on tõeline aare!”
Tütarlaps naeratas perenaisele ja suundus käratult ukse poole. Lester järgnes talle, hingates sisse neiu juustest levivat meeldivat lillelõhna.
Korraga tahtis Lester veelkord Jenniferi silmi näha, tunda tema naeratuse erutavat mõju. Niisugust soovi ei olnud ta tundnud Mariannaga tutvumisest saadik. Lester ja ta tulevane naine armusid esimesest silmapilgust. Nad abiellusid kuu aja pärast. Tähtsa sündmuse paikapanekuks kulus esimene õhtusöök restoranis. Magustoidu ajaks olid nad juba kihlatud. Peale naise kaotust ei pööranud Lester ühelegi naisele tähelepanu. Sõbrad hakkasid teda peaaegu jõuga õhtusöökidele ja piknikutele tassima. Lõpuks ilmusid ka sõbrannad, aga ta jäi kaugele sellisest paadunud naistemehest nagu Neville.
Praegu üllatas ta iseennastki ületamatu sooviga selle tütarlapsega vestelda.
“Jenny!” hüüdis Lester ja lisas sammu.
“Te ju lubate end niimoodi kutsuda?” küsis ta naeratades. “Tähendab teie oletegi Jennifer Willow, kes mulle kirju kirjutas…”
Jenny peatus ja keeras end Lesteri poole. Kütkestavate silmade ilme hämmastas ootamatu muutusega, kaunitari pilk oli täis raevu ja vihkamist.
“Õige, just see Jennifer!”
Hääl, mis hetk tagasi oli olnud lausa hellitav, kõlas nüüd järsult ja külmalt.
“Kuidas te julgesite selle vana daami pikkadeks aastateks unustusse jätta? Teate, kes te olete? Te olete… egoistlik elukas!”
Lester oli jahmunud. Sellist vastulööki ei osanud ta oodata.
“Missis Pinkstone’i rahu pärast,” jätkas Jennifer vilistava sosinaga, “olen teiega armastusväärne. Teesklen, mis teha! Vanaema juuresolekul hakkan teid isegi eesnimega kutsuma, ja ka teie võite mind nimepidi kõnetada. Muul ajal, mister Ormond, hoidke minust eemale!”
Lester seisis nagu sammas ja vaatas, kuidas looritatud silmadega kaunitar tulivihase fuuriana trepist alla tormab. Sel momendil tundis Lester end nagu välgust rabatud. Masinlikult lipsu õgvendades pobises ta endamisi: “Niisiis rääkisimegi…”
Mida sa tegelikult ootasid? käis mõte läbi Lesteri pea.
Oli ju tütarlaps ligi kaks aastat anunud Neville’i, et see Juliat külastaks, kuid vastuseks saanud ühe keeldumise teise järel. Milline mulje pidi tal jääma inimesest, kelle poole ta pöördus?
Oli kuidas oli, aga miks pean just mina lõikama nende suhtlemise vilju?
“Suur tänu, sõber…” lausus Lester, “kogu südamest…”
Lester jooksis mööda treppi alla, võttes kaks astet korraga. Kohvisoov oli kusagile kadunud, kuid et mitte üllatada Juliat tassita sisenedes, tuli ikkagi köögist läbi astuda. Tegelikult, võib-olla aitab lonksuke aromaatset jooki varjutada mõru maitset, mis peale vestlust Jenniferiga suhu oli jäänud.
Esimesele korrusele jõudes sukeldus Lester majasügavusse just seal, kus asus köök. Ta lootused täitusid. Üle köögiläve astudes nägi ta ligipääsmatut miss Willowit teise noore laiapuusalise ja suurerinnalise blondiini seltsis. Ka tema oli veetlev, kuid kütkestava Jenniferiga teda võrrelda ei saanud.
Lesterit märgates kergitas blondike imestust väljendades musta pliiatsiga toonitatud kulme. Siis mõõtis ta külalist tähelepanelikult pealaest jalatallani. Jennifer tegi aga hoopis vastupidi, pööras mehele selja ja näitas kogu oma olemisega, et tal puudub soov külalisega suhelda.
“Tervist!” tervitas blondiin semulikult.
Tal oli käes puust labidake, millega ta äsja midagi seganud oli. Labidakeselt tilkuva olluse värvuse järgi otsustades võis tegu olla tomatisoustiga.
Sarnaselt Jenniferile oli ka see tütarlaps teksastes, kuid tema teksad olid tunduvalt rohkem prinkide puusade ümber pingul. Ka tema meestesärk oli mõõtmatu büsti ümber pakatamas. Osa nööpe olid nööpaukudest välja hüpanud ja moodustunud praost vilksatas punane rinnahoidja.
“Sina oledki siis see nurjatu poisinolk, kellest me kõik üsna palju kuulnud oleme?” jätkas blondiin, märkamata labidakeselt kahhelkivile kukkuvaid tomatisousti tilku.
“Lisa, vaata, mis sa tegid!”
Jennifer osustas tüdruku käes olevale labidakesele. Blondiin ei pilgutanud silmagi, ta jätkas hoopis külalise uudistamist.
“Vean kihla, et selliseid iludusi varem meie köögis viibinud ei ole!”
Mis puudutab Lesterit, siis oli ta juba teist korda hämmingus. Seekord põhjustas selle avalik flirt täiesti tundmatu isiku poolt.
“No, Lisa!”
Jennifer ei suutnud rohkem vastu pidada, ta võttis blondiinilt labidakese ja asetas taldrikule.
“Pärast libised veel ja kukud!”
Alles nüüd vaatas kokapiiga põrandale.
“Tõesti…”
“Lisa,” sosistas Jennifer küllaltki valjult, ise Lesteri poole kõõritades, “sul on pluus eest lahti!”
Ootamata, millal sõbranna nööpidega midagi ette võtab, tõttas ta ise neid kinni panema.
“Kõik, lähen aeda…”
“Aitäh, emme!” naeris blondiin, silmi Lesterilt pööramata.
Jennifer kõndis üle köögi ja kadus ilmselt siseõue viiva ukse taha. Peale neiu lahkumist tekkis Lesteril tunne, nagu oleks ta midagi väärtuslikku kaotanud.
“Pole küll ilus sõbrannat taga rääkida, aga ma ei ole Jenniferi kunagi näinud sellise… sellise…”
Lisa vehkis sobivat väljendit otsides kätega.
“Lahingut löövana?” aitas Lester õigeid sõnu leida.
Blondiin tunnistas teda hetke ja puhkes siis naerma.
“Täpselt!”
Naerdes kohendas ta kõrva taha soengust välja libisenud juuksesalgu.
“Lugu on selline, et meie Jennifer käib õhtuti meditsiiniõdede kursustel. Ta tahab protsessi lõpuni selgeks saada. Ma olen kindel, et see tal õnnestub, sest ta on harukordselt kannatlik ning tähelepanelik kõigi inimeste suhtes. Täna oleks nagu kuri kärbes teda hammustanud… Ja kõik sinu saabumise pärast, poisu!”
Teiste sõnadega, miss Willow on armas ja lahke kõigiga välja arvatud üks inimene – Neville Ormond.
“Ehk oleks ta minusse paremini suhtunud, kui oleksin talle kingituse toonud?”
Lisa hakkas valjusti naerma.
“Oled sina ikka naljakas!” Lisa pilgutas Lesterile silma. “Ja sümpaatne! Mulle meeldivad sellised mehed.”
Lester köhatas ja mõtles, kuidas vestluse teemat muuta. Blondiini pealetükkivus viis ta endast välja. Kuni mees mõtles, tuli naine tema poole ja sirutas välja oma käe.
“Meid ei
