rohkem sobiks?”
Neiu vajus hetkeks mõttesse ja ohkas siis:
“Et tuul teid siit väga kaugele viiks!”
Lester muigas.
“See on niigi selge, aga peale selle?”
Jennifer vaatas jälle lillekimpu.
“Tegelikult vist aitab juba, lähen parem tagasi.”
“Siis on meil üks tee.”
Mees võttis neiu käe alt kinni.
“Lähme.”
Neiu hüppas eemale nagu ussist nõelatud.
“Jätke oma rumalad naljad!”
Lesterit pani selline reageering imestama, kuid ta tegi näo, nagu poleks midagi juhtunud.
“Kuulge, isegi õnnetu vanaema maha jätnud lontrusest lapselaps võib olla džentelmen.”
“Ainult mitte teie! Ehk on teil meeles, et palusin teid endast kaugemale hoida?”
“Ehk mäletate, miss Willow, et ma ei tee alati seda, mida minult palutakse.”
Lesterit tabas kaaslase hukkamõistev pilk.
“Mina teie asemel sellega ei hoopleks.”
Järsult ümber pööranud, hakkas neiu kiiresti maja suunas sammuma. Lester mõistis, et kiirustamise eesmärk oli nendevahelise distantsi suurendamine.
Mine, mine, pöördus mees sõnatult Jenniferi poole, kaugele ei jõua sa ikkagi, isegi kui sa jookseksid.
Lester oli Jenniferist pikem, mistõttu olid ka tema jalad pikemad ning Jenniferil ei õnnestunud Lesteri eest põgeneda. Minuti pärast jõudiski Lester talle järele.
“Kuidas nende lillede nimi on? Paistab, et nad meeldivad teile, sest nägin neid oma toas vaasis.”
Mingil muul teemal Lester vestlust arendada ei osanud.
“Ega te ometi arva, et ma need teie jaoks korjasin?” küsis Jennifer sapiselt, ise pead teisele poole pöörates.
“Vabandage… Ei, ma lihtsalt küsisin. Olgugi, et näen nüüd asja teisest küljest,” vastas Lester samal toonil.
“Mul on tegelikult jumala ükskõik, mida te ühest või teisest asjast mõtlete. Missis Pinkstone’i majas on alati olnud kombeks kõiki tubasid värskete lilledega kaunistada,” leidis Jennifer vajaliku olevat selgitada.
“Ah nii on lood!” hüüatas Lester vaimustunult, ise neiu profiili uurides.
Jennifer astus ümber põõsarägastiku. Neiu järel sammudes nägi Lester, kuidas üks punaste marjadega oks teiste okste külge kinni jäi ja maha kukkus. Jennifer kas ei märganud või ei tahtnud seda märgata. Kaotatu üles tõstnud, järgnes Lester kiirel sammul kaaslasele. Neiu kõrvale jõudnud, küsis mees:
“On need marjad mürgised?”
Jennifer heitis mehele kahtleva pilgu ja ütles:
“Proovige järgi, saate teada!”
Lester hoidis vaevu naeratust tagasi.
“Olgu!”
Võtnud ühe marja, vajus ta viivuks mõttesse, pistis siis marja suhu ja surus hammaste vahel katki. Marjakese lõhkedes tundis ta suus meeldivat limonaadimaitset.
“Polegi nii paha.”
Jennifer vaikis.
“Millal ma vedru välja viskan?”
Jennifer kõõritas Lesteri poole.
“Marjad on täiesti kahjutud.”
Nüüd ei suutnud mees end enam tagasi hoida ja üle tema näo libises lai naeratus.
“Tõepoolest, väga kahju.”
Lester asetas maast üles korjatud oksa lillekimbu peale ja Jennifer kohendas selle vaba käega teiste okstega ühepikkuseks.
“Arvasin, et te teate, olete ju siin sündinud.”
Lester muutus otsekohe valvsaks, kehitades ükskõikselt õlgu.
“See ei tähenda midagi.”
Jennifer jälgis teda imestunult. Lesteril oli meeldiv vaadata neiu kütkestavaid silmi, kuigi ta teadis, et peab kuidagi oma teadmatust varjama.
“Teate, mind saadeti juba kümneaastaselt internaatkooli, seal unustasin palju, mida enne siinsetest paikadest teadsin. Peale selle käin ju siin väga harva, nii et…”
“Õige,” mühatas Jennifer põlglikult, “isegi vanaema külastamiseks ei ole aega olnud.”
Lester heitis talle kiire pilgu, seejärel koondas oma tähelepanu ees looklevale vaevumärgatavale rajale.
“Vanaema” meenutamine tõi talle pähe järgmise mõtte.
“Kuidas vanaema tervis praegu on?” küsis ta.
“Rahuldav.”
Jenniferi toon oli tagasihoidlik.
“Selle lillekimbu korjasin ma missis Pinkstone’ile. Ta sööb praegu hommikust ning seejärel tahab ta vanni minna. Peale vanni tuleb meil tegeleda füsioteraapiaga. Seda vajavad missis Pinkstone’i haiged jalad.”
Lesteri poole kõõritades teatas ta nagu muuseas:
“Teie vanaemaga saab suhelda alles kella üheteistkümne paiku.”
Lester mõistis vihjet.
“Öelge palun Juliale, et kella üheteistkümne ajal astun ma tema juurde sisse.”
Jenniferi ilme jäi muutumatuks. Lester aimas, millist kergendust neiu tema avalduse peale tundis. Ta raputas pead, imestades, kui madalal arvamusel neiu ikkagi temast, see tähendab Neville’ist on.
“Arvasite, et käin korraks mutikese juures ära ja ongi kõik?” küsis Lester.
Neiu kehitas õlgu.
“Olete mulle võlgu!”
Eespool puude vahel vilksatasid maja punased seinad ning Lesteri peas tekkis üks idee.
“Võiksite Lisale öelda, et lõunat söön ma koos Juliaga.”
Ta ei jõudnud veel lõpetada, kui teda tabas Jenniferi imestunud pilk. Jennifer ei teadnud ju tema ootamatult tekkinud probleemist selle blondiiniga. Praegu oli Lester valmis mitte ainult sööma veetleva vanakesega, vaid olema ka verejanuliste huntide seltskonnas – peaasi, et saaks eemale armastust ihkavast kokapiigast.
“Harilikult söön mina koos missis Pinkstone’iga,” ütles Jennifer peale pisikest pausi.
Lester imestas, teadmata isegi mille üle.
