ja kõik puha sularaha eest! Ja puiduhanked…”
Viimase mõtte juures Mart seisatas ja jäi juhmilt tumma seina vahtima.
„Puiduhanked! Milline pöörane raha seal pöörleb! Kümned ja sajad tuhanded!”
Aeglaselt istus ta diivanile tagasi. Erutavate mõtete virr-varr ei tahtnud enam pähe ära mahtuda. Pikkamööda, kuid seda kindlamini sigines pähe mõte, et ta istub kullahunniku otsas. Meeletult suure kullahunniku otsas. Asju sai hankida vaid sularaha eest ja see oli tema igapäevane töö. Jumal küll, millised võimalused! Ettevõte eksportis ja seega oli odava Vene raha pidev pealevool kindlustatud.
„Oh, Allanil seda pahna küll,” rahustas ta hetkeks end ilmutanud südametunnistust, „terve kapp pungil täis ja aina tuleb juurde.”
Hasartselt haaras ta laualt paberilehe, tõmbas kalendri ette ja hakkas plaani koostama. Lühike arvutus näitas, et nelikümmend tuhat saab sel kuul veel vabalt kotti ajada. Lõpuks kriipsutas ta kogu rehkenduse kahe jõulise ristjoonega läbi ja maalis lehe lõppu arvu 50 000.
„Selle kuu plaan!” ütles ta iseendale, lõi paberi ja pliiatsi plaksuga lauale ning tõusis.Ta sirutas selga ja tõmbas korraks käemusklid pingule. Aeglaselt libistas ta põlgliku pilgu üle viletsa suvilasisustuse. Sellega on nüüd lõpp! Mardist saab peagi jõukas mees!
Ootamatult sülle kukkunud õnn tegi veel hiljemgi hinge ärevaks ja andis pikast jõudeelust ärganud fantaasiale toitu. Numbrid pöörlesid pidevalt peas ega andnud enam hetkekski rahu. Mida aeg edasi, seda lennukamaks muutusid mehe mõtted, seda ümaramaks läksid arvud, seda kaunimana kangastus tulevik.
„Pool miljonit aastas!” vasardas pidevalt peas. „Pool miljonit!”
Hoogsa sammuga ja kindlameelse ilmega näol sulges Mart suvilaukse ja istus autosse. Elu oli pööranud uue ja põneva lehekülje ning roosiline tulevik võib tulla. Aina kasvava ärevusega mõtles ta turumajanduse hoomamatule mõistele, mida veel hiljuti oli raske mõista, kuid nüüd teadis ta täpselt, et selles peituvad eripärad võivad ettevõtlikule ja nutikale mehele lausa suurepäraseid võimalusi pakkuda ja neid kavatses ta kasutada.
VIII
HELEN RAPUTAS NÄRVILISELT PEAD, ÜRITADES LAIA VATMANILEHTE lauale ära mahutada. Hästi see ei õnnestunud. Laud oli liialt kitsas nagu ruumgi, kus ta pidi oma tööpäevad veetma. Mingil ammusel ajal siniseks võõbatud ehitussoojaku räpakas välimus, seintelt poolenisti maha kistud tapeet ja tundmatust materjalist auklik põrandakate tekitasid tülgastust.
„Saatuse uperpallid ehk Tammeli hiilgus ja viletsus!”
Vaesuse kõnekad märgid tõid virila muige naise huulile.Aasta tagasi oli ta Allani ehitusfirma kontorit külastanud ja mäletas hästi ülemuse moekalt sisustatud kabinetti uhkes büroohoones. Ja nüüd see armetu vegeteerimine mingis äbarikus ehitussoojakus! Helen väristas õlgu, nagu oleks tal külm.Vatmanileht libises jälle maha.
„Kurat küll!” pääses valjuhäälne vandesõna üle huulte. Vatmanileht pooliku joonisega jäigi põrandale. Helen toetas pea kätele ja lasi pealetükkival enesehaletsusel võimust võtta. Olukord oli enam kui masendav. Senini seisis silme ees ängistav lahkumisstseen, hoolimatus, millega mees ta kesk laviinina pealelangevaid olmemuresid üksi jättis. Kaotusvalu oli juba ammu asendunud sügava solvumisega ja seda raskem oli vastu võtta Allani tööpakkumist.Tavaolukorras oleks ta selle põlgusega tagasi lükanud, kuid nüüd… Nüüd oli see töö ainuke, mida seiskunud majandusega väikelinnas leida. Halastamatu reaalsus ei jätnud uhkusele ruumi. Oli aga veel midagi, mis niigi kehva hingeseisundit veelgi valulikumaks muutis. Allan oli küll jätnud sellekohasele küsimusele vastamata, kuid Helen teadis niigi, et mitte tema silmapaistvad ametioskused polnud need, mis talle leiva lauale tõid. See oli hoopis tema endise kallima halastusžest, õigemini haletsus või süütunne, millele ta oma töökoha võlgnes, ja see oli topeltalandus, mis igapäevase töötegemise väga kurnavaks muutis.
Kuid õhtuti, mil ta oma murega kahekesi jäi, või öösel unetult voodis vähkres, ilmus kusagilt ajusopist hoopis teistsugune nägemus, mis fantaasia lendama pani ja mõtteisse hoopis rõõmsamaid värve tõi. Äkki kõik polegi nii, nagu näib? Äkki ta eksib ja on kõigest täiesti valesti aru saanud, sest pole osanud oma masenduses asjade tegelikku seisu õigesti hinnata? Kas polnud asjad hoopis nii, et Allan mingite ebateadlike tunnete ajel tahtis lihtsalt Helenit enda läheduses hoida?Võibolla sai just see salasoov tema ootamatu töölevõtmise põhjuseks? Jah, aga siis…aga sel juhul on ju veel võimalus…
Soojakutrepilt kostvad sammud äratasid Heleni mõtiskelust.Ta tõusis, heitis kiire pilgu peeglisse ja korjas joonise põrandalt üles.
„Jõudu loomeliitlastele!”Allan astus hoogsa sammuga sisse ja jäi huviga vatmanilehte vaatama.
Mehe pilku vältides rullis Helen paksu paberilehe kokku ja torkas selle torujasse vutlarisse.Ta vaatas ringi, et sellele sobivat kohta leida, kuid ainuke vaba paik oli põrandal.
„Millal me ükskord omale korraliku kontori saame?”
Kiretult esitatud küsimus oli asjalik ega peegeldanud mingil määral Heleni hingeseisundit.Ta oskas oma hääletooni ja käitumist kontrollida.
„Palju pole enam jäänud. Maalrid juba tegutsevad ja paari nädala pärast võime sisse kolida. Sa ei kujuta ettegi, kui vägev kontor sinna tuleb!”
„Kujutan küll. Ma lihtsalt küsisin.”
Helen heitis pilgu seinale kinnitatud kalkale, millele ta vabriku vaated oli kopeerinud:
„Ühest asjast ei saa ma ikkagi aru.”
Ta tõusis toolilt ja vaatas kaaslasele lõpuks silma: „Miks sa tahad vabriku asemel kinnise jalgpalliväljaku ehitada? Miks ta nii mõttetult suur peab olema?”
„Tuleviku tarbeks,” naeratas Allan. „Ega me jää ainult puuklotse tegema. Kunagi on meil tasemel mööblitööstus ja siis läheb kogu vaba pinda vaja.”
„Nojah, aga miks sa pead seda ikka nii mastaapselt ette võtma? Kas kuidagi tagasihoidlikumalt ei saaks?”
„Ei saa. Kui teha, siis ikka korralikult.”
Allan surus lõuapärad tugevalt kokku ja tema silmis süttis salapärane tuluke, mis tekkis sinna alati, kui tuli juttu tema tulevikuplaanidest. Helen mõtles pisut ja hakkas vaikse häälega rääkima:
„Sa murrad edasi nagu buldooser. Kas sa kunagi ei kahtle? Kas sa ei karda, et võid läbi kukkuda?”
„Kardan, muidugi kardan. Mul on kõik inimlikud tajud olemas, hirmurefleks samuti. Ainult rumal ei karda, tema teab alati, et on õigel teel.”
„Aga tark?”
„Tark kahtleb ja mõnikord isegi nii kaua, et õige aeg tegutsemiseks ammu möödas.”
„Mis sellest siis järeldub?” Helen vaatas taas mehele otse silma. „Mis on siis sinu arvates õigem, kas loll tank või tark ebaleja?”
„Kumbki pole õige. Siin tuleks kasutada hoopis väljendit „mõistlik”. See tähendab, et mõistlik aeg mõtlemiseks ja mõistlik aeg kahtlemiseks. Kui otsus selge, siis tegutse kiirelt ja efektiivselt. Ainult nii võib edu saavutada. See ongi minu elufilosoofia ja siiani on ta mind aidanud.”
Helen vaikis ja vaatas üksisilmi meest. Äkki oli kõik tagasi, oli nii nagu enne. Midagi polnud
