kella üheteistkümne paiku sõitsime baasi lääneväravast (seda kutsutakse ka Castle Gate’iks ehk Kindluseväravaks) välja ning suundusime mööda Bagdadist Mosulisse viivat Suurt maanteed põhja poole. Esimene koht, mida kolonelleitnant Wesley soovis mulle näidata, oli Nassri tehasekompleks. Selle üks osa – raketitehas – pommitati sõja alguses puruks, kuid kaks ülejäänut, ehitusmaterjalide tehas ja masinatehas, on töökorras. Pataljoniülem mainis, et Iraagi valitsusel on plaanis masinatehas erastada, küllap mõni rahvusvaheline suurkorporatsioon on tehingust huvitatud.
Sõitsime edasi põhja suunas. Bagdadi – Mosuli maantee (ehk Suur maantee) on koalitsioonivägedele tähtis varustamiskanal, pikad kolonnid kütuse, varuosade ja kõige muu vajalikuga liiguvad seal sageli, paar Apache ründekopterit on kogu aeg õhus, et ühendusteed katta, samuti on 1-13 tankipataljoni ülem määranud ühe tankikompanii julgestama pataljoni vastutusalasse jäävat teelõiku. Tankid liiguvad pidevalt mööda teed, roomikutele on alla pandud kummipadjad, et 70tonniste Abrams tankide liikumine asfalti ei kahjustaks.
Poolel teel Mushahda asulasse olime sunnitud peatuma, sest teel oli avastatud järjekordne isevalmistatud lõhkelaeng. Seekord polnud sissid jõudnud või vaevunud laengut isegi maasse kaevama, valkjas jahu- või riisikotti pakitud mütsakas vedeles otse teekattel. Brigaadi ainsa demineerimismeeskonna kohalejõudmine võttis mõnevõrra aega. Saabunud lõhkelaengu juurde, tegid nad selle suurema vaevata kahjutuks. Seekord oli laenguks vaid üks 155 mm fosformürsk, mis on eraldivõetuna suhteliselt kahjutu. Lõhkelaengu valmistaja polnud nähtavasti suurtükimürskude tüüpide ning nende markeeringute tundmises eriti kompetentne.
Mushahda asula, kus elab umbes 20 000 inimest, enamuses sunniidid, paikneb kahel pool Suurt maanteed. Algul olid nad koalitsioonivägede suhtes üsna sõbralikult meelestatud, kuid läbisõitvate konvoide tihe edasi-tagasi saalimine mööda Suurt maanteed on neile loomulikult tekitanud probleeme – iga kord tuleb ju teeservale seisma jääda ning oodata, kuni kolonn möödub, rääkimata juhtumitest, mil koalitsioonivägede võitlejad on tule avanud. Enamikul juhtudel on olnud selleks põhjust, kuid mõnikord on olnud tegu ka ülemäärase jõu kasutamisega. Kolonnid tulevad ja lähevad, kuid 1-13 tankipataljon jääb oma vastutusalale ning kohalikud ei tee loomulikult vahet, milline üksus tule avas.
Enamiku isevalmistatud lõhkekehadest, mis sissid brigaadi vastutusalale on paigaldanud, lõhkavad nad Suurel maanteel ning selle Mushahdast al Tarmiyasse viival haruteel. Kolonelleitnant Wesley pööras mu tähelepanu värsketele asfaldilaikudele ning mainis, et need on olnud isevalmistatud lõhkelaengute tekitatud kraatrid, mis on kinni topitud ja värsket asfalti täis valatud, et sissid ei saaks neisse uusi laenguid panna.
Pärast umbes kaheksa kilomeetri pikkust sõitu mööda Mushahda – al Tarmiya teed pöörasime lõunasse ning sõitsime väiksemaid kõrvalteid pidi Kharki veepuhastusjaama juurde. Maastik Tigrise jõe läheduses meenutab rohkem džunglit kui kõrbe. Kolonelleitnant Wesley möönis, et tal tekib kohe mõtteseos Vietnamiga, kui ta sõidab mööda seda Tigrise jõega paralleelselt kulgevat teed, niinimetatud Jõeäärset teed. Koalitsiooniväed ei tee seda küll väga tihti, vahest korra paari nädala jooksul, sest regulaarselt siin liikuda oleks väga ohtlik. Kõrge ja tihe palmipuude ning muu roheluse müür algab vaevalt poole meetri kauguselt mõlemal pool teed, nähtavus on ülimalt piiratud ja pardakuulipilduja raud riivab võsa. See on sissidele ideaalne varitsuskoht.
Kharki veepuhastusjaam on kahtlemata brigaadi vastutusalal olev kõige tähtsam strateegiline objekt. Sellest käib läbi umbes 70 % Bagdadi joogiveest, mis moodustab valdava osa linna puhtast veest, jõe läänekalda kvartalid saavad oma puhta vee sealt. Sakslaste rajatud ehitis on pärit 1980. aastate algusest, kuid tehniliselt suhteliselt heas korras. Veepuhastusjaama eri rajatised võtavad enda alla mitme ruutkilomeetri suuruse ala, samas on kolonelleitnant Wesley’l selle julgestamiseks välja panna vaid üks USA kompanii ja üks kompanii Iraagi sõdureid. Seepärast on ta kindlaks määranud puhastusjaama kõige olulisemad haavatavad objektid, mida on vaja kaitsta. Need on pumbajaam 9 suure pumbaga, millest 6 on pidevalt töös, alajaam ning varugeneraatorid, juhuks kui vool peaks ikkagi katkema. Settetiikidele, kus vett puhastatakse ja klooritatakse, ei suudaks ükskõik kui suur isevalmistatud lõhkelaeng midagi teha, kuid kui sissidel õnnestuks pumbajaam rivist välja viia, oleks sellel väga rasked tagajärjed. Mitu väiksemat pumbajaama on ka Kharki ja Bagdadi vahel, koalitsiooniväed või Iraagi üksused julgestavad neid sama hoolikalt.
Ning lõpuks umbes 40 000 elanikuga al Tarmiya, mida asustavad põhiliselt sunniidid (95 %). Soodsa Tigrise jõe äärse asukoha tõttu jagas Saddami administratsioon selles piirkonnas maatükke režiimile lojaalsetele ohvitseridele ja ametnikele.
Kolonelleitnant Wesley´l oli plaanis kohtuda qadaa ehk kohaliku omavalitsuse esindajatega, sealhulgas ka šeigiga.
Kohaliku omavalitsuse hoone oli seest puhas ja varustatud õhukonditsioneeriga, meile pakuti purk jääkülma SevenUp-i. Peale šeik Said Jassim Hameedi oli kohal veel kolm inimest, üks neist oli doktor al-Izzy, keda kõnetati pidevalt araabiakeelse sõnaga diktoor (eesti keeles arst, doktor). Kolm meest, kaasa arvatud šeik, kes loomulikult on ka qadaa juht, meie mõistes esimees, olid riietatud euroopalikult ning ainult üks meestest kandis araabiapärast pikka valget hõlsti disdashat ja traditsioonilist burnust.
Kolonelleitnant Wesley´l ei olnud šeigile ega qadaale häid uudiseid. Sissitegevuse tase piirkonnas pole langenud, vastupidi, rünnakute arv on hoopiski suurenenud. Koalitsioonivägede võitlejad pole saanud omavalitsuse liikmetelt ega elanikkonnalt mingit informatsiooni sisside ega nende toetajate kohta. “Seitse kuud, mis ma siin olen olnud, olen ma pingutanud, et teiega konstruktiivset koostööd teha, aga tulemus on null. Võib-olla oleks mõistlik tuua linna Iraagi siseministeeriumi pataljon,” lõpetas ta oma sissejuhatava pöördumise.
Tundus, et see ehmatas qadaaliikmeid. “Laa, laa (eesti keeles ei, ei),” seletasid omavalitsuse liikmed üksteise võidu, “seda pole küll vaja, me saame koalitsioonivägede sõduritega hästi läbi, Iraagi siseministeeriumi pataljoni pole siia üldse vaja! Nad võtavad inimesi ilma põhjuseta kinni ja röövivad meid paljaks!”
“Mul ei jää palju muud üle, kui julgeolekusituatsioon enne põhiseaduse referendumit ei parane,” vastas kolonelleitnant Wesley selle peale.
“Julgeolekusituatsioon on politsei probleem,” püüdsid qadaa liikmed kõrvale põigelda.
“Ei, see on teie probleem,” vastas neile kolonel. “Ärge püüdke mulle tõestada, et sellises väikeses linnas nagu al Tarmiya te ei tea, mis toimub! Ning teie politseiülem on arreteeritud, kuna on korrumpeerunud ning tegi koostööd sissidega. Kas te tahate öelda, et ta on õige mees ning te ei teadnud, millega ta tegeleb?”
“Meie küll ei teadnud, millega ta tegeleb,” põiklesid qadaa liikmed jälle kõrvale. “Valitsus on veelgi rohkem korrumpeerunud ja Iraanimeelne.”
Samas stiilis dialoog jätkus mõnda aega. Siis tõi šeik lagedale hunniku araabiakeelseid pabereid. Tuli välja, et põhiliselt olid need palvekirjad ühe või teise koalitsioonivägede võitlejate poolt kinnipeetud isiku vabastamiseks. “See ja see, ta pole mitte midagi paha teinud! Ning too ja too, ta on hea mees, tal on naine ja viis last!”
“Kuidas te nii hästi teate, kes teie linnas on head mehed, aga sissidest ei tea mitte midagi,” avaldas kolonel imestust.
Sellelegi vastas šeik ehtsa araabialiku kavalusega: “Auväärsed inimesed käivad omavahel läbi, kurjategijad suhtlevad kurjategijatega!”
Kuulasin vestlust tähelepanelikult ning oli selge, et šeik ega tema abilised ei anna ühtegi oma inimest üles, vastupidi, nad püüavad kolonelleitnanti pehmeks rääkida, et too hoopiski osa kinnivõetuid uuesti vabadusse laseks. Šeigil pole vähimatki võimalust
