Ellis tema sarkasmi.
“Ma pean kindlasti teadma, milline summa on tšekil ja kui palju võin ma täna kulutada.”
“Millisel tšekil?”
“Sellel, mille kirjutas sulle välja minu isa.”
“Kust sa võtad, et ta kirjutas mulle välja tšeki?”
“Sa ei hakka ju minu peale oma raha kulutama.”
“Üldiselt pole ma ihne.” Ellis kutsus Angela endaga kaasa ja suundus kaubanduskeskuse sissepääsu poole.
“Ta siis ei jätnudki sulle minu ülalpidamiseks raha?” Angela ei liikunud paigalt.
Ellis peatus ja pöördus aeglaselt vennatütre poole.
“Ei jätnud.”
Tüdruk hakkas valjusti naerma, kuid tema silmis helkisid pisarad. Ellis hammustas huulde, teadvustades endale, et oli äsja vennatütrele taas hingevalu tekitanud.
“Küll ta on tubli, eks ole?” kõkutas Angela. “Sokutas mind sulle kaela peale, isegi mu kohvreid ei aidanud ta tuppa tuua, ei andnud sulle raha… Kavalalt sai ta minust lahti.”
“Küllap ta lihtsalt… unustas,” ütles Ellis kõhklevalt.
“Muidugi, see on täpselt tema moodi: unustada, et tal on tütar, kelle eest tuleb hoolitseda!” Angela kõndis Ellisest mööda. Tüdruk andis kogu oma olemusega mõista, et põlgab kõiki ja kõike. Kõige rohkem aga oma õnnetusehunnikust isa ja lihtsameelset tädi.
Ellis ei rutanud vennatütrele järele tõttama, tunnetades vaistlikult, et avalik kaastunde väljendamine vaid vihastab Angelat. Ta vajas rohkem vaikivat mõistmist kui õlalepatsutamist ja hingepuistamist.
“Sinu käsutuses on kolmkümmend naela,” lausus Ellis, kui ta viimaks Angelaga kohakuti jõudis.
“Pole palju,” nentis too lakooniliselt.
“Ütle sellegi eest aitäh.”
“Ütlen, kui leian selle raha eest midagi mõistlikku.”
“Siin on väga sõbralikud hinnad.”
“Pole ime.” Angela heitis pilgu aluspesu vitriinile. “Need hilbud on oma kakssada aastat vanad. Milliselt vanakraamiturult sa oma kleidi välja kaevasid?”
“Kümne minuti eest sa ütlesid, et see meeldib sulle.”
“Ei, ma hindasin su maitset, mitte kleiti.”
“On sel siis mingit vahet?” imestas Ellis.
“Ja veel milline.” Angela naeratas järsku. “Hea küll, ma tegin nalja. Kleit on vinge. Aga sa ju ei ostnud seda siit?”
“Ostsin küll. Müüjad hoiavad minu jaoks kõige paremaid asju.” Ellis puudutas Angela küünarnukki, tõugates teda õrnalt vajalikus suunas. “Ma arvan, et neil leidub ka sinu jaoks midagi.”
“Mina arvasin, et ainult Londonis tõttavad inimesed vajalikke sidemeid looma,” vangutas Angela pead. “Aga ei, isegi kolkas ei saa ilma selleta läbi.”
Ellis neelas alla järjekordse vihje oma provintslikkusele. Endamisi tõdes ta siiski, et kaugeltki mitte põhjatu kannatusekarikas saab kord täis, kui Angela samas vaimus jätkab.
Jõudnud kaubanduskeskuse sissepääsu juurde, juhtis Ellis tüdruku oma lemmikpoekesse, mis müüs valmisriideid. Müüjanna tervitas oma püsiklienti nii rõõmsalt, et Angela jäi uksel seisma, söandamata sisse astuda.
“Ellis! Kallis! Sa pole nii ammu siin käinud!” Helena Watson, müüjanna ja perenaine ühes isikus, suudles Ellist mõlemale põsele. “Kes sul kaasas on? Kas tõesti väike Angela?”
“Mitte enam väike, nagu näed,” naeratas Ellis vaoshoitult.
Õhetav, vormika kehaga Helena tõttas Angela juurde ja surus ta lämmatavasse ning tihedasse embusse.
“Kas me oleme tuttavad?” suutis Angela küsida, üritades kogu jõust pealetükkivat tädikest tõrjuda.
“Muidugi oleme, mu suhkrutükike! Ma ju hoidsin sind, kui sa oli vaat nii pikk…” Helena osutas käega oma põlve piirkonda. “Küll sa oled alles kaunitar! Täitsa oma tädisse!”
Ellis punastas heameelest ja kiirustas kõrvale pöörduma, et vennatütar ei märkaks tema võidukat näoilmet.
“Oh sa mu kuklike!” ei hoidnud Helena end vaos, näpistades Angelat põsest. “Küll me sind juba riidesse paneme! Muide, me oleme sinuga peaaegu sugulased.”
“Või nii?” Angela polnud sellest teadaandest sugugi vaimustuses.
“Muidugi! Sinu isa kurameeris minuga, kui ma olin üheksateist! Me oleksime peaaegu abiellunud. Siis kohtas ta sinu ema, ja tema, tuleb tunnistada, oli minust palju kenam. Nii et Tom laskis minu juurest jalga. Kuid ma ei süüdista teda selle pärast.”
“Mulle tundub miskipärast, et ta oleks igal juhul jalga lasknud,” ütles Angela.
“Me kavatseme täna hunniku raha sinu poodi jätta,” kiirustas Ellis sekkuma. “Mida on sul meile pakkuda?”
Helena hakkas kohe vurrina keerlema. Ta oli rõõmus, et sai nii üllaste kavatsustega ostjaid teenindada.
End hetke kogunud, puudutas Angela Ellist käisest ja küsis sosinal: “Kas mu isa tõesti käis selle naisega?”
“Jah, kaks korda tantsuõhtul,” vastas Ellis sama vaikselt. “Võib-olla nad isegi suudlesid, aga temaga abielluda ta kindlasti ei kavatsenud. Helenale lihtsalt meeldib kujuteldavat tegelikkuse pähe võtta.”
“Seda ma märkasin, jah,” lausus Angela tusaselt. “Kas me peame kindlasti siia jääma? Ta ajab mind närvi.”
“Ära muretse. Helena jätab meid kohe rahule, kui tulevad uued ostjad.”
“Aga kui nad ei tule?” ütles Angela nutusel häälel.
“Kannata, mu suhkrutükike,” lausus Ellis Helenat jäljendades. “Ta on küll tüütu, aga ta müüb vaimustavaid asju.”
Angela õnneks ilmusid üsna pea uued ostjad. Helena lendas neile peale nagu kull. Nemad aga suhtusid tema etteastetesse üpris rahulikult. Ilmselt olid nad siin korduvalt käinud ja poekese perenaise suhtlemisviisiga harjunud.
“Mida sa sellest arvad?” Ellis sikutas Helena poolt kohale tassitud riidekuhilast välja helesinise seeliku, mille serv oli käsitsi tikitud.
“Sellist ma ei kanna,” turtsatas Angela.
“Sa võiksid seda proovida.”
“See meeldib sulle ainult sobiva pikkuse pärast.”
Ellis laksutas keelt.
“Asi pole pikkuses, kuigi ma ei vaidle vastu, et ka see on tähtis, vaid kvaliteedis ja tegumoes. Selliseid rõivaid ei kanna sa aga ainult seetõttu, et arvad, nagu poleks sa täiskasvanute riiete kandmiseks veel piisavalt vana.”
“See
