style="font-size:15px;"> Lester vaikis hetke ja lisas siis:
“Oled ikka lurjus küll, et temaga niimoodi käitud… nagu sa käitud.”
“Tean, aga ma parandan end tasapisi.”
Sõbra seisukoht hämmastas Lesterit niivõrd, et ta võttis telefonitoru kõrva äärest ja vaatas seda.
“On alles avaldus,” hüüatas ta lõpuks nördinult. “Sina istud rahulikult kodus, mina aga rabelen siin sinu eest.”
“Noh, ega keegi vastu ei vaidlegi,” vasta Neville kiiresti vabandaval toonil. “Aitasid mu hädast välja, vennas. Hindan seda kõrgelt. Mõelda ainult, inimene saab kaheksakümmend aastat vanaks! Tõepoolest suur tähis eluteel, mina aga tolknen siin ja ei saa kusagile minna. Vastasel korral olen kohe trellide taga.”
“Ise oled süüdi,” porises Lester uniselt vastu, “järgmine kord mõtled enne kaklusesse ronimist.”
Vali haigutus juhtme teises otsas andis Lesterile teada Neville’i suhtumisest moraalilugemisse.
“Sul on alati õigus, vana, aga… Oi, siin näidatakse selliseid tibisid… Mingi puusaümbermõõtu vähendava kreemi reklaam.”
“Kõik, marss voodisse!” möiratas Lester. “Ja ära helista mulle tühja-tähja pärast. Kui lähemal ajal uudistes minu tapmisest raevukate daamide poolt ei teatata, siis olen elus. Head und!”
Asetanud toru hargile, ristas ta pea all käed ja jäi üksisilmi pimedusse vahtima.
Lester aitas Neville’i tihti, seda juba nende ühisest õpiajast internaatkoolis. Praegune abi on muidugi erijuhtum. Lester tundis pettuse pärast süümepiina.
Tunni aja pärast keeras ta pahameelest ohates kõhuli, sulges silmad ja üritas kogu jõust uuesti uinuda.
Jennifer magas halvasti. Viha Neville Ormondi vastu ei lasknud uinuda. Ta keerles küljelt küljele mugavamat asendit otsides.
Juba mõte sellest, et see egoistlik koletis temaga ühe katuse all elab, ajas kananaha ihule. Ta tundis lausa füüsilist vastikust meenutades lõksu, mis tuli seada selle vääritu lapselapse vanaema sünnipäevale meelitamiseks. Järjekordses kirjas oli Jennifer maininud, et vanaema võib oma ainukese lähedase sugulase päranduseta jätta. Alles peale seda ilmus mees kohale. Julia haigused ei omanud sellist efekti kui teade üsnagi suure päranduse kaotusest. Mõttele kirjutada selline kiri jõudis Jennifer peale Julia laualt leitud kirja lugemist, milles Neville vanaemalt raha pommis. Loomulikult rahuldas memmeke oma kalli poisi soovid, mistõttu põlgas Jennifer teda veelgi enam.
Koidikul, olles uneta ööst väsinud, tõusis ta otsustavalt, tõmbas hommikumantli selga ja suundus vannituppa. Torudes pahises vesi, mis andis tunnistust missis Adamsoni ärkamisest. Majapidajanna elas kõige kõrgemal, mansardkorrusel. Kui ta oma vannitoas vee lahti keeras, hakkas korrus allpool, Jenniferi toas, vesi torudes solisema. Teel vannituppa heitis Jennifer pilgu peeglisse. Ongi nii – kotid silmade all!
“Et tont sind võtaks, Neville Ormond!”
Sellele oleks Jennifer võinud veel palju lisada, kuid ta eelistas vaikida. Ootamatult meenus talle missis Pinkstone’i lapselapse rohkem kui veetlev välimus. Kui mees esimesel kohtumisel perenaise magamistoas pöördus ja sisenenud Jenniferile otsa vaatas, pidi viimane peaaegu kandiku maha pillama. Ta kohtus harva selliste ilusate meestega. Neville Ormondi vihkas ta juba ammu. Vaatamata sellele ta süda võpatas. Eriti avaldasid Jenniferile muljet Julia lapselapse silmad. Huvitav, kuidas on võimalik omandada selline läbitungiv pilk? Kindlasti harjutab ta peegli ees. Kuidagi ta ju peab naistele mõju avaldama, viies nad sellisesse hingeseisundisse, kus nad meeleldi püksikud maha võtavad. Fakt, et ka Jennifer ei suutnud selle egoistliku seelikuküti vastu ükskõikseks jääda, vihastas neiut üle kõige. Kui veel mõelda, et meest tuleb nimepidi kutsuda, naeratada ja armastusväärselt kohelda… Oh, parem on sellest mitte mõelda! Meeles tuleb pidada vaid üht: kui köitvad sellised noormehed ka poleks, on nende eesmärk ikka ja alati üks. Selline eesmärgi seadmine teeb nad väga ohtlikuks.
2. peatükk
JENNIFER PAISKAS VIHASELT vannitoa ukse lahti ja tardus lävel. Kahe sammu kaugusel temast seisis seesama egoistlik elajas, kelle pärast ta unetu öö oli veetnud. Vähe sellest, koletise ainsaks riietusesemeks oli niuete ümber olev vannilina. Hea, et seegi oli.
Neville’i üht põske ja lõuga kattis habemeajamisvaht. Jennifer seisis nagu välgust tabatud. Mees jättis habemeajamise pooleli ja pöördus tema poole. Šokeerituna ta küll ei tundunud. Miks peakski üks tõeline naistemees hämmelduma, kui tema juurde vannituppa tungib naisterahvas?
Jenniferile selga keerates asetas Neville žiletitera voolava kraanivee alla ja hakkas seda hoolikalt pesema.
“Tere hommikust, miss Willow!”
Jumal küll! Jennifer oli täielikult unustanud, et tema toal ja kõrvalasetseval magamistoal on ühine vannituba. Andestamatu viga!
“Oi… Ma…”
Jennifer ei osanud midagi öelda… Vaatamata sellele, et Neville oli oma vanaema moraalne piinaja, oli tal tugev lai rind. Ta väljanägemine oli mehine ja erutav. Oma välimusega võis ta küll igalt naiselt mõtlemis- ja liikumisvõime võtta.
“Ma mõtlesin… Õigemini ma ei mõelnud…”
Köhatanud, tegi Jennifer uue katse.
“Kell on kuus hommikul. Ma arvasin, et te magate.”
Mees tõstis lõuga ja jätkas rahulikult habemeajamist.
“Teid hämmastab minu varajane tõusmine?”
Jälle loputas ta oma žiletitera.
“Ma oletasin, et teie eluviisiga inimesed tõusevad alles keskpäeval.”
“Milline siis teie arvates minu eluviis on?”
“Noh, olete linna sell ja… niipalju kui mina tean, olete harjunud öid veetma restoranides ja baarides kaunite naiste seltskonnas… ja muud sellist.”
“Te olete siis noormeeste elu ja kommete ekspert?”
Jennifer suutis end nüüd jällegi niipalju valitseda, et manas näole sünge ilme.
“Tegelikult piirduvad minu kogemused selles vallas ainult teiega suhtlemises. Päris mitmeid kordi on mul tulnud kuulata jutustusi teie seiklustest…”
Ta takerdus taibates, et oleks peaaegu hakanud ümber jutustama kuulujutte, mis missis Pinkstone’i lapselapse kohta tekkinud olid.
“Pean ütlema, et olete siin kogu aeg kõigil hammaste vahel.”
Jennifer vaikis, andes Neville’ile võimaluse vastata, aga mees jätkas rahulolevalt habemeajamist. Jenniferi haavas, et ta ei teinud ühtki katset oma käitumise õigustamiseks või kahetsuse avaldamiseks ning seetõttu lisas põlgusega:
“Minu isiklik arvamus playboyde kohta tugineb nendel harvadel kirjadel, mida ma oma saadetistele vastuseks sain. Võin teatada, et minu arvamus neist ei ole eriti kõrge.”
“Nii et minu näite põhjal otsustate kõigi playboyde üle?” küsis Lester silmi kissitades.
Jennifer
