endiselt Purkinje haua juures. On ikka seesama Purkinje? Vaatame eesnime ja daatumeid: Johannes E. Purkinje, 1787–1869. Klapib küll. See on mees, kes leidis üles südame vatsakeste lihasmassis paiknevad imepeened kiud, mida mööda siinussõlmest tulema hakanud kokkutõmbumiskäsud südamelihaseni jõuavad.
Siin surnuaial peaks ka ülejäänud vooluahela paika saama, muutuvad südamearstid entusiastlikuks. ”His!” hüüatab kolleeg, ”see mees on ju samast ajajärgust.” Loogikat on veelgi: kui südame ristlõige ette võtta, siis Purkinjest järgmine ahela lüli ongi Hisi-nimeline närvikimp südamevatsakese seinas. Ajastu järgi ja anatoomiaõpiku pildi järgi peaks ta asuma lausa kolleegi kõrval hauaplatsil. Käime ringi. Hisi nimi silma ei jää. Ega me loodagi, sest Wilhelm His jr on tegelikult šveitslane, ja meil hakkab ka aega nappima. Teeme minekut. Aga enne surnuaia väravast väljumist lepime kokku: ülejäänud südameehituse tähtsad tegelased otsime üles juba järgmistest surnuaedadest. Kes meil vooluahela kokkupanijatest veel puudu on?
Järgneb atrioventrikulaarsõlm (AV-sõlm), mis paikneb kodade ja vatsakeste piiril. Tähtis piiripunkt, jaotussõlm, kus kojast saabuvat impulsside voogu korrastatakse, filtreeritakse ja selekteeritakse ning juhitakse edasi. Atrioventrikulaarsõlme avastajad leiame üles Jaapanist ja Saksamaalt. Kahe aasta pärast on Jaapanis kongress, siis peame Tawara juures ära käima – Sunao Tawara koos Ludwig Aschoffiga avastasid 1906. aastal kodade-vatsakeste vahelise närvisõlmekese.
Ja kõige lõpuks kõige tähtsam, siinussõlm. See on Briti saarte pärusmaa. Sir Arthur Keith (1866–1955) ja Martin William Flack (1882–1931). Koos pakuti maailmale välja unikaalseim kõigist maakera vooluallikatest, mille ülesandeks on toota südamerütmi ajavahemikus omaniku sünnist kuni surmani. Aastanumbriks kirjutati 1906. Inimsüda töötab alalisvoolul. Vool peab just nimelt alaliselt (alatiselt) olema, mitte vahelduvalt. Vahelduvalt töötava südame probleeme saab ainult haiglas lahendada.
Pika jutu kokkuvõtteks aitan teid spikriga. Kui juhtute rahvaülikoolis eksameid tegema ja teile satub pilet ”Millised on südamelöökide tekkimise mehhanismid?”, siis võiks vastata nii. Aastal 1906, kui Amundsen Loodeväila esimesena läbi sõitis, leidsid šotlane ja inglane südame seest üles pisikese rütmigeneraatori. Kohe olid jaol sakslane ja jaapanlane, kes generaatorile juhtmed külge kinnitasid ja jaotuspunktini vedasid, et tšehhil ja šveitslasel oleks hõlbus voolu soodsalt tarbijale maha müüa.
Kes on neljakambrilise pumbamaja peremees? Selles muidugi küsimust ei ole, siinussõlm asub ülakorruse parempoolses kambris ja juhatab sealt vägesid. Ta on dirigent. Dirigeerib meie elu kõige tähtsamat rütmi. Tavaliselt on see 60–80 lööki minutis.
Kui ühel halval päeval dirigent orkestri ees kokku kukub (näljast nõrkeb, purjus on, oma õlaliigese välja väänab või muul viisil vigastada saab), ega siis lugu pooleli jää. Nüüd oleneb kõik kontsertmeistrist, esimesest viiulist – dirigendi usaldusmehest, kes juhtimise üle võtab. Esimese viiuli pult asub teadupärast kohe tema vasakul käel ehk siis atrioventrikulaarsõlmes. Tema takt on küll natuke aeglasem, aga lugu läheb vähemalt edasi.
Kui orkestril peaks aga olema eriti halb päev ja ka esimese puldi viiul sõna otseses mõttes puldi kõrvale põrandale vajub, siis mängivad orkestrandid ise ja omapead (vatsakesed, kõige madalam rütmijuht, mis hakkab tööle, kui kaks kõrgemat rivist väljas ja tuleb toota elus püsimiseks kõige primitiivsemaid südamelööke). Orkester mängib omapead loo lõpuni, ta ei anna alla. Sest nad on profid, neid on nii õpetatud, ja nii on asjad kord paika pandud. Orkester ja süda, range subordinatsioon mõlemas süsteemis.
Tõmbasime otsad kokku, paiskasime vere südamest välja ja kogusime ta sinna tagasi – saime vereringe kui suletud süsteemi. Pump sai torudega ühendatud, tutvusime südame sees pesitseva peremehega, kes süütamiseks sädet toodab.
Nii lihtne siis ongi? Teps mitte, sest mida öeldakse selle kohta ülal, millised suunised tulevad Toompealt?
Korraldused tulevad ja on alati tulnud ikka kõrgematelt juhtorganitelt. Ajutsentrumid piklikajus on südame-vereringe juhtpult ja selles kõrges mängus jääb siinussõlm loomulikult kohaliku omavalitsuse tasemel tegelaseks, kuigi tähtsaks, nagu äsja veendusime.
Inimese kui liigi kujunemise ürgsel teel tuli ajust lausa pundarde viisi närvikiude, sõlmi, juhteteid alla rinnakorvi südame sisse ja selle ümber vedada. Süda on tihkelt närvide sisse mässitud ja tänapäeval on tunne, et see tegevus aina jätkub. Seda tõestab närvipundarde arvu sihikindel ja pidev juurdekasv meie tänapäeva ühiskonnas.
Vereringe juhtimine
Lihased on meid liikuma panev jõud. Kui ikka kodanik ilmutab tahtejõudu ja otsustab kiiruga tõusta neljandale korrusele, siis ta ka teeb seda. Ta käsib ajukeskusel tööle rakendada vastavaks liigutustekompleksiks vajalikud vöötlihased ning otsusekindel kodanik on varsti neljandal korrusel.
Ülejäänud osa lihastest ei allu inimese tahtele. Need on siseelunditesse ja veresoonte seintesse paigutatud silelihased. Tohutud kilomeetrid juhitamatut massi? Sugugi mitte, tahtele allumatut sisekeskkonda ehk meie varjatud siseelu juhib autonoomne närvisüsteem, mis on jaotatud sümpaatiliseks osaks (kindlustab aktiivse tegevuse) ja parasümpaatiliseks osaks (korraldab taastumist ja puhkust). Selline optimaalne ja väga kindel tööjaotus toimib juba aegade hämarusest alates.
Kes saab südant sundida? Käsu peale pulssi üles upitada ja vererõhku madalaks ajada pole võimalik, selle töö teevad ära autonoomse närvisüsteemi keemilised käsilased – noradrenaliin, adrenaliin, atsetüülkoliin, hormoonid.
Energia-, transpordi- ja infoministeerium (südame-vereringesüsteem) on iga valitsuse elutähtsad komponendid. Valitsus koosneb nagu kõik muudki valitsused kahest tasapinnast: keskusest ja kohalikust omavalitsusest. Kas on eraldi vaja regionaalministrit? Ei ole, kui keskuse ja perifeeria suhted on nii hästi korraldatud, nagu seda loodus inimese puhul on teinud, ja midagi ringi teha või täiendusi välja mõelda pole tarvis. Keskus on kaheastmeline.
1) Kõrgem juhtimispult – ajukoor ja koorealused kõrgemad närvituumad, kuhu koondub teleretseptorite vahendusel info väliskeskkonnast (valitsusel on tugev välisministeerium) ja organismi sisekeskkonnast. Saab sekkuda sõnaga. Et vastu võtta (õigeid) otsuseid, on vaja läbi töötada tohutu infomassiiv. Otsused ehk vastusreaktsioonid eri mõjuritele (kohanemine muutunud olukorraga) realiseeritakse kolme liiki täideviijate kaudu:
•vöötlihaseline – kohandab käitumist vastavalt kujunenud situatsioonile,
•silelihaseline – kohandab vereringet ja siseelundite tööd vastavalt olukorrale,
•hormonaalne – kohandab ainevahetust, vee-soolade tasakaalu, rasvadepoosid vastavalt olukorrale.
Kõrgeim juhtimispult kohandab madalama juhtimispuldi ja regionaalse tasandi tööd diferentseeritult ning erilisel vajadusel (katastroofi- ja ekstreemolukorrad) tühistab kõik tavaolukorra seadused ja kehtestab valmisoleku number üks.
2) Madalam juhtimispult – riigikontroll ehk riiklik administratiivne ülevaataja. Sõnaga sekkuda ei saa. Selles tsentrumis toimetavad organismi homeostaasi (sisetasakaalu) säilitamiseks füüsika ja keemia. Asub piklikajus kõrgete autonoomse närvisüsteemi keskuste kujul. Töötab tagasiside põhimõttel: sisse tuleb info rõhu-, mahu- ja kemoretseptoritelt, välja aga lähevad käsuliinid optimaalseks südametöö korraldamiseks, vererõhu ja veresoonte perifeerse vastupanu moodustamiseks, südamelihase ja aju verevarustuse tagamiseks.
Perifeeria ehk kohalik omavalitsus tegutseb vastavalt ülalt tulnud käskudele (”Laiendada veresoont!”, ”Ahendada veresoont!”), aga mitte ainult. Kõik
