on ultraheliaparaat perkussiooni välja tõrjunud. Südame kuulamine aga on jäänud ja jääb igavesti.
Praha surnuaialt suundusime õlut jooma ja sealt kongressile tagasi. Parajasti käis ettekanne südame ultraheliuuringu võimalustest reumahaigusest põhjustatud klapirikete korral. Lektor räägib raskepärases inglise keeles, aga video südameklappidest on tasemel. Lõpus ilmub ekraanile vanaaegse arstiteadlase pilt. Tšehhide oma mees Josef Škoda. Esineja räägib temast ilmse austusega. See Plzeňis sündinud arst oli omamoodi teerajaja. Ta oli 19. sajandi Viini koolkonna juhtiv praktik, kes meditsiinitehnikaeelsel ajajärgul pigistas patsiendilt maksimaalse info välja rindkere koputlemise ja südametoonide kuulamise teel, arendas neid ja propageeris õppejõuna. Ta oli väga järjekindel, eelkõige tudengitega, aga veel rohkem patsientidega. Panustas füüsikalistele uurimismeetoditele nii usinalt, et haiged lausa pagesid ta eest – jälle tuleb kopsima, katsuma, muljuma, valus on! Suri see kuulus tšehh aga südamehaigusesse, nagu ühele tõelisele erialafanaatikule kohane. Ja enamgi, ta suri oma tegutsemisvaldkonnale veelgi lähemal, nimelt viis teda hauda raske südameklapirike. Tema aordiklapp oli reumaatilisest põletikulisest protsessist niivõrd räsitud ja kortsus, et tekkis vere väljutustrakti kriitiline kitsenemine. Tänapäeval oleks talle uus ja efektiivne aordiklapp südamesse istutatud, aga tol ajal sellist võimalust polnud ning inimene lahkus. Ei aidanud see, et ta oma südamekahinad ära kuulis ja õige diagnoosi pani. Nimelt on sellisel puhul aordi kuulatlemispunktis kuulda räme, kraapiv kahin, nagu hõõruks krutskit täis koolipoiss tööõpetustunnis raspliga vastu radikat. Niivõrd raskelt ja pikalt peab südamelihas verd läbi kitsa avause pressima, et sellist kahinat ei kuule ainult kurt inimene. Seda kuuleb isegi palja kõrvaga, kui kuulmisorgan tihedalt vastu rindkeret suruda. Kuna juba Škodast juttu, siis ei saa lektor jätta mainimata ka Josef Škoda veelgi kuulsamat sugulast. Jah, muidugi, Škoda, automees, kelle elutööks oli kodumaise autotööstuse väljaarendamine.
Inimese meelte seas on taktiilne tundlikkus tähtsal kohal. Seda on diagnostikameetodina õnnestunult kasutatud aegade hämarusest alates. Ehk siis lihtsas keeles kompimist, katsumist, võõrsõnaga öeldult palpatsiooni. Arst katsub kaela, et tabada ära suurenenud kilpnääre, pigistab närvipunkte kuklas ja rindkerel, põrutab kergelt seljale neerude asukohas, vajutab paistes jalasäärtele ja uurib, kas jääb lohk järele või ei jää. Kõhu palpeerimisest rääkimata. Pinges ja laudkõva kõht viiakse otsemaid opituppa; maks, põrn ja isegi mõni kõhus paiknev vähkkasvaja joonistub osava palpeerija sõrmede all väga reljeefselt välja. Südamearstid on vist kõige suuremad katsujad. Pulssi loomulikult. Milline infoallikas! Pulsi kohta on terved teadused, tõelistest kuni libateadusteni välja. Pulss on ju lähtekoht, alguspunkt. Ka suhtlemisele. Tuleb inimene sinuga kohtuma, esimene asi on tere, teine on käepigistus. Käepigistus on pulsi katsumisele väga lähedal. Mis tähendab seda, et inimese pulss on küsimus laiemalt, see on kultuuriküsimus.
Sama naljamees, kes eksamil Purkinje kiudude pahaloomulise kasvaja välja pakkus, rääkis oma sisehaiguste propedeutika (diagnoosi kokkupanemise õpetus) eksamist. ”Piletis oli esimene punkt – pulss. Alustasin hooga. Teadagi, algus on väga tähtis, pead professori ära suruma, et tal ei tekiks lolli mõtet sulle pärast raskeid küsimusi esitada. No ikka, et pulss on kõige alus ja algus. Ütled haigele tere ja siis pulsi katsumine on nagu tere pikendus, teemasse aeglane sisseminek, haige uude situatsiooni kohandamine, see on kui suhtlemise tööriist ja kontakti saavutamisel tohutult tähtis. Pulssi palpeerides võid muud juttu rääkida, eluanamneesi küsida, aga käsi olgu kogu aeg pulsil. Sõnaline kontakt ja kehaline kontakt. Seda liini panin pikalt, jälgisin profi näoilmet, et õigel ajal pidama saaks, et üle ei pingutaks. Ja näed, töötas, vana ei küsinud ei pulsiliike ega – kõveraid. Ma ei pidanud ühtki pulsigraafikut joonistama, sest ta arvas, et tean neid niigi. Isegi järgmisi punkte ei küsinud!”
Tukse, pulsivõnge sõrmede all on tegelikult lainetus. Südamesüstol paneb laine liikuma, see kandub tuiksoont mööda edasi ja kindlaksmääratud kohtades me seda katsumegi. Kui haige hingab ja räägib, siis katsume pulssi randmelt. Kui ta lebab teadvusetult maanteel, siis üritame pulssi leida kaela piirkonnas unearterilt. Kui aga vasak jalg on jahedam kui parem ja valud sääres, siis katsume pulssi kubemest, põlveõndlast ja labajala pealt. Kui joonistada pulsikõver aordilt ja juuspeenelt kapillaarilt, näiteks neerudest, siis saame kaks tundmatuseni erinevat pilti. Vedeliku voolamine elastses torus, nii seletavad seda nähtust biofüüsikud, ja ega veri veresoontes teiste seaduste järgi voola. Süstoli tugevus ja tuiksoone seisund (elastsus, mahutavus, seina pinge) joonistavad meile pulsilaine. Laine kuju järgi saab haigusi tuvastada. Kui värav on poolenisti kinni, nagu Škodal juhtus olema, siis käib vereväljutus pikalt ja pingutatult ja pulsilaine on madal. Nii diagnoositi südameklappide rikkeid enne ultraheli võidukat tulemist. Kui aga süstol on kiire ja kraps, sest kilpnääre on piitsaga südant tagant torkimas, on pulsikõver kõrge ja terav.
Muidugi üritati pulsikõverat ka välja kirjutada. Viinis Josephinumi muuseumi vereringe saalis asub ridamisi klaaskappe, kus vastavad riistapuud väljas on. Millest alustati? Pulsikirjutamise esimene aparaat on korralik kaadervärk, mida üks mees üles ei tõstnud ja pisikesse tuppa see ära ei mahtunud. Järgmised läksid kogu aeg väiksemaks ja kaalult kergemaks. Austerlaste oma mehe Gustav Gärtneri aparaat valmis aastal 1900. Eksponaadi selgituselt loeme: tonometer, pulskontroller, sfügmograf, ja see mahtus juba uuritava kõrvale lauale ära.
Maestro laulutaat Gustav Ernesaks on pulssi kujutava peatüki kunstivormi valanud. Laine tõuseb, laine vaob, kohisedes, mühisedes… kes ei teaks, kes poleks kuulnud. RAM laulis omal ajal neid Juhan Smuuli sõnu. Tunnuslaul laulutsüklist “Kuidas kalamehed elavad” pani lained meres voogama, kalurite paadid merel kõikuma, kuulajate südamed kontserdisaalis põksuma, tunded vaka alt väljapääsu otsima. Meie praegune aeg esitab samuti ajakohase küsimuse: “Kuidas vanamehed elavad?”
Võtame korraks oma kätte vanaisa või vanaema soonilise, kuivetunud käe. Lisaks kõõlustele leiate te kindlasti üles ka sama kõva ja pika tuksleva traadi. Et liha on sealt ümbert ära kuivanud, on üks asi, aga sellise arteri sein on tõepoolest jäik ja pulss on kõva (pulsus durus). Sklerootilise lupjunud veresoone läbilõige on nagu katlakivist ummistunud malmtoru santehniku käte vahel. Tuksleva traadi poolt esile kutsutud lainetused elumerel hakkavad tasapisi vaibuma. Kuni lainetuse lõpliku lakkamiseni veepinnal ja kardiogrammi paberil.
Pulssi käsitledes on raske mööda minna Tiibeti meditsiinist ja pulsidiagnostikast.
Reisil Pekingisse külastasin Tiibeti Meditsiinikeskust. Osutusin seal väga uudishimulikuks külastajaks. Alguses peeti lühike loeng, siis järgnes praktiline osa, s.t arsti vastuvõtt.
Minu vastu laua taha istub indialase väljanägemisega valges kitlis mees ja tema kõrvale inglise keelt rääkiv naine (õde?). Arst palub käed lauale sirutada. Kujutan ette, kuidas ta vilunud liigutusega leiab üles mu randmepulsid ja kukub parameetreid tulistama: kiire, kõrge, lame ja mida kõike veel, ikka pulsiga tegemist. Aga tutkit, tohtri sõrmede all minu radiaalpulssi kohe kindlalt ei ole, seda tunnetan täpselt, see-eest on minu peopesad tema kindlates kätes. Tuim miimikavaene nägu vaatab minust mööda. Hoidnud käsi sekundit 15–20, hakkab ta naisterahvale midagi pomisema. See teeb märkmed valgele paberilehele ja hakkab siis mulle tulemusi ette kandma. Uurimise ajal lipsab mul sisse kaks ekstrasüstolit – millise kondi ma talle andsin! Kas ta kasutab selle ära? Selle pealt saab ju milliseid järeldusi teha!
Paberilehel on kirjas kokku 18 valdkonda-elundkonda-süsteemkonda ja minu ette pandud paberil on kolmele ringid ümber tõmmatud. Need on mu nõrgad kohad ja nende kohta saan seletusi. Meeste värk tundub mul päris mäda olevat. Siis tulevad südameasjad. Saan diagnoosidega lagipähe: vereringe on nõrk, eriti luude, lihaste ja liigeste ümber, need võivad valutama hakata, eriti hull on lugu kaela ja nimmepiirkonnas. Edasi on vereringehäired ajus ja südames, mis võivad lõppeda teadagi väga halvasti. Järgneb pikk loetelu, kogu raskekahurvägi on kirjas.
Tohter
