alati hurjutanud nende emasid, kes nähtavasti üldse ei vaadanud oma tütarde järele. Kuid Ellis poleks osanud ettegi kujutada, et kunagi satub tema ise sellise “ema” rolli.
“Tule kohe tagasi!” hüüdis Ellis püsti hüpates. “Ma ei lase sind sellisena majast välja!”
Angela oli nii üllatunud, et kaotas paariks sekundiks kõnevõime.
“Mis mul siis viga on?” küsis ta, kui oli end kogunud.
“Mis sul seljas on?” Ellis viipas süüdistava žestiga seeliku suunas. “Kui täpsem olla – miks sa oled niisama hästi kui paljas? Kus on su mantel, luba küsida? Ja see grimm su näol… Pähh, kui kohutav!”
Angela pani käed puusa ja vaatas tädi halvustava pilguga.
“Kas sa ennast oled peeglist üldse vaadanud? Halvasti pestud särk, mis on kolm numbrit liiga suur, põlvedest välja veninud ja liiga lotakad püksid, sõjaväesaapad… Võõras inimene isegi ei kahtlustaks, et sa oled naine. Jumestuse puudumine sulle ka kasuks ei tule. Sinu vanuses on enda meikimine hädavajalik!”
“Me ei räägi praegu minust!” hüüatas Ellis, mõistes samas, et Angelal on paljuski õigus. “Nagu sa õigesti ütlesid, olen ma täiskasvanud inimene ja otsustan ise, kuidas riietuda, kui aeda lähen. Sina aga oled liiga noor, et iseseisvalt otsustada.”
Angela turtsatas valjusti.
“Ma pole kolmeaastane. Kuigi ma valisin juba kolmeaastaselt ise, mida endale selga panna.”
“Angela, sa näed välja nagu… nagu… langenud naine!”
“Sa pole prostituute näinudki, kallike,” teatas Angela häirimatult. “Ära räägi sellest, mida sa ei tea.”
“Kas sina… t-tead?” Ellis oli nii vapustatud, et hakkas kokutama.
“Ma olen oma elus üldse palju näinud,” lausus Angela elukogenud naise toonil.
Ellis oleks kohe naerma puhkenud, kuulnuks ta sellist ütlemist kümme minutit varem. Nüüd aga polnud tal naerutuju. Ta kavatses näidata jultunud tüdrukule, et selles majas mängitakse Ellis Hocki kehtestatud reeglite järgi.
“Asjalugu on järgmine.” Ellis tõkestas vennatütrel tee jalgvärava juurde. “Sa kas riietud viivitamatult ümber ja pesed näo puhtaks – ja ka siis ei luba ma sul ilma saatjata ringi hulkuda, või ma tirin sind jõuga majja ja sulgen su tuppa!”
Vennatütar ja tädi vahetasid hindavaid pilke. Kumbki neist kavandas oma edasist tegutsemist ja hindas vastase väljavaateid. Oma meelehärmiks mõistis Angela, et jõud pole võrdsed, kuid heitnud pea uhkelt selga, lausus:
“Sa pole mu ema ja sul pole õigust mind elama õpetada!”
“Olen sinuga nõus,” vastas Ellis. “Seepärast helistan kohe su isale. Las Tom otsustab, mida tohib ja mida mitte.”
Angela vajus kössi. Võitlus oli kaotatud. Isa asub muidugi Ellise poolele, sest ta tahab, et tütar jääks tädi juurde võimalikult kauaks.
“Mida ma siis selga pean panema, et välja minna?”
“Midagi sündsat. Ja sa pead ootama, kuni ma aias töö lõpetan. Sest ma tulen koos sinuga jalutama.”
“See veel puudus!” ärritus Angela.
“Seepärast, et kuigi Smallbridge näib vaikse ja ohutu linnakesena, on siin ikkagi palju ohte. Ja sina ei kujuta üldse ette, kus miski asub. Eksid veel mingisse kahtlasse kohta…”
“Kas siin on siis selliseid kohti?” oli Angela skeptiline.
“Kui on, siis sulle ma neid ei näita. Niisiis, kuidas sa otsustad: kas istud kodus või…”
“Või…”
“Ma vabanen poole tunni pärast,” lausus Ellis.
Nad lahkusid eri suunas ega vaadanud kumbki tagasi. Ellis oli peale jäänud, aga miskipärast ei valmistanud see talle rõõmu. Ta tundis, et see võit libiseb tal veel käest.
“Kui mul oleks tütar,” pomises Ellis uuesti lillepeenra kohale põlvitades, “siis ta…”
Ellis ei lõpetanud lauset. Varem oli ta arvanud, et lapsed, kui need tal tuleksid, oleksid kõigile eeskujuks. Kuid nüüd polnud tal mingit kindlustunnet selles, et tema enda tütar ei käituks täpselt samuti kui Angela. Teismelised on ettearvamatud. Lõppude lõpuks on see tüdruk tema lähisugulane, kuid isegi kõige tähelepanelikum inimene ei leiaks nende vahel mingit sarnasust.
Tom on tüdruku ära rikkunud! süüdistas Ellis mõttes oma venda juba mitmendat korda. Ja tal oli veel häbematust kaevata, et tütar on väljakannatamatu!
Ellis oli juba jõudnud unustada, et oli alles eile kavatsenud hakata tüdrukule pärisemaks. Kaastunde Angela vastu oli ta samuti unustanud. Tegelikult olid Tomi viimased sõnad prohvetlikuks osutunud. Ta oli juba lähedal sellele, et vennale helistada ja paluda tal Angela ära viia, kuid teda hoidis tagasi vaid soovimatus tunnistada, et Tomil oli olnud õigus. Ja veel – viha iseenda vastu. Polnud ju mitte keegi mitte kunagi varem saanud Ellis Hocki süüdistada selles, et ta raskuste ees alla vannub.
“Ma ei teadnud, et sul on maitset,” ütles Angela, kui Ellis pidurdas kaubanduskeskuse ees, kus kolme naaberlinnakese elanikud sisseoste tegid.
Ta oli esmakordselt pärast riietuse ja kosmeetika tõttu tekkinud sõnavahetust rääkima hakanud. Naasnud aiast, nägi Ellis, et vennatütar oli näo puhtaks pesnud, riietunud ümber teksapükstesse ja sviitrisse ning ei näinud enam välja kui näitlejahakatis, kes üritab oma vanust varjata.
Küsimuse peale, kuhu ta tahaks minna, kehitas Angela õlgu. Siis aga otsustas Ellis heldimushoos – tegelikult aga tärganud süümepiinade tõttu – sõidutada vennatütar kaubanduskeskusse, oletades põhjendatult, et šoppamine lähendab kõige erinevamas vanuses naisi.
Ellis ei taibanud kohe, mida Angela maitsest rääkides silmas pidas. Seda enam et vennatütar ei vaadanud mitte tema poole, vaid vastassuunas.
“Millest sa räägid?”
“Kodus riietud sa nagu kerjusnaine,” selgitas Angela abivalmilt. “Aga hilpudest sa jagad. Või on see ainus korralik kleit sinu garderoobis?”
Ellis kõverdas huuli. Isegi komplimente suutis Angela teha nii, et need, kellele need määratud olid, tundsid kõike muud kui rõõmu.
“Ma armastan ilusaid ja moodsaid asju,” ütles Ellis, avanud endapoolse autoukse. “Kodus aga kannan seda, milles end mugavalt tunnen.”
“Naine peab alati naiseks jääma.”
“Veider, et sa pole Fiona tütar,” pomises Ellis autost väljudes.
Ta orienteerus moeküsimustes tõepoolest hästi. Ellise pangaarvel oli kopsakas summa, mis tõi sisse kenakese protsendi, millest ta elatuski. Peaaegu kõik dividendid kulutas ta uutele rõivastele. Kuid neid uusi asju polnud mitte kellelegi näidata. Ellis pani end kenasti riidesse vaid siis, kui käis mööda poode või läks heategevuskomitee koosolekule. Nii et suurema osa ajast nägid naabrid teda kulunud koduses riietuses.
“Miks sa mind siia tõid?” küsis Angela, silmitsedes kaubanduskeskuse
