Katherine neid sõnu kuulis, hüppas ta süda rõõmust ja niipea, kui lind oli küps, lõikas ta selle rinnast väikse tükikese ning pistis printsile suhu.
Kui too oli selle ära söönud, näis tema jõud imekombel taastuvat, sest ta toetus küünarnukkidele ja vaatas oma põetajat. “Oh, kui ma saaksin veel ühe tükikese seda linnuliha!” ütles prints. Ja tema hääl kõlas juba palju reipamalt.
Katherine andis talle veel ühe tükikese ja kui prints sellegi ära oli söönud, tõusis ta voodis istukile.
“Oh, kui ma saaksin veel kolmandagi tükikese seda linnuliha!” hüüdis ta. Ja nüüd tuli puna tema põskedesse tagasi ja ta silmad särasid.
Seekord andis Katherine talle kogu ülejäänud linnu ja noormees sõi selle suure isuga ära, noolides kondidki üle; ja kui ta oli lõpetanud, hüppas ta voodist välja, pani end riidesse ja istus tule äärde.
Kui kuningas hommikul sisse astus, vana majapidajanna kannul, ja uuris, kuidas printsil läheb, leidsid nad, et too istub ja sööb koos oma põetajaga pähkleid, sest Katherine oli neid põlletaskus hulganisti kaasa toonud.
Nähes, et tema poeg on terve, oli kuningas väga rõõmus ja pidas seda Katherine Pähklilembi teeneks, nagu ta neiut kutsuma hakkas, ning andis printsile kohe korralduse Katherine’iga abielluda. “Sest,” ütles ta, “neiust, kes on nii hea põetaja, saab kindlasti ka väga hea kuninganna.”
Prints tegi hea meelega isa tahtmist ja kui nad seal omavahel rääkisid, tuli printsi noorem vend printsess Sametpõsega käsikäes tuppa. Nad olid küll alles eelmisel päeval tutvunud, kuid noormees kuulutas, et nad on armunud ja ta tahab neiuga abielluda.
Nii lõppeski lugu õnnelikult ja kõik olid väga rahul; kahed pulmad peeti korraga; ja kui noorpaarid just surnud pole, elavad nad veel tänapäevalgi.
Hülgekütt ja näkk
Elas kord mees, kelle kodu oli John-o’Groat’s House’i lähedal, mis, nagu kõik teavad, asub kaugel Šotimaa põhjaosas. Ta elas mere kaldal väikeses majakeses ja elatise teenimiseks püüdis ta hülgeid ning müüs hülgenahku, mis tol ajal väga väärtuslikud olid.
Sel moel teenis ta päris palju raha, sest neid loomakesi tuli arvukalt tema maja juurde kaldakaljudele päikese kätte peesitama ning mehel polnud kuigi raske neile vaikselt ligi hiilida ja nad tappa.
Mõned hülged olid teistest palju suuremad ja külainimesed kutsusid neid roanedeks ning lisasid sosinal, et need on hoopis näkid ja näkineiud, kes tulevad kaugelt sügavast merepõhjast näkkide maalt ning kasutavad sellist kummalist maskeeringut, et veest läbi pääseda ning inimeste maa õhku hingata.
Aga hülgekütt ainult naeris rahva jutu peale ning lausus, et need hülged on palju väärtuslikumad, sest nende nahk on suur ja maksab rohkem.
Aga ühel päeval, kui mees oma igapäevast tööd tegi, juhtus nii, et ta torkas jahinoaga hüljest ja kas polnud siis torge küllalt täpne, seda ei oska ma öelda, aga valju valukarjatusega libises üks hüljes kaljult merre ja kadus koos noaga vee alla.
Oma kohmakusest ja noa kaotusest nördinud, hakkas hülgekütt väga sünges meeleolus koju lõunale minema. Teel kohtas ta ratsanikku, kes oli nii pikk ja nii kummalise välimusega ning ratsutas nii suurel hobusel, et hülgekütt jäi hämmeldunult seisma, imestades, kes ta selline küll on ning kust maalt tuleb.
Võõras peatus samuti, küsis, mis ametit teine peab ning kuuldes, et too on hülgekütt, tellis otsekohe suurel hulgal hülgenahku. Hülgekütil oli väga hea meel, sest niisugune tellimus tähendas suurt hulka raha. Kuid ta suu vajus üllatusest lahti, kui ratsanik lisas, et need nahad tuleb ilmtingimata veel samal õhtul üle anda.
“Seda ma küll teha ei saa,” sõnas mees pettunud häälel, “sest hülged ei tule kaljudele tagasi enne homme hommikut.”
“Võin viia su sellisesse kohta, kus on hülgeid nii palju, kui kulub,” vastas võõras, “hüppa aga minu hobuse selga ja tule minuga kaasa.”
Hülgekütt nõustus ja hüppas ratsaniku taha, too tõmbas ohjadest ning suur hobune kappas minema sellise kiiruga, et hülgekütil oli sadulas püsimisega tükk tegemist.
Nad kihutasid tuhatnelja aina edasi ja edasi, kuni jõudsid kaljujärsakuni, mis langes otse merre. Seal peatas saladuslik ratsamees järsult hobuse.
“Roni maha,” käskis ta lühidalt.
Hülgekütt tegi, nagu kästud, ja kui ta sadulast maas oli, piilus ta ettevaatlikult üle kaljuserva, et näha, kas all kaljudel lesib hülgeid.
Oma ehmatuseks ei näinud ta all kaljusid, vaid sinist merd, mis vastu kaljujalamit laksus.
“Kus on hülged, kellest sa rääkisid?” küsis ta murelikult, soovides, et poleks seda mõtlematut seiklust üldse ette võtnud.
“Kohe näed,” vastas võõras, kes hobuse valjastega ametis oli.
Nüüd oli hülgekütt väga hirmul, sest tundis, et kohe-kohe juhtub temaga midagi halba ning sellises üksikus paigas pole muidugi mingit mõtet appi ka hüüda.
Ning tema hirmul oligi alust, sest järgmisel hetkel pani võõras käe talle õlale ning mees tundis vaid, kuidas ta üle kaljuserva lendab ning seejärel plartsatusega vette kukub.
Ta jõudis veel mõelda, et tema tunnike on tulnud, ning imestas, kuidas võib keegi süütu mehega niiviisi käituda.
Kuid oma üllatuseks tundis ta, et temaga on mingi muutus toimunud, sest selle asemel, et vees lämbuda, sai ta vabalt hingata ja paistis, et nad langevad kaaslasega, kes tihedalt tema kõrval püsis, alla merepõhja niisama kiiresti, kui nad läbi õhu olid kukkunud.
Nad langesid ikka allapoole, kes seda teab, kui sügavale just, kuni jõudsid lõpuks tohutu suure võlvukse juurde, mis näis olevat tehtud roosadest korallidest ning kaunistatud südakarpidega. Uks avanes iseenesest ning sisenedes leidsid nad end hiiglasuurest saalist, mille seinad olid pärlmutrist ja põrand kollasest mereliivast, mis oli pehme, kuid kandis kindlalt.
Kogu saal oli rahvast täis, kuid need ei olnud inimesed, vaid hülged, ja kui hülgekütt pöördus kaaslase poole, et pärida, mida see kõik tähendab, jäi tal hing ehmatusest kinni, sest toogi oli võtnud hülge kuju. Veelgi suurem oli mehe ehmatus, kui ta pilk peatus omaenese kujutisel saali seinal rippuvas suures peeglis ning ta nägi, et tal polegi enam inimese välimust, vaid ta on muutunud kenaks karvaseks pruuniks hülgeks.
“Oh, häda mulle,” sõnas ta endamisi, “mul pole vähimatki süüd ning see kaval võõras on mind ära nõidunud ning selles kohutavas kestas pean ma nüüd kõik oma ülejäänud elupäevad mööda saatma.”
Algul ei rääkinud ükski neist suurtest olenditest temaga. Mingil seletamatul põhjusel olid nad kõik väga kurvad ning liikusid saalis vaikselt ringi, rääkides üksteisega tasa ja leinaliselt, või lebasid kurvalt liivast põrandal, pühkides pehmete karvaste loibadega silmist suuri pisaraid.
Kuid õige pea märkasid nad hülgekütti ja hakkasid omavahel sosistama ning varsti kadus ka saatja ta kõrvalt, suundus saali teises otsas oleva ukse juurde ja kadus selle taha. Tagasi tulles hoidis ta käes suurt nuga.
“Kas sa oled seda kunagi varem näinud?” küsis ta, hoides nuga õnnetu mehe
