lahti ja otsib eelmiste aastate üleskirjutused välja. Täpselt sama. Ikka see vatsakeste erutuskoldest valla päästetud vahelöökide jada, nagu okastraat, kus iga kahe väikese sõlme taha on ennast sättinud suur ja rohmakas, kiiruga kokkusõlmitud suur sõlm. Nad on nii suured, et paistavad ka igale meditsiinivõhikule otsekohe silma.
Mees on sellise kardiogrammiga töötanud juba neli aastat, kuid see pole teda igapäevases elus häirinud. Ta lihtsalt ei tunneta neid vahelööke. Tal ei ole mingeid kaebusi. Tubli töötaja ja pereisa harrastab triatloni, on väga heas füüsilises vormis. Arstid istusid kaks aastat tagasi tema kardiogrammide taga ja arutasid asja. Tehti südameuuringud ja süvauuring rütmihäirete kohta, et kätte saada põhjus. Diagnoos oli: südamehaigust ei ole, esineb südametöö reguleerimise iseärasus. Mehel lubati vägesid edasi kamandada ja iga aasta tagant asi uuesti üle vaadata. Nüüd tuleb siis teha järjekordne otsus. Aasta on möödunud rahulikult. Mees istub toolil ja ootab. Ootamine ei ole talle kerge, kaalul on palju. Arst teeb sama otsuse mis aasta tagasi. Aga arst ei tee seda kerge südamega. Võib-olla tekib arstil endal mõni lisalöök, kui mees kabinetist väljub. Justkui keegi koputaks arsti rinnale.
Eelmise mehega läks rahulikult, asjalikult. Järgmine mees on täitsa torm tema kõrval, kuigi juba 74aastane. ”Te ei saa mind keelata! Ma lähen ikka!” raiub ta arstile. “Ma tahan medalit saada ja sel aastal onmul see võimalus. Kahe viimase aasta konkurent, ungarlane, sai sel aastal vanemasse vanuseklassi ja ma võtan seekord omas vanuseklassis medali ära! Mul on see eesmärgiks olnud, unistuseks – mõistate? Ma lähen veteranide EMile igal juhul!”
”Mida te siis minult ootate?”
”Mul on võistlustel osalemiseks arstitõendit vaja.”
Kuivetanud, ennast regulaarsete treeningutega vormis hoidev veteranujuja on sitke juurikas. Ainult et kardiogrammi on parem mitte vaadata. Rohkelt vahelööke, nii kodadest kui vatsakestest, läbisegi nagu pudru ja kapsad. Eelmisel aastal oli neid vähem. Vanus muidugi ja koormused, sellises vanuses läheb aasta juba mitme eest. Treeningupäevik on hoolega täidetud, kilometraaž ühes tulbas, pulsid ja enesetunne eraldi tulpades. Paks klade.
”Enesetunnet ma ei küsi, see on teil niikuinii viis pluss, aga ma küsin füüsilise koormuse kohta – kas treenite endise koormusega või vähem või rohkem kui eelmisel aastal?”
”Ikka sama koormus, enesetunde järgi teen üle päeva, kardiogrammi olen kolm korda aastas teinud.”
”Vaadake seda ekstrasüstolit,” panen näpu ühe vatsakesest kahtlaselt vara väljakaranud ekstralöögi peale, ”see võib mingis ekstreemolukorras teil eluohtliku seisundi tekitada. Näiteks kui te basseinis viimases pöördes hakkate oma konkurendist mööda pressima.”
”Ma olen kogu aeg nende ekstralöökidega vastastest mööda pressinud, midagi pole juhtunud.”
”Aga, nagu öeldakse, üks kord võib teisiti minna, ei pruugi õnnestuda, keegi ei saa seda ette näha.”
”Saan aru, te ei taha mind võistlustele lasta. Aga ma lähen ikka, ma lähen omal vastutusel.”
On alles tegelane! Kui niisuguse ära hirmutaks, et ta näiteks finaalujumises basseini jääbki, mis siis juhtub? Siis juhtub see… paneb arst konstruktsiooni paika: vana jääb koju, kiristab hambaid, elueesmärk variseb kokku, allaandmine juba enne sooritust, mees langeb musta masendusse, millesse ports viha tembitud. Ja siis, oma stardipäeva hommikul tõuseb ta voodist ja läheb vannituppa pesema. Hambaharja kätte võttes käivitab üks järjekordne vahelöök negatiivsete emotsioonide toetusel eluohtliku arütmiahoo ja medalitaotleja variseb põrandale.
Õnneks variseb ka mu mõttekonstruktsioon kokku.
Kõik läheb hästi. Veteran käib võistlustel ära, tuleb täis energiat ja optimismi tagasi. Kuid ilma kuldmedalita, nagu varasematelgi aastatel. Ungarlase puudumine ei aidanud, nüüd oli tundmatu hispaanlane peavõidu endale napsanud…
34aastasel pereemal on tekkinud südamesse vahelöögid. Oli enne sportlik, nüüd on kahe lapse kõrvalt aega nappinud. Teeme talle koormustesti. Enne koormust tehtud kardiogrammil on tal iga kolmas südamelöök vahelöök. Koormuse esimesel minutil jääb neid kõvasti harvemaks ja koormuse maksimumil kaovad ära kõik ekstrasüstolid. Süda annab välja ainult normaalset rütmi. Taastumisperioodil, kui patsient viis minutit, juhtmed küljes, kušetil istub, ilmuvad ekstrasüstolid nagu üks mees endises koguses tagasi. Südamele antud füüsiline koormus peletas lisalöögid eemale ja sundis südame normaalse rütmiga tööle, puhkeseisundis aga taastus endine olukord. Suurepärane tulemus! Millised praktilised järeldused teha? Aga sellised, et kahe lapse emal tuleb botased jalga panna ja jalgratas kuurist välja otsida. ”Kust ma teadsin, et ekstrasüstolite korral tuleb südamele koormust anda! Ma mõtlesin, et see teeb asja hullemaks,” räägib naine. ”Nüüd teate, tõestasite selle ise ära – südamele koormuse andmine ongi teie ravi.”
Süda võib ka suured kiirused üles võtta. Teada on kiire pulss kõrge palaviku puhul ja kilpnäärme ülemäärase talitluse korral, kui kilpnääre ainevahetust ergutades sunnib südant kiiremini tööle. Tavalisem, lausa igapäevane põhjus kiiremale südametööle on mõjutused närvisüsteemi kaudu, mis realiseeritakse adrenaliinipumba osavõtul. Seista silmitsi ketist pääsenud võõra koeraga või saada teada ebameeldiv uudis, need on vaid kaks põhjust mustmiljonist, mis südame kiiremini lööma panevad. Kui kiire võib närvis inimese pulss olla? 90? 110? Kas 140 on juba liig, on ohtlik? Normaalsed küsimused. Liiklusmärgiga 110 km/h kiirtee alguses on märksa lihtsam. 140 pulsikiiruseks on muidugi palju.
Ühel 28aastasel administraatoril langetasime selle numbri 20 minutiga ilma ühegi tableti, tilkade või süstita numbrile 94. Inimesega oli vaja lihtsalt suhelda, ta oli end nii üles kruttinud. Siinkohal lugejatele väike nõuanne. Te leiate oma pulsinumbreid igasugustelt mõõturitelt, aparaatidelt, see on aja trend. Pulsinumber näitab teie südame löögisagedust sel hetkel, antud situatsioonis ja käesoleva tegevuse juures. Järgmisel hetkel olete teistsuguses olukorras ja ekraanil on teine number, ja nii edasi, lõputu jada. Pole mõtet neid kõiki eraldi analüüsima ja nende kohta küsimusi esitama hakata – inimene ju koosnebki tegelikult numbritest ja IT high-tech toob meile selle arusaamise iga päevaga aina lähemale ja lähemale, kuni ühel päeval… Aga elu vajab elamist. Nii et suhtuge pulsinumbritesse rahulikult.
Nüüd aga ekstreemolukorrast, kui süda tulistab 220 lööki minutis. Kiirete rütmisööstude korral tuleb südamearstil tegutseda nagu kirurgil, kes eemaldab radikaalselt haige koha ja näeb tulemust kohe. Kardioloog peab küsimuse lahendama samuti radikaalselt – katkestama rütmisööstu ja taastama südametegevuse normaalse sageduse. Ka see toimub lühikese ajaga ja haige voodi juures seistes, sest süstimise või tilkinfusiooni lõppedes peavad kuvarile ilmuma numbrid 60–80 kandis. Alles siis võib patsiendi juurest lahkuda.
Kell 15.30 lõpetan arstide toas kirjutamise ja lorajutud. Lähen õdede posti nädalavahetuseks korraldusi andma. Näen laual täitmata haiguslugu, 33aastane eesti keele ja kirjanduse õpetaja on osakonda tulnud ja minu palatisse pandud. Õde annab mulle EKG ja ütleb, et valvetoast helistati selle haige pärast, olevat kiire asi.
Naise EKG on nagu peenikestest kriipsudest kokkukeevitatud iluvõre, tõepoolest ilus töö. Kahel leheküljel on kaksteist rida tihedalt täis tikitud kriipse, kõik võrdsete vahedega, 220 südamelööki minuti jooksul. Vanaema pirakas kahe käe kamm ehk meditsiiniliselt – teravate sakkidega, kodadest lähtunud äkksööst. Hoian seda kahe poolega paberit silme ees ja kõrvus hakkab kostma hoopis teisest repertuaarist heli – õmblusmasina lõgin.
Lähen patsienti vaatama. Kooliõpetaja polegi hirmunud moega. Järelikult
