kaaslastele teinud oli, olid mingil mõistatuslikul moel sepitsenud tema lõksumeelitamise ning toonud ta siia alla oma veealusesse elupaika, et talle kätte maksta ning ta tappa.
Aga selle asemel, et seda teha, piirasid hülged ta ümber, hõõrusid oma pehmeid ninasid poolehoidu avaldades tema karvakasuka vastu ning palusid tal mitte karta, sest temaga ei juhtu midagi halba, ning ütlesid, et nad armastavad teda eluotsani, kui ta ainult teeb seda, mida nad paluvad.
“Öelge ainult, mida te minult palute,” lausus hülgekütt, “ja kui see minu võimuses on, siis teen ma seda.”
“Järgne mulle,” vastas tema kaaslane ja juhatas ta sellest uksest läbi, kust ta ise enne nuga toomas oli käinud.
Hülgekütt järgnes talle. Ja seal, väiksemas ruumis, lamas kahvaturoosadest merevetikatest asemel võimas pruun hüljes, suur lahtine haav külje sees.
“See on mu isa,” ütles saatja, “keda sa täna hommikul haavasid, arvates, et ta on tavaline hüljes, kes meres elab, aga mitte näkk, kes oskab rääkida ja saab kõigest aru nagu teie, surelikudki. Ma tõin su siia, et sa seoksid ta haava, sest üksnes sinu käsi saab ta terveks teha.”
“Ma ei oska sugugi ravitseda,” hüüatas hülgekütt, hämmeldunud sellest, kui leebed on need kummalised olevused, kellele ta kogemata kombel liiga oli teinud, “aga ma seon selle haava nii hästi, kui vähegi saan, ja mul on tõesti kahju, et see minu käe läbi juhtus.”
Ta läks voodi juurde, kummardus üle haavatud näki, pesi ja mähkis haava nii hästi, kui oskas, ning ta käte puudutusel näis lausa võluvägi olevat, sest vaevalt oli ta lõpetanud, kui haav kokku kasvas ja paranes, jättes ainult armi, ja vana hüljes hüppas üles, tervem kui kunagi varem.
Sellele järgnes hüljeste palees suur rõõmupidu. Nad naersid ja rääkisid, embasid üksteist oma kummalisel viisil, kogunesid oma kaaslase ümber ja hõõrusid nina tema vastu, et näidata, kui rõõmsad nad ta tervenemise üle on.
Ja kogu selle aja istus hülgekütt üksinda nurgas, pea täis süngeid mõtteid, sest kuigi ta nägi nüüd, et hüljestel polnud mingit kavatsust teda tappa, ei rõõmustanud teda väljavaade, et ta peab kogu ülejäänud elu sügaval ookeani põhjas hülgenahas mööda saatma.
Kuid õige pea ilmus tema suureks rõõmuks ta teejuht ning ütles: “Nüüd on sul vabadus minna koju oma naise ja laste juurde. Ma viin sind kohale, kuid ainult ühel tingimusel.”
“Ja mis see on?” küsis hülgekütt õhinal, ülirõõmus, et saab tagasi oma pere juurde maapealsesse maailma.
“Sa pead pühalikult tõotama, et ei haava enam kunagi mitte ühtegi hüljest.”
“Seda teen ma hea meelega,” kostis hülgekütt, sest kuigi see lubadus tähendas elatisest ilmajäämist, tundis ta, et kui ta vaid saab oma endise kuju tagasi, võib ta vabalt midagi muud tegema hakata.
Ta andis nõutud vande kogu pühalikkusega, hoides uime üleval, ning kõik teised hülged olid tuunistajatena tema ümber. Ja kui ta lõpetas, kajas läbi saali kergendusohe, sest oli ta ju kõige kuulsam hülgekütt kogu põhjas.
Seejärel jättis ta selle kummalise seltskonnaga hüvasti ja, järgnedes oma teejuhile, läks läbi välimisest koralluksest ja liikus ülespoole, ikka ülespoole tumerohelises vees, kuni hakkas aina kergem ja kergem ning viimaks jõudsid nad välja päikesepaistelisse maailma.
Üheainsa hüppega olid nad kaljujärsakul, kus suur must hobune neid juba ootas ja vaikselt rohtu näksis.
Kui nad vee äärest lahkusid, langes neilt nende kummaline rüü ja nad nägid välja nagu alguses: lihtne hülgekütt ja pikk, hästiriietatud härrasmees ratsaülikonnas.
“Hüppa minu selja taha,” sõnas viimane end sadulasse vinnates. Hülgekütt tegi, nagu kästud, võttis kõvasti kaaslase kuuest kinni, sest talle meenus, kuidas ta eelmine kord peaaegu oleks kukkunud.
Seejärel juhtus kõik täpselt nii nagu enne. Valjad vuhisesid ja hobune kihutas minema ning ei läinudki kaua, kui hülgekütt leidis end tuttava aiavärava eest.
Ta tõstis käe, et jumalaga jätta, aga võõras võttis põuest kotitäie kulda ja pistis selle talle pihku.
“Sina täitsid oma osa kokkuleppest – meie täidame oma,” ütles ta. “Inimesed ei tohi kunagi öelda, et me võtsime ausalt mehelt töö, andmata midagi vastutasuks; sellega siin saad oma elupäevade lõpuni mõnusasti ära elada.”
Siis ratsanik kadus ja kui hämmeldunud hülgekütt koti majja viis ja kulla lauale kallas, nägi ta, et võõras oli tõtt rääkinud ning ta on nüüd elu lõpuni rikas mees.
Isand Morphie ja vetevaim
Elas kord Šoti lord, kelle nimi oli Graham Morphie, ja et ta oli rikas ja suursugune, otsustas ta lasta endale uhke lossi ehitada. Aga ehkki rikas, oli ta ihnevõitu ja talle ei meeldinud mõte, et peab ehitamise eest hulga raha välja käima. Niisiis nuputas ta välja plaani, kuidas seda tööd odavalt teha saaks. Tema plaan oli järgmine.
Orus, mille lähedal ta elas, oli suur sügav järv ja selles järves, nagu rahvas teadis rääkida, elutses vetevaim.
Teadagi on vetevaimud pahatahtlikud ja kurjad olendid, kes üle kõige tahavad surelikke hukatusse meelitada. Ja nad teevad seda niiviisi.
Nad võtavad ilusa ruuge hobuse kuju ja tulevad saduldatuna ja valjais veest välja, nagu võiks nendega kohe-kohe sõitma minna; siis söövad nad vaikselt tee ääres rohtu, kuni mõni õnnetu inimolend tunneb kiusatust sadulasse istuda.
Seejärel sukelduvad nad koos vaesekesega vette ja rohkem pole mehikest enam kunagi näha. (Või vähemalt vanarahvas teab nii rääkida.)
Aga heakene küll, lähme oma looga edasi. Isand Morphie teadis, et vetevaim, kes kummitas järves oma varanduse otsas, tuli tavaliselt veest välja videvikus, just nii, nagu eespool kirjeldatud, et vaikselt tee ääres rohtu näksida.
Ja et ta teadis ka seda, et need üleloomulikud hobused on tugevad, otsustas ta selle olendi endale allutada ja tööd tegema panna. Ainus viis seda teha oli ära võtta hobuse võluvaljad ning panna need varjule – mitte just kerge ülesanne.
Kuid isand Morphie polnud kartlike killast ning ta oli päris kindel, et suudab vetevaimu üle trumbata.
Niisiis võttis ta ühel õhtul seinalt mõõga ja kutsus naise enda juurde ning rääkis talle, et vajab teenrit ja arvab, et veehobust saaks hea teenri ning seega lähebki ta hobust endale alistama.
“Aga,” lisas ta, “ma ei saa ilma sinu abita hakkama, nii et kuula, mis ma sulle räägin. Sa pead aeda minema, väravapihlakalt kaks oksakest murdma, neist risti tegema, selle välja ukse kohale kinnitama ning ukse riivi ja lukku panema. See takistab vetevaimu majja tulemast; sest mitte ükski kuri vaim ei kannata pihlakat, saati siis veel püha märki.
Seejärel pead köögiakna lahti tegema, sest kuigi ma tahan, et vetevaim sisse ei pääseks, pean ma ise ometi sisse saama. Kas said aru?”
Aga kuigi isand ei kartnud veehobuseid, siis tema naine kartis küll ja selle asemel, et vastata, langes ta mehele kaela ja hakkas kibedasti nutma, anudes, et mees ei teeks vaimudega mingit tegemist, vaid püsiks vagusalt kodus.
Sellega too mõistagi nõusse ei jäänud ja, tõugates
