Šoti muinasjutud ja muistendid. Tiia Krass (tõlkija)

      Samal ajal kõndis isand vapralt mööda teed, kuni jõudis kohani, kus see mägede vahele keeras ning ühtki maja enam näha polnud; selles üksildases paigas nägi ta, nagu oli arvanudki, ilusat ruuget hobust, kes teepervel rohtu näksis.

      Hobuse sadul ja valjad olid kõige kaunimast nahast, ta näis nii vaikne ja taltsas, et võinuks mõne daami ratsu olla.

      Aga mees ei lasknud end sellest vaatepildist petta. Loomale lähenedes haaras ta mõõga ja lõi ootamatult hobuse kõrva taha, raiudes rihmad, mis valjaid kinni hoidsid, ühe hoobiga läbi.

      Üllatunud loom lõi ägedasti takka üles ja nähes, et ei saa ettevaatlikku surelikku kuidagi sadulasse meelitada, hakkas tagasi järve poole kihutama, kuni ta valjad äkki maha langesid.

      Otsekohe kahmas mees need üles ja pistis taskusse, sest teadis, et kui veehobu valjad kaotab, on ka ta vägi läinud, ning ta ei saa vetevalda tagasi enne, kui on need üles leidnud.

      Vaevalt oli mees valjad taskusse pannud, kui tema hämmelduseks hakkas hobu surelike viisil rääkima ning palus valjaid tagasi, tuletades mõisnikule meelde, et pole talle eluski kurja teinud.

      “Ma ei saa sind selle eest tänada,” sõnas mõisnik virilalt, “sest kui ma oleksin olnud küllalt loll, et sulle selga istuda, siis oleksime näinud, kas sa oleksid mulle kurja teinud või mitte. Ha-haa, mu kullake, nüüd on mul su valjad ilusasti taskus ja minu arvates ongi neil seal kõige kindlam koht.”

      Siis sai veehobu vihaseks ning näitas niimoodi hambaid, et see oleks suuremat jagu inimesi hirmutanud.

      “Sa ei tõsta enne jalgagi oma majja, kui oled mulle valjad tagasi andnud, sest ma jooksen sinust kiiremini ning lähen ja võtan su maja oma valdusesse.”

      Nende sõnadega galopeeris ta mehe maja suunas.

      Aga mees ainult naeris ja järgnes talle pikkamisi, sest teadis, et vaim, olgu ta nõid või sorts või deemon, ei saa minna elamusse, mida kaitseb pihlakane rist.

      Ja mehel oli õigus, sest kui ta koju jõudis, leidis ta välisukse ees liikumatult seisva veehobuse, kes arvas, et kui ta ise kaugemale ei saa, siis takistab ta vähemalt omanikku majja pääsemast.

      Aga nagu me teame, oli köögiaken lahti ja isand läks ringiga maja taha ning hüppas aknast sisse.

      Siis läks ta ülakorrusele, pistis pea aknast välja ja hakkas vetevaimuga kaupa tegema.

      “Vaata,” ütles ta. “Sina tahad kangesti oma valjaid tagasi saada, sest ilma nendeta oled sa abitu ja pead elu lõpuni maa peale jääma. Minul jälle tuleb loss ehitada ja mul on vaja tugevat hobust, kes kivid kohale tooks. Kui sa lubad seda teha, siis luban mina sulle, et saad oma valjad tagasi, kui töö tehtud.”