus ja rehepeks olid ühised tööd. Seal pidi kogu pere väljas olema. Kitse lüpsev mees või isegi poiss oleks olnud kõigi naerualune.
Taavet jõudis roigasaiani. Lüpsik oli eilsest saati teibas, põhi ülespidi. Poiss võttis selle ja läks lauta. Emmi tuli talle vastu, piklik udar peaaegu maani.
Taavet leidis lauda ukse juurest lüpsipingi ja kutsus Emmi õue.
Ta pani pingi Emmi taha maha ja lüpsiku udara alla.
„Istu pigem külje peale ja tõsta lüpsik talle jalgade vahele,“ õpetas haldjas. „Kui ta teeb kogemata vale sammu, on piim ümber ja sina pingiga pikali maas.“
Taavet võttis tarka nõu kuulda. Hea, et Emmi seisis rahulikult ja ootas. Ta saanuks justkui aru, et noorperemees on ainus, kellelt ihuhädas abi loota. Taavet võttis kahe käega nisadest kinni, nagu ta oli ema näinud tegevat, ja tõmbas algul üht, siis teist nisa.
Piima ei tulnud tilkagi.
„Sikuta kõvemini,“ andis haldjas nõu. „Jõuga!“
Taavet tõmbas jõuga. Kits muutus veidi rahutuks.
See polnud perenaise kogenud käsi, vaid tont teab mis. Emmi mökitas küsivalt ja astus sammukese edasi. Taavet tõstis pingi ja lüpsiku küünra võrra järele, haaras uuesti nisad ja sõõrutas, nüüd juba kindlama käega.
lüpsik
Sirr! voolas kollakas piimajuga Taaveti särgikäisesse. Taavet hammustas huulde ja tõstis küünarvarre kõrgemale. Siis tõmbas ta taas. Nüüd pritsis juga maha, lüpsikust mööda. Taavet pigistas ja tõmbas, pigistas uuesti ja tõmbas jälle. Nüüd õnnestus tal piimaoja tõepoolest lüpsikusse suunata. Veel ja veel sõõrutas Taavet. Pikapeale hakkas lüpsmine minema.
Emmi kõva udar muutus pehmeks. Lüpsik oli aga peaaegu täis kena rammusat KITSEPIIMA. „Aitäh, Emmi!“ ütles Taavet südamest ja silitas kitse.
Mööda tema otsaesist jooksid sirinal higipisarad. Lüpsmine oli raske töö!
Taavet võttis länniku ja viis selle kaevu külma. Toast möödudes kallas ta majahaldja kausi ääreni täis.
Kas tänapäeval on samuti meeste- ja naistetöid?
Millised on meestetööd? Millised on naistetööd? M
Milliseid töid tehakse koos?
Mesilinnu mõõk
Nädal oli möödas. Emmi andis küllaga piima. Seda jätkus juua ja jäi ülegi. Ülemäärase piima lasi Taavet hapneda, sidus siis raske rammusa hapupiima rätikusse ja pani aampalgi külge rippu. Alla asetas ta suure kausi. Mõnus hapu vadak tilkus läbi räti ja maitses ütlemata hea. Räti sisse jäi veel maitsvam KOHUPIIM, mida Taavet võis süüa kas või kulbiga.
Aias valmisid herned ja oad. Taavet kastis neid vahel kaevuveega. Tänulikud väädid ajasid end kikki ja kaunad kasvasid aina suuremaks. Juba võis siit-sealt varaseid suhkruherneid noppida. Taavet hammustas krõmpsuvat kauna. Paistis tulevat ka hea kapsa-aasta. Peedipõld tare taga tõotas samuti saaki. Ja kuivad ilmad panid sibulamugulad lausa silmanähtavalt paisuma.
„Talveks toitu küll,“ mõtles Taavet.
Paraku kasvas aias ka igasugust umbrohtu. Enamiku päevast veetis noorperemees käpakil tuhkjas mullas tuhnides. Rohimist ootas ka ema lillepeenar majaseina veeres, kus õite ümber sagis palju metsmesilasi. Kärbseid ja sääski, neid talupere tavalist nuhtlust, polnud see-eest üldse märgata. „Vanaõelus viis pahulased koos inimestega põrgumõisa,“ ütles majavaim, kui Taavet temalt selle kohta küsis. „Aga mesilane on Jumala linnukene. Tema on püha nagu lammaski. Vanahalval pole tema üle võimu ühti.“
Ema tokkroosi ümbert võrmi kiskudes tundis Taavet pöidlas valusat sutsakat. Teda oli tabanud MESILINNU MÕÕK! Taavet pani sõrme kähku suhu ja lutsutas. Muld krigises hammaste all. Poiss sülitas selle välja, aga näpp tuikas endiselt ja paistetas iga hetkega jämedamaks.
„Vaat kus häda,“ mõtles Taavet. „Paistes pöidlaga ei saa kitsegi lüpsta, teistest kodutöödest kõnelemata. Mis ma nüüd teen?“
Talle meenus vanaema, kes iga haiguse ja häda vastu mingit rohtu tundis. Aidas rippus kimpude kaupa ravimtaimi. Linaste kotikeste sees oli pärnaõisi ja kummelit, takustes taskutes saialille ja arnikat. Kõigi ema ürtide nimeseid Taavet ei teadnudki.
Kuid kuidas rahustada mesilase mürki?
Kaugelt nagu läbi udu kuulis Taavet ema ja vanaema vestlust, mille juures ta eelmisel talvel kogemata oli olnud.
„Võilill on mesilase
