Süda võtab sõna. Rein Vahisalu

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Süda võtab sõna - Rein Vahisalu страница 8

Süda võtab sõna - Rein Vahisalu

Скачать книгу

erutus-juhtesüsteemi uuringutega on kindlaks tehtud lisaerutuskolde olemasolu kodades ja atrioventrikulaarsõlme ülijuhtivus. See laseb valimatult läbi kõik, mis ette antakse, ja vatsakesed peavad nüüd kõigi 220 käsu peale kokku tõmbuma. Täielik koordineerimatus! Süda ei jaksa pikalt sellist tööd teha, lisaks on see töö mõttetu. Nüüd läheb tegutsemiseks. Erutuskolle tuleb maha rahustada, sõlm korrale kutsuda. ”Mis ravimiga viimane kord hoo maha saite?” esitan haigele olulise küsimuse. “Ma olen ablatsiooni järjekorras, see on kolme kuu pärast. Viimane hoog võeti maha isoptiiniga,” ütleb õpetaja rahulikult.

      Viime patsiendi intensiivravisse, paneme monitori alla ja asetame veenikanüüli veeni. Kui isoptiin siis isoptiin, alustame sellega, pole mõtet head asja veel paremaks teha. Kui viimane kuubik on süstlasse jäänud, teeb õpetaja pea padjal väikese jõnksatuse, rindkere väikese tõnksatuse ja kuvaril hakkavad seni nähtud tiheda kammi asemel roomama normaalsed südame väljalöögid. 220 oli kestnud üle tunni ja üheainsa hetkega sai sellest 58.

      Isoptiin on iseloomult samuti pärssija ja blokeerija nagu Betaloc – heal tegijal mitu nime –, ainult ründepunkt on mujal. Isoptiin on antagonist kaltsiumiioonidele, nii et sekkumine rütmiimpulsside tootmisse toimub elektrolüütide tasemel. Vastandudes vääradele mehhanismidele impulsside tootmises ja ülejuhtes, taastab ta kiiresti normaalse olukorra. Seega võttis isoptiin koha sisse ja praakis igast neljast väljapakutud impulsist tervelt kolm välja, ülejäänud aga realiseeris süda suurima mõnuga korralikeks kokkutõmmeteks. Et see tõepoolest nii on, loeme välja kooliõpetaja näoilmest.

      Pikemale perspektiivile mõeldes on sellel patsiendil süstidega rütmisööstuhoogude mahavõtmine ajutise eduga. Visa lisaerutuskolle tegutseb edasi ja otsib võimalusi uuesti aktiveeruda (näiteks öösel vihikuid parandades). Tänapäeval on sellise rütmihäire ravis juba kaugemale jõutud ja südamesisese protseduuri ehk termilise töötlusega (ablatsioon) on võimalik haiguskolle maha vaigistada. Sügavalt sisse- ja väljahingamised ning okserefleksi esilekutsumine, millega patsient üritas südamepekslemishoogu kodus katkestada, on põhjendatud ja kuuluvad vaagusnärvi ärritamise komplekti. Jällegi kasutatakse antagonismi põhimõtet. Adrenaliiniküttel toimiv aktsiooninärv (sümpaatikusnärv) tuleb üle mängida vastastoimelise puhkusenärvi (uitnärv, vaagusnärv) aktiveerimisega.

      Reedesest pärastlõunast on saanud õhtu. Vähe on haigusi ja olukordi, kus sisearstid (ka südamearstid on võrsunud sellest perekonnast) saavad oma töö vilju nii ehedal kujul maitsta, kus sekundite, minutite jooksul tulemus saavutatakse. Ainult kopsuturse on samast klassist haigusseisund, kus raviefekt saabub arsti silme all. Need olukorrad on alati väljakutse – kas õnnestub? Asja teeb pikantseks see, et muud varianti peale õnnestumise polegi. Pinge ja põnevuse asemele saabub hetkega rahu. Ja see on hea tunne.

      Südame rütmihäirete kiirete vormide lõpetuseks vaatame üht kõige eluohtlikumat ja räigemat vormi – vatsakeste äkksööstu ehk vatsakeste tahhükardiat. Kui seniste rütmihäirete põhjused peitusid südames kodade tasemel (kodade äkksööst võib kesta tunde), siis nüüd siirdume vatsakestesse. Vatsakeste äkkhoog pikalt kesta ei saa. Ta kas õnnestub kiiresti katkestada või ei õnnestu ja järgneb vatsakeste fibrillatsioon ja südame seiskumine. See on olukord, kus aega tegutseda praktiliselt pole. Kuvaril näeb pilti, kus süda lükib üksteise kõrvale monotoonseid meeleheitepoognaid.

      Kiire ja aeglase südametöö vahepealne variant on teadagi normaalne südametöö. Tavatingimustes tegelikult nii ongi. Kuid südamel on olemas ka ebanormaalne variant. See on siis, kui süda sõna otseses mõttes segast peksma hakkab. Olukorda, kus inimene mitte peast, vaid südamest segi läheb, nimetatakse südame deliiriumiks. Sellisel juhul ei tule ühtegi lööki ühesuguste vahemaade tagant nagu regulaarse siinusrütmi puhul, vaid kõik löögid on eri ajal. Rütmi, kus ükski löök pole oma õigel kohal, nimetatakse absoluutseks arütmiaks, sest sellest suuremat rütmi häirumist pole lihtsalt võimalik tekitada. Niisiis segaduse kõrgeim aste. Nimetus ”südame deliirium” on haiguse ajalooline nimetus ja praegu seda ei kasutata. Nüüd öeldakse viisakalt: kodade virvendusarütmia.

      Jaapanis riigivisiidil viibival George Bush vanemal juhtus järgmine intsident. Tegevuspaigaks jupiteride valguses pidusaal, toimub ametlik lõunasöök. Papa Bush seisab laua taga, pokaal käes, ja ütleb toosti, kui järsku kangestub ja hakkab aeglaselt laua alla vajuma. Hetkeline segadus, operaatoril on sündmuste kaadrishoidmisega raskusi…

      Intsidendi põhjustas presidendil äkki tekkinud südame arütmiahoog. Ületalitluslik kilpnääre oli kohatul hetkel vingerpussi visanud ja südamerütmi segi paisanud. Üleminek siinusrütmilt delirioossele rütmile tekitas hetkelise lünga aju verevarustusse ja mõned hetked oli maailma mõjukaim riik ilma peata.

      Regulaarset siinusrütmi võib ka korraks nimetada. Korrast kaoseni on sama väike vahemaa nagu geeniusest hulluni. Õhkõrn membraanike mingite rakkude vahel, millisekund teatud protsessi käigus, mikrosammuke veel kuskil. Kui sellel ajaviivul siinussõlm-rütmijuht oma ülakorruse kambris toidust, veest või hapnikust ilma jäetakse või tekivad varustamises tõrked, on töövõime läinud, haigus käes ja koduarestis virelemine tõsiasi. Et süda seisma ei jääks, tõusevad tuhanded ja tuhanded muud südamekoja rakud peremehe lähinaabrusest ja aktiveeruvad nagu üks mees elektriimpulssi tootma ja lõkkele puhuma, ainult et kõik korraga ja läbisegi ja tulemuseks on ümmargune null – siinussõlme ühe ja kvaliteetse impulsi asemel tekib kodades 300–700 värinat, kuid kõik nad on alamõõdulised, töövõimetud, väärakad. Sellise olukorra tegelik nimi on kaos. Mis on tulemus? Südamekojad praktiliselt seisavad. Kodade kokkutõmmet ei toimu. Päriselt nad ju ei seisa, virvendus ja võbelemine joonistavad EKG-lindile kodade tööd tähistava P-saki asemel virvendava merepinna. Vaadake merd. Meri ei seisa ju kunagi paigal. On kas kindlate parameetritega mõõdetav konkreetne lainetus (P-sakk) või võbelev-virvendav veteväli (P-sakk puudub). Koda seisab, aga vatsake peab töötama. Mis kokkuleppel, kes seda korraldab? Korraldab atrioventrikulaarsõlm, varasemast juba hästi tuntud sorteerimisjaam. Kodadest pakutavast sogasest voolust sorteeritakse sadakond kobedamat impulssi välja ja lastakse need läbi vatsakesteni. Aga väljavalitud on kõik isemoodi tegelased, igaüks omaette ja karakteriga, sest nende najal nüüd süda töötabki. Nii nad kulgevad igaüks ise vahemaa tagant nagu partisanid kaootilises rivistuses. 50–100 korda minutis sellepärast, et see sagedus tagab inimesele inimväärilise eksisteerimise. Kardiogrammil on kõik R-sakid isesuguste vahemaade tagant ja kui ka P-sakk puudub, siis ongi diagnoos käes. Kus midagi puudu on, tundub lihtsama variandina vastupidisele, kus on midagi üle. Kodade virvendusarütmia äratundmiseks pole vaja tingimata kardioloog olla.

      Korrast kaosesse üleminek on südameelektrikute teema, südame keerisvoolud on kardioloogia kõige keerulisem peatükk, kus tuleb insenerimõistus appi võtta.

      Niisiis sukeldume veelgi sügavamale vooluahelat moodustavate rakkudeni kaost otsima. Mikrotasandil toimuva nähtuse nimetus on re-entry (korduvalt sisenev ringikujuline impulss, mis käivitab enamiku inimese kiiretest rütmikorratustest). Selgituseks stseen elust enesest.

      Ma pole oma kaasale piisavalt hea, on Meest viimastel päevadel vaevanud kahtluseuss. Miks ta muidu üleeile sõbrannaga kohvikus istus ja tervelt kaks ööpäeva oma asutuse suvepäevadel veetis, ise sellega väga rahul. Ja üleüldse… Mees on ilmselgelt armukade. Psühholoogid täpsustavad: Mees on madala enesehinnangu küüsi langenud. Madal enesehinnang on armukadeduse vallandav tegur. Impulss tahaks oma harjumuspärast teed edasi kulgeda, aga tõkkepuu on ette langenud. Ettepoole suunatud (anterograadne) tee kanalis B on blokeeritud madala enesehinnangu nimelise nähtuse poolt.

      Normaalse või kõrge enesehinnangu korral antakse impulsile südame vooluringis otsekohe roheline tuli, madala enesehinnangu korral aga punane – stopp, seisa! Mida impulsil edasi teha? Mis muud kui anda tagasikäik ja siseneda naaberkanalisse nimega A. Aga sealne teekond

Скачать книгу