detailini korrastatud teepeenrad ja piirded, kontrastselt joonitud asfalt, neoonselt helklevad teeviidad. Hea peremehekäega hooldatud majad ja aiad, kõikjal lipud ja vimplid.
„Näib, et Rootsi riik on valmis.”
„Miks sa nii arvad?”
„Sest kõik vajalik on korralikult välja ehitatud. Mida siia veel lisada saaks?”
Björn vaatas kõrvalistujat kerge imestusega:
„Ei saa su mõttekäigust aru.”
„Usun. Sul on raske meist aru saada ja sama häda on kogu arenenud Euroopal.”
„Arvad?”
„Jah, normaalse mõistusega inimestele on arengupeetusega ühiskonna mõtteviis mõistmatu.”
Keskpäeval peatas Björn auto madala aiaga piiratud maapoe ees:
„Kohvipaus.”
Kohvikust, kauplusest ja bensiinijaamast koosnev poekompleks oli kui oaas karavaniteel, mis pakkus pikast sõidust tülpinud reisijatele kosutust. Lootusrikkalt astuti poodi, et kahanenud veevarudele täiendust leida, kuid joogivesi neil ostmata jäigi.
Soolasammastena seisid eestlased äkki keset poodi ja vahtisid üllatusest suurte silmadega puuviljaletti, mille keskel kõrgus kollane banaanikuhil. Äärtes kastikesed õunte, kiivide, apelsinide, ploomide ja virsikutega. Nende vahel mingid tundmatud viljad, millele isegi nime ei osatud anda. Midagi niisugust polnud nad veel kunagi näinud.
„Emme,” sai Mari äkki sõna suust. „Ma lähen sinna banaanivirna kõrvale.Tee must pilti.”
Pühaliktõsise näoga astus tüdruk endast kõrgema puuviljavirna kõrvale ja jäi sinna seisma.Anu pildistas ja vaatas siis mehe poole:
„Kuule, ma lähen ka sinna apelsinide taha seisma, tee meist veel üks pilt.”
Naine jäi teisele poole puuviljaletti seisma ja Allan pildistas. Inimesed seisatasid ja vaatasid.Vist püüdsid ära arvata, milliselt koledalt maalt võiksid pärit olla inimesed, kes on tühipaljast puuviljaletist nii pöördes. Imestust täis pilguga jälgis Björn toimuvat ja raputas ainult pead.
Göteborg tervitas külalisi ehtsa lõunarootsiliku soojusega. Äärelinna madalate majade vahele eksinud laokompleksi ees auto peatus. Kasvava murega vaatas Allan suuri halle akendeta hooneid ja mitte millegagi silma paistvat ühekorruselist kontorihoonet, mille uksele ilmunud tumehallis tagasihoidlikus ülikonnas keskmist kasvu mees talle lahkelt naeratas. Niisuguse silmapaistmatu välimusega inimene ei saanud ometi mingi edukas ärimees olla.
Võõras astus auto juurde ja ulatas käe:
„Marcus Davidsson, lambikaupmees.”
„Allan Tammel.”
Külaline naeratas sõbralikult ja palus reisiseltskonnal sisse astuda.Tagasihoidlikult, kuid kõige vajalikuga sisustatud kontori nõupidamisteruumis pakuti kohvi.Allan jõi kiiruga oma kohvitassi tühjaks ja ootas, millal rootslane asja juurde asub, kuid näis, et sellega pole tal kiiret. Pärast pooletunnist küsimuste-vastuste vooru hakkas Marcus vaikse häälega rääkima.
„Firma Lamppeter tegeleb valgustite hulgimüügiga. Mina olen selle juht ja omanik. Meie ettevõtte ajalugu on pikk ja ulatub saja aasta taha õlilampide aegadesse. Selle asutas minu vaarisa Peter. See on pikkade traditsioonidega perefirma.”
Kõneleja peatus ja rüüpas kohvi. Kogu tema olekust ja väljapeetud maneeridest õhkus rahu ja tabamatut väärikust.
„Meie firma aastakäive on pisut üle saja miljoni Rootsi krooni. Me oleme Rootsi ja Norra valgustituru liidrid. Ekspordime ka Taani, Soome ja Hollandisse.”
Hämmeldusega kuulas Allan seda vaikset juttu ja tema ärevus aina kasvas. See on ju tõeline suurettevõte! Mida on temal, vaese Eesti algajal ettevõtjal selle kõrvale panna?
Marcus võttis riiulist puidust tehtud laualambi ja pani selle lauale. Lamp oli peene varre ja lapiku ümara alusega, kergelt peitsitud ja kaetud mati lakiga nii, et puidu faktuur jäi aimamisi nähtavaks. Soe looduslik materjal muutis toote sümpaatseks.
„Mis te arvate, kas suudate niisuguseid asju toota?”
Allan vaatas mõtlikult lampi.Treitud ümardetailid olid talle võõrad, kuid ometi võis see olla uus ahvatlev võimalus, millest kinni haarata.
Allan pani lambi käest ja vaatas Marcusele tõsiselt silma:
„Asi on meie jaoks uus ja kogemustki veel vähevõitu.”
„Aga tahtmist on?”
„Ülearugi. Kui vaid õnnestuks kuidagi vajalikud masinad hankida, võiksime kuu-paari pärast pihta hakata.”
Marcus naeratas tunnustavalt. Jäi mulje, et eestlase söakus talle meeldis.
„Masinatest võime hiljem pikemalt rääkida, aga vaatame, mis meil siin veel on.”
Ta tõstis lauale teisegi lambi. See oli analoogne seinavalgusti. Väiksem, kuid keerukam. Lamp oli üleni värvitud tumeroheliseks.
Puidu süüd enam näha ei olnud.
„Me vajame väga suurt kogust,” jätkas rootslane monotoonse häälega. „Esimene proovipartii võiks olla kümme tuhat tükki. Juhul kui kvaliteedinõuetega hakkama saate, vajame neid sadu tuhandeid. Seda sorti puitlambid on Põhjamaades äkki moodi läinud.”
Allan hoidis hinge kinni. Sajad tuhanded! Midagi niisugust polnud ta osanud uneski näha. Marcus vaikis pisut ja vaatas aknast välja. Seejärel suunas pilgu Allanile:
„Kui see äri meil õnnestub, võime hiljem ka kuplite ja pakendite tootmise Eestisse tuua. Meil oleks teile palju tööd pakkuda.
Mis te arvate, kas tuleksite toime?”
„Küllap tuleks, aga meie suurim mure on siiani lahenduseta.”
„Hea küll,” noogutas Marcus ja naaldus pöördtooli kõrgele seljatoele. „Räägime siis masinatest. Mööblitööstus on Lõuna-Rootsis traditsiooniliselt väga tugev olnud. Korralikke mööblivabrikuid võid leida igast väikelinnast.”
„Usun, aga kuidas see mind edasi aitaks?”
„Vaadake, meie turumajanduslik kogemus on üsna pikk ja see sunnib meid pidevalt oma tootmist moderniseerima.Tegelikkuses toimib see nõnda, et vanad masinad visatakse välja ja asendatakse moodsamate automaatidega. Aga arvake ära, mis juhtub vanade, väljavisatud masinatega?”
„Mis nendega siis juhtub?”
„Mitte midagi ei juhtu. Oleme proovinud neid Aafrikasse müüa, aga seal ei osata nendega midagi mõistlikku peale hakata.
Terve Småland on täis heas töökorras puidumasinaid, mille ainuke viga seisneb selles, et keegi on leiutanud uue ja parema.”
„Hakkan aru saama,” lausus Allan mõtlikult. „Aga mis hinnaga neid müüakse?”
„Kokkuleppe küsimus, aga oma tegelikust väärtusest on nad vähemalt kümme korda odavamad.”.
„Hea küll,
