ühesõnaga on liiga nõrk, on tegemist väga suure strateegilise probleemiga.
Ajaloost pole raske selle kohta näiteid leida. Lõuna-Vietnami valitsus püsis pärast USA vägede lahkumist kolm aastat, sama kaua suutis püsida Najibullahi režiim Afganistanis pärast Nõukogude Liidu vägede väljatõmbamist.
15SEPT, 19. päev
Hommikusel staabinõupidamisel selgusid mitmed eile aset leidnud sisside suurema rünnakulaine üksikasjad.
Diviisi vastutusalal toimus eilse ööpäeva jooksul 53 rünnakut, peaaegu poole rohkem kui igal augustipäeval keskmiselt. Autopomme oli kokku 14, kuid 2 neist õnnestus leida ja kahjutuks teha enne, kui sissid jõudsid need lõhata. See oli kõige suurem autopommirünnakute arv 29. aprillist alates.
Seejuures on ülimalt tähelepanuväärne, et eile ei saanud diviisi vastutusalal ühtegi koalitsioonivägede sõdurit surma, sisside kõigi ponnistuste tagajärg oli vaid 15 haavatud USA sõdurit. Iraagi julgeolekujõud kaotasid 4 meest surnute ja 7 haavatutena, kuid 147 tsiviilisikut sai surma ning paarsada haavata. Vana tõde, et sissisõjas kannatab kõige rohkem tsiviilelanikkond, kuid Iraagis mitte valitsusvägede, vaid sisside endi käe läbi.
Brigaadi vastutusalal oli 5 vahejuhtumit, sealhulgas 4 rünnakut, kaotusi polnud. Lõuna-Tajis toimunud tsiviilisikute tapmise kohta pole täiendavat informatsiooni vahepeal laekunud. Iraagi siseministeerium on eitanud igasugust osalust juhtumis. Mida neist olekski oodata? Mida on siin maal üldse kelleltki oodata, võib retooriliselt küsida.
Eilse päeva sündmused on leidnud meedias laialdast vastukaja, al-Qaida on saanud soovitud meediatähelepanu. Al-Qaida on välja kuulutanud ka “totaalse sõja” Iraagi šiiitide vastu.
Õhtusel staabinõupidamisel selgus, et Iraagi siseministeeriumil on meile veel üllatusi varuks. Diviisiülem kindral Webster katkestas poole pealt nõupidamise ning teatas, et peaminister Allawi käsul panevad siseministeeriumi üksused (2. Commando Brigade, Wolf Batallions, 3. ja. 4. Public Order Brigade – olen jätnud ingliskeelsed nimetused selliseks, nagu kuulsin ettekandes) täna öösel toime mitu haarangut Bagdadi eri linnaosades, näiteks Adamiyas, Sadr Citys, Khadamiyas ja mujal. Peaminister oli määranud 6 siseministri asetäitjat, alates tema asetäitjast luure alal ning lõpetades asetäitjaga administratiivalal, kõik puha kindralmajorid ja – leitnandid, vastutavaks haarangute läbiviimise eest eri linnaosades. Edasi jätkus nõupidamine tavapäraselt. Lõpuks teatas kindral, et Iraagi siseministeeriumi üksused peavad jagama koalitsioonivägedega luureinformatsiooni ning koordineerima oma tegevust koalitsioonivägede vastutavate ülematega kohtadel.
Siseministeeriumi üksused on jagunenud usupõhiselt – kõik üksused koosnevad šiiitidest, välja arvatud Volcano Brigade, mis koosneb sunniitidest.
Õnneks meie brigaadi vastutusalasse see ei puutu. Igaks juhuks andis major Menist korralduse lõunapoolsetel üksustel – 2-70 tankipataljonil ja 1-118 suurtükiväe pataljonil oma vastutusaladel ses suhtes öösel silm peal hoida.
See on mitmes mõttes väga halb. Esiteks sellepärast, et ilmselt soostus Iraagi siseministeerium koalitsioonivägedega informatsiooni jagama ning tegevust koordineerima vaid koalitsioonivägede väejuhatuse tungival nõudmisel. Teiseks, pole vähimatki garantiid, et see ka kohtadel aset leiab. Kolmandaks, siseministeeriumi administratiivkindralid pole just parim valik kohapeal operatsioonide juhtimiseks. Neljandaks, kõige järgi otsustades pole tegemist ratsionaalselt ette planeeritud ja usaldusväärsele luureinformatsioonile tugineva operatsiooniga, vaid kiirustava kättemaksuaktsiooniga eile toimunu eest või pakazuhhaliku sooviga näidata, et me kontrollime olukorda. Viiendaks, arvesse võttes siseministeeriumi üksuste väljaõppe ja moraali taset ning fakti, et nad ei ole koalitsioonivägede kontrolli all, võib oletada, et selle operatsiooniga kaasneb liigne vägivald, süütute inimeste arreteerimine ning röövimine, halvimal juhul ka hukkamine.
Eile olin taas hommikust peale 2-70 tankipataljoni vastutusalal, seekord koos neljast Hummerist koosneva patrulliga, kellel oli täita mitu ülesannet, alates humanitaarabi projektide ülevaatamisest kuni tulejuhtimiseni suurtükiväe lahinglaskmistel. Seekord olin esimeses sõidukis koos patrulliülema kapten Footega.
Meie pardakuulipilduril olid käed tööd täis stoppmärgi viibutamisega, sundimaks liiga aeglaseid peatujaid kiiremale tegutsemisele. Tõlk karjus kogu aeg autokatusele paigaldatud megafoni kaudu kurguhäälseid araabiakeelseid käsklusi, kuid ikkagi oli meie patrull sunnitud tegema kaks korda hoiatuslaske. Hoiatuslaskudest hullemaks asi õnneks ei läinud.
Kõigepealt sõitsime üle vaatama ühte külakooli, mille ehitamist olid finantseerinud Ameerika Ühendriigid. Külakool Iraagi mõistes tähendab muidugi 400-500 õpilasega kooli, sest lastest siin maal küll puudust pole.
Kohalik ehitusettevõtja oli just lõpetanud kooli vana osa renoveerimise ning uue osa ehitamise. Madalat ühekorruselist koolihoonet suure palmisalu kõrval ümbritseb krohvitud savitellistest ja metallväravaga müüritis, kooliõuel lehvib lipuvardas Iraagi lipp. Samasugused põletamata savitellistest on ka kõik muud hooned, ainult selle vahega, et koolihoone on väljastpoolt krohvitud. Savitellistest ehitati siin ilmselt juba sumerite ajal. Ruume üle vaadates nägime, et mõnele kraanikausile polnud äravoolutoru pandudki, krohv juba pragunes, tellitud 15-kilovatise elektrigeneraatori asemel oli pandud 10-kilovatine, paaris kohas, kus ilmselt oleks pidanud olema õhukonditsioneer, haigutas seinas tühi auk, ning kogu ehitusplats oli loomulikult koristamata. Aga seinad olid enam-vähem sirged ning katus pea kohal, ka vesi ja elekter oli olemas, ning mis peaasi – lapsed paistsid rõõmsad ja õnnelikud. Ehitusprojektidega tegeleva pioneeriohvitseri kapten Blandingi sõnul ei näinud see hoone enne juurdeehitist ja remonti üldse kooli moodi välja.
“See on enam-vähem parim, mis kohalikest ehitajatest võib välja pigistada, korrumpeerunud,” ütles ta skeptiliselt, kuid kirjutas siiski puudused üles.
Vestlesime ka kooli direktoriga. Ta oli mures, et tema kabineti sisustus pole tähtsa ameti jaoks küllalt esinduslik ning küsis, kas ameeriklased ei muretseks talle uue mööbli. Vaatasin ringi, kabinetis oli täiesti korralik laud ning me istusime 1980. aastatest pärit kirjutes ekstravagantsetes tugitoolides, mille oli ilmselt mõni humanitaarabi organisatsioon annetusena saatnud, kohaliku standardi järgi korralikud asjad. Direktor küsis, kas me ei annaks talle sada dollarit Kalašnikovi automaadi ostmiseks ning kirjutaks välja relvaloa, sest kooli vara on vaja kaitsta.
Imetlesin pioneeriohvitseri kindlameelsust, kui ta väga kannatlikult ja rahulikult selgitas, et tal pole lubatud USA maksumaksja raha kulutada koolidirektori kabinetisisustusele. Samuti selgitas ta, et korraldab koolide ja muude tsiviilobjektide ehitamist, aga tal pole õigust kellelegi välja anda relvi. Ta soovitas direktoril minna turule ja osta endale 10 dollari eest automaat ning seni, kuni ta hoiab relva koolis, ei küsi keegi temalt relvaluba.
Pärast vandus kapten Blanding nurga taga mõned korrad südamest: “Ainus, mille üle see mees muretseb, on oma kabineti sisustus! Mees pole ehitajatele ühtegi märkust teinud, ammugi kätte näidanud, mida oleks vaja parandada, aga ometi on ta siin majas peremees! Initsiatiiv null!”
Vastasin selle peale, et me oleme lihtsalt riigis, kus traditsioonilisele küsimusele shaku maaku (eesti keeles mis juhtus) vastatakse maaku shii, see tähendab, et mitte midagi ei juhtunud.
Järgmine sihtpunkt oli väike pumbajaam naaberkülas, mille ehitamine oli ka just lõppemas. Meid võttis vastu mees, kes rääkis suhteliselt rahuldavalt inglise keelt. Ehituskvaliteediga olid samad probleemid, aga muidu tundus rajatis oma otstarvet täitvat. Kapten Blanding mainis, et juhul kui Iraagi irrigatsiooniministeeriumi ametnikud ehitise vastu võtavad ning on rahul, võib ta kohe raha ehitajale välja maksta. Varsti saabusid ametnikud kohale, muide kokkulepitud ajal, ning tundus, et erinevalt paljudest teistest,
