eelmisel õhtul küpsetanud. Küpsise, mis oli mõeldud heategevuskomitee koosoleku jaoks!
Ellis talitas nii, nagu tema asemel oleks talitanud iga teine naine, kelle köögis polnud kunagi olnud ei hiiri, tarakane ega mingeid muid kutsumata pudulojuseid: ta hakkas valjusti kiljuma ja hüppas lähimale taburetile. Saatuse iroonia tõttu, kelle huumoritaju jätab sageli paremat soovida, osutus see just selleks taburetiks, mille Ellis juba ammuilma oli välja visata kavatsenud, kuna selle jalad logisesid. Nii et hetke pärast istus ta juba põrandal keset puidutükke ja nuuksus valust, hõõrudes põrutada saanud õndraluud, aga hiir, jätnud küpsise sinnapaika, lipsas külmkapi taha ja kadus.
“Pagana elukas!” vandus Ellis. Ta oleks tahtnud kasutada vängemat sõna, aga eneseväärikus ei jätnud teda maha ka kõige keerulisemates elulistes olukordades.
Pingutusega püsti tõusnud, vaatas ta kõigepealt külmiku taha. Nagu arvata võis, hiirt seal enam polnud. Paharet oli end nii ära peitnud, et teda suutnuks leida vaid kõige kogenum hiirepüüdja, ja Ellis muidugi seda polnud.
Hädasti oli vaja kassi. Kas laenata seda Fionalt? Tõsi, vaevalt see loom üldse kunagi hiirt näinud on. Ellis meenutas hiigelsuurt paksu pärsia kassi ja vangutas pead. Kui isegi on, mõtles ta, kahtlen, et need temas gastronoomilist huvi ärataksid. See kass toitub paremini kui mina.
Ta korjas kokku tabureti tükid ning asetas need korralikult ukse kõrvale, et hiljem prügikasti visata, ja läks tagasi kööki. Ellis vaatas kahjutundega suurt küpsisekandikut, mis asetses aknalaual. Tuleb ka küpsised ära visata. Kes teab, võib-olla ei näpanud hiir lihtsalt seda üht küpsist. Võimalik, et ta hüppas ühelt teisele, enne kui valis välja ühe, tema arvates kõige isuäratavama.
Sellest mõttest hakkas Ellisel paha. Varustanud end antibakteriaalse pihusti ja lapiga, hakkas ta kööki puhastama, aeg-ajalt külmkapi poole kiigates, justkui peljates, et selle alt võib iga hetk hiir välja ronida. Tund aega hiljem, lõpetanud koristamise, võttis Ellis külalistoa kapist paksu teatmiku, et otsida sealt välja desinfitseerimisega tegeleva firma number. Ja küllap oleks ta selle leidnud, kui tema otsinguid poleks katkestanud uksekella helin.
Ainult mitte Fiona! mõtles Ellis. Kuigi, ehk õnnestuks teda hirmutada sellega, et mul jooksevad köögis ringi hiired. Küllap ta kardab neid.
Ellis lõi ukse lahti, naeratades ootevalmilt. Kes ka tema juurde koju ei tulnud, ta püüdis alati teha näo, et tal on külaliste üle hea meel, olgu need või kutsumata. Tõsi, mis puutub viimastesse, siis leidis Ellis alati ettekäände, et neid kiiremini minema saata.
Lävel seisid mees ja teismeline tüdruk. Kumbagi neist polnud Ellis viis aastat näinud, nii et selles polnud midagi imelikku, et ta segadusse sattus.
“Tom? Mis sind siia toob?”
Teismeline tüdruk libises kutset ootamata Ellisest mööda majja ja lendles trepist üles. Varsti kostis sulguva ukse paugatus.
Vastuseks Ellise küsivale pilgule kehitas mees õlgu.
“Angela on mu peale pahane. Raske iseloomuga laps. Anna andeks, et ma sind meie saabumisest ei hoiatanud.”
“Pole midagi…” Ellis astus Tomi juurde, et teda emmata. “Me pole ammu näinud, vennake.”
Mees muigas.
“Vennake? See sõna justkui ei sobi enam minu soliidse välimusega, kas sulle ei tundu?”
Ellis vaatas venna peast jalgadeni üle: kallis ülikond, uued poolsaapad, nahkportfell… Viimati, kui vend tal külas käis, oli tema lemmikriietuseks teksapüksid ja tobedate kirjadega spordisärgid. Jah, muidugi oli ta muutunud. Kümne aasta eest polnud tema laubal neid sügavaid kortse, silmis väsimust, huulil kibedat muiet. Kuigi…
“Minu jaoks jääd sa alati talumatuks väikevennaks,” lausus Ellis õrnalt.
“Kas võib sisse tulla?” küsis vend, reageerimata kuidagi õe tundeavaldusele.
“Jah, muidugi!” pahvatas Ellis. “Kui armas, et te otsustasite mulle külla tulla! Kohe teen teile lõunasöögi soojaks. Sa ju armastad praekana? Muide, kas tulite pikemaks ajaks?”
Vahetpidamata lobisedes siirdus Ellis kööki. Tom järgnes talle. Mees oli pinges ja morn. Näis, et kohtumine õega ei valmistanud talle rõõmu.
“Sööma ma ei hakka, anna andeks. Pealegi veel praekana – mul on gastriit. Ja ma pean Londonisse tagasi sõitma. Aga mis puutub Angelasse…”
Ellis, võtnud külmkapist vaagna kanaga, heitis talle tusase pilgu.
“Sa pead tagasi sõitma?”
Tom vaatas kõrvale.
“Jah, mul on väga palju tööd. Mind oodatakse Londonisse juba õhtuks.”
Ellis asetas vaagna lauale ja ristas käed rinnal.
“Lao lagedale, mis on juhtunud.”
Tom ohkas sügavalt, kõikus päkkadelt kandadele ja vaatas viimaks õele silma.
“Kas sa võiksid Angela järele vaadata?”
“Mida tähendab tema järele vaadata?”
“Oleksin rõõmus, kui lubaksid tal mõnda aega siin elada.”
“Thomas!” lausus Ellis rangelt. “Lõpeta keerutamine. Ütle otse, milles on asi.”
Tom paistis järsku vanana. Justkui tugipunkti kaotanud, vajus ta raskelt toolile ja surus peopesa vastu laupa.
“Ellis, see on midagi kohutavat… Mul pole Angelaga mitte mingit klappi. Ma ei tea, mida temaga ette võtta. Sestpeale, kui tema ema suri, olen kogu jõust pingutanud, et Angelat õnnelikuks teha. Aga asi on läinud vaid hullemaks!”
“Catherine suri kümne aasta eest, Tom,” sõnas Ellis leebelt. “Ma ei usu, et Angela käitumine on seotud ema surmaga.”
“Aga minu tütar on kontrollimatu! Sa ei suuda endale ette kujutada, mida ta korda võib saata! Asi on läinud niikaugele, et ma olen hakanud teda häbenema!”
“See on kõigest teismeliseiga.” Ellis patsutas venda õlale. “Ta on ju viisteist. Tuleta endale meelde, milline olid sina tema vanuses.”
“Mina käitusin enam kui sündsalt! Muidugi, ka minul on hormoonid möllanud; mõtlesin rohkem tüdrukutest kui õpingutest, arvasin, et kõik täiskasvanud on idioodid ja et keegi ei suuda mind mõista. Kuid ma ei tormanud keset tähtsat nõupidamist isa kabinetti nõudmisega uued teksapüksid osta! Ei loopinud võõraste inimeste riideid basseini! Ei ähvardanud kaotada süütust esimesele vastutulijale…”
Ellis kergitas imestunult kulme.
“Sa ei teinud seda vaid seetõttu, et olid poiss, kallis.”
“Sinu katse nalja teha kukkus läbi,” torises Tom. “Nii veider kui see ka pole, kuid ka sina olid kunagi teismeline tüdruk. Kas sa käitusid nagu märatsev nõid?”
“Ei, ei käitunud,” kehitas Ellis õlgu. “Aga mina olin sünnist peale ideaalne laps. Ma isegi nutsin äärmiselt harva. Angela on nähtavasti teistsugune.”
“Ta vajab ema,” lausus Tom kurvalt. “Või naist, kes hakkaks emakohustusi
