läheneda.”
“Olen alati naiivselt arvanud, et sellega tegelevad tavaliselt vanemad.”
“Ma olen üritanud!” hüüatas Tom. “Jumal on tunnistajaks, et ma olen nahast välja pugenud, et temaga suhteid parandada! Aga olen saanud hävitava läbikukkumise osaliseks. Ellis, ta rikub mu elu ära! Mulle näib, et Angela on võtnud endale ülesandeks mind hävitada.”
“Kuule, ta on ju kõigest viieteistkümneaastane tüdruk, mitte mingi koletis!” vaidles Ellis tuliselt vastu.
“Usu mu sõnu, ma tean, millest ma räägin.”
“Ja mina pean sinu arvates siis isiklikult veenduma, et Angela on kehastunud saatan?”
“Tahan temast vaid veidi puhata,” ütles Tom vaikselt. “Üks kuu, mitte kauem. Selle aja jooksul jõuan ma vähemalt oma isikliku elu korda seada…”
“Ah vaat milles on asi!” ahhetas Ellis. “Sul on tekkinud naine, on nii või?”
“Ootasin teda kümme aastat. Kümme aastat elasin ainult tütre jaoks! Kas ma tohin kas või pisut ka enda jaoks elada?”
Ellis astus sammukese tagasi, silmitsedes venda hukkamõistvalt. Ta ei uskunud oma kõrvu. Kuid mis siin uskuda! Kõik mehed on ühesugused. Kas nad üldse suudavad ette kujutada, mida tähendab pühendada kogu oma elu teisele inimesele? Ei, ainult naine on suuteline eneseohverduseks! Mehed otsivad kõiges kasu vaid enese jaoks. Ennäe, tütar segas teda! Angela on nähtavasti isa peale armukade tema uue armastuse pärast. Ja selle asemel, et tüdrukut rahustada, temaga ühele lainele saada, veenda teda oma armastuses, otsustas Tom temast lihtsalt vabaneda. Kui alatu!
“Las ta jääb,” lausus Ellis kindlalt. “Ja mitte üheks kuuks, vaid alatiseks.”
Tom kargas toolilt püsti ja haaras õe tugevasse embusse.
“Aitäh! Aitäh! Tuhat tänu! Sa ei kujuta ette, mida see minu jaoks tähendab!”
“Ma ei tee seda üldse sinu pärast.” Ellis tõukas ta külmalt eemale ja tõmbus vastikusest küüru. “Mul on vaesest Angelast kahju. Tema isa on kõige ehtsam kaabakas. Mul on vastik sinuga isegi ühes toas viibida, Tom!”
Tom jäi jahmunult Ellisele otsa vaatama. Hetkega oli ta ohvrist vaenlaseks muutunud. Kuidas see küll juhtus?
“Mine ja lõbutse oma kallimaga!” Ellis näitas talle ust. “Sa ei pea tagasi tulema. Meie Angelaga saame suurepäraselt hakkama.”
“Sa ilmselt arvad, et ma hülgan oma tütre omakasu eesmärgil?” taipas Tom.
“Kas pole siis nii?”
“Ellis, kallis, sa eksid! Ma olen hea isa, väga hea!” Mees tagus endale rusikaga vastu rinda. “Angelal pole mind milleski süüdistada!”
“Kui ehk vaid armastuse puudumises.”
“Ma armastan teda üle kõige maailmas!”
“Mine ära, Tom,” ei kannatanud Ellis enam välja. “Mine ära mu majast!”
“Usu mind, sa veendud selles, et sul polnud õigus,” lausus Tom rahulikult. “Angela näib sulle minu egoismi ohvrina. Aga see pole nii. Ma ei hakka sulle praegu mitte midagi selgitama. Õige pea saad sa ise kõigest aru.”
“Välja, ma ütlesin!” Ellis viskas uhkelt pea selga.
“Ma tulen kuu aja pärast tagasi, kui sa mulle ei helista ega palu Angelat varem ära viia,” ütles Tom ja, soovimata jätkata tema arvates mõttetut vestlust, lahkus.
“Milline häbi!” pomises Ellis üksi jäädes. Kaastundest Angela vastu oli ta peaaegu nutma puhkemas. “Ja mina arvasin, et tunnen oma venda hästi!”
Ta läks kiirustades trepist üles, astus külalistoa suletud ukse juurde ja koputas.
“Kas ma tohin sisse tulla?”
“Kas ta sõitis juba ära?” kostis Angela summutatud hääl. Ilmselt oli tüdruk nutnud kogu selle aja, mil tema isa Ellisega rääkis.
“Jah, kullake. Head teed tal minna! Aga sina tule alla, ma annan sulle süüa.”
“Ma pole näljane.”
“Siis joome koos teed.”
“Ma ei soovi teed! Jäta mind rahule!”
Ellis katsus ukselinki – see oli suletud.
“Tee lahti, palun.”
“Milleks?”
“Ma pole sind kaua näinud. Sul on kindlasti palju uudiseid… Miks mitte lobiseda?”
Ootamatult krigises lukk ja uks paiskus lahti. Angela seisis oma tädi ees. Olgu öeldud, et Angela oli Ellisest pea jagu pikem ja märksa vormikam. Angelal olid lainelised karamellivärvi juuksed, üpris kõrge rind ja pikad saledad jalad. Subtiilne Ellis näis temaga võrreldes teismelisena.
“Sa pole mu sõbranna!” teatas Angela. “Ja vaevalt ka selleks saad, arvestades meie vanusevahet. Ma ei vaja sinu eestkostet, selge? Kõik, mida ma vajan, on kuu või paar siin sinu juures olla. Ja pärast lähen koju tagasi. Ma kuulsin, millise peapesu sa mu papsile korraldasid, nii et nüüd jääb mul üle vaid oodata. Ta on väga tundlik. Piinleb veidi ja tuleb mulle järele. Ja siis võin ma ta ümber sõrme keerata.”
Ellis avas imestusest suu. Järele mõelnud, arvas ta, et nagu iga solvunud teismeline, püüab Angela end ümbritseva tegelikkuse eest kaitsta agressiivsusega. Pole viga, see läheb mööda. Angela väike õrn süda sulab kohe, kui ta mõistab, et tädi pole tema vaenlane.
Tõusnud kikivarvule, paitas Ellis õrnalt vennatütre juukseid.
“Mu vaene tüdruk!”
“Oled sa peast põrunud?” Angela rebis end temast lahti. “Isa rääkis, et sa oled totakas, aga ma arvasin, et ta liialdab.”
“Kas Tom tõesti ütles nii?” hüüatas Ellis nördinult.
“Nojah. Ja tal oli õigus. Aga mis siin ikka imestada. Kõik vanatüdrukud ongi ju sellised…” Angela koputas endale sõrmega meelekohta.
“Ma pole mingi vanatüdruk!”
“Mis mõttes? Kui vana sa oled? Nelikümmend? Ja sa pole mitte kunagi abielus olnud. Nii et vanatüdruk mis vanatüdruk.”
“See… see on väga vastik üksielamise määratlus…” hakkas Ellis kokutades seletama.
Angela vaid turtsatas. Ilmselgelt põlgas ta oma lihast tädi. Teismelise neiu silmis oli Ellis täielik hädapätakas.
“Mu kohvrid jäid trepi juurde. Tassin need pärast üles. Aga praegu tahan ma omaette olla. Nägudeni!” Nende sõnadega lõi Angela vastust ootamata ukse Ellise nina ees kinni.
“Ma pole neljakümnene!” hüüdis Ellis, mõistes suurepäraselt, et see fraas räägib salajasest meeleheitest. “Olen kõigest kolmkümmend seitse.”
Kõigest…
Ta
