sai vahepeal peene puidutolmu riietelt rapsida ja välja värske õhu kätte minna. Oli ka ülim aeg, sest lahendamist ootasid lakkimine, kauba pakkimine ja teelesaatmine.Vilumatute inimestega mehitatud algeline tolliamet oli kui takistusriba, mis pani algaja ettevõtja kannatuse tõsiselt proovile.Vääramatu tahte ja jõulise tegutsemisega ületati nädalaga kõik takistused ning kaup läks teele. Paari päeva pärast helises Allani elutoas telefon:
„Mitä kuuluu?” uuris Harry sissejuhatuseks.
„Mida seal ikka,” ühmas Allan.
Harry vist hästi ei mõistnud kaasvestleja juttu ja jätkas:
„Tuotteenne ovat ihan hyvät, kyllä niistä voidaan maksaa.”
Allanini jõudis sõnade hyvät ja maksaa tähendus. Järelikult oli tellija rahul ja saadab nüüd raha.Ta nägu tõmbus naerule.
„Hyvä on,” esitas ta oma ainsa soomekeelse lause, mis tal hästi õnnestus.
„Okei,” tuli teiselt poolt reibas vastus. „Nyt tarvitaan lisää, niitä palasia viisi tuhatta kappaletta.Voitteko tehdä sen verran?”
Viis tuhat tükki! See oli juba tellimus.Allan ei suutnud muud, kui kogeleda vastuseks: „Jah, küll me toime tuleme.”
Üllataval kombel soomlane neid sõnu mõistis. Kobav, kompiv ja konarlik jutuajamine kestis veel mõnda aega, kuni tekkis arvamine, et ehk on kõigest õigesti aru saadud.
PANGAMAJA KITSUKE OPERATSIOONISAAL OLI ÜLERAHVASTATUD.
Kümmekond vaikivat inimest ootas pääsu panga ainukese telleri juurde. Keegi ei kurtnud – pikkade järjekordadega oldi harjutud. Neist oli saanud kommunismi ehitava ühiskonna kohustuslik osa ja paljuski veel deklaratiivne turumajandus ei suutnud seda muuta. Tunni pärast sai Allan oma Soome raha kätte ja kiirustas koju.
Nagu võlutult vaatas ta kolmekümmet sajamargast sõrmede vahel. Kerge kahetsustundega pani ta need lõpuks käest ja hakkas summat vahetuskursiga läbi korrutama.
„Sa vaata, naine!” hüüdis ta varsti võidukalt.
„Mida?” uuris uksele ilmunud Anu.
„Siin on sada tuhat rubla.”
„Ei või olla.”
„Aga on ja tegelikult natuke rohkemgi.Vahetuskurss on hetkel üks kolmekümne viiele ja see aina kasvab.”
„Tõesti?!” Naise ilme väljendas siirast üllatust. Niisugust raha siinmail ei teenitud. Kui haruharva mingit tööotsa pakutigi, siis üle viie tuhande rubla kuus ei maksnud keegi. „Sada tuhat! Sedasi võib ju püsti rikkaks saada!”
„Ära unista. See oli esimene õnnestumine, õigemini juhus, ja pole mingit kindlust, et asi võiks samamoodi jätkuda.”
„Aga sa said ju uue ja suurema tellimuse.”
„Seda küll, aga kõik on ikka veel määramatu ja segane. Poisid on küll tublid, kuid kaua nende mannetu värkstuba sellele tööhulgale vastu peab?Vaevalt, et seal veel pikalt neid klotse vorpida saab.”
Kahe nädala pärast laekunud uus rahasaadetis võttis kogu perekonna hetkeks keeletuks. Alles siis, kui summa vahetuskursiga läbi korrutatud, sai mees sõna suust:
„Anu, mis oleks, kui sätiks õige peo püsti?”
„Mis puhul?”
„Sel puhul.”Allan osutas rasvase joonega allakriipsutatud viiekohalisele arvule. Anu vaatas ega saanud sõnagi suust.
Pärast mõnusat õhtusööki istuti veel pikalt lauas. Huviga jälgis Anu meeleolumuutust oma mehe näol. Nüüd oli see mõtlik ja kaalutlev, tema ilmesse oli jälle tekkinud tahtekindlus. Enam polnud seal jälgegi ahastusest ega hirmust, mida Anu oli oma meest vargsi vaadates viimasel ajal märganud. Nüüd oli see jälle endine Allan.
„Meil on olnud väga raske, aga nüüd ma juba usun, et saame hakkama. Ja arvan ka, et see on alles algus, küllap varsti võtame asja hoopis suuremalt ette.”
„Suuremalt? Mismoodi suuremalt?”
„Vaata, see kolhoosi värkstuba kukub varem või hiljem kokku ja tuleb hakata teisi lahendusi otsima.”
„Aga siis…” Naine peaaegu sosistas. „Aga siis on sul ju uut vabrikut vaja.”
„Õige, oled asjale pihta saanud.”
Allan ise ei söandanud oma salasoove, õhkõrnu ja õblukesi, veel valjult välja öelda, kuid mõte jooksis katkematu lindina ja seda oli nüüd juba raske peatada.Vabrik. Mis siis, kui oleks korralik vabrik, head väljamaa seadmed ja õppinud inimesed? Ta andis endale aru, et olematu majandusega vaesel maal kuulub see mõte võimatute unistuste valdkonda, kuid ikkagi pöörles see püsivalt peas ega andnud rahu.Aina tiksus kusagil ajusopis ja tuletas ennast pidevalt meelde. Ometi ta teadis, et selle unistuse täitumiseks peaks ta tegema võimatut, mis senini vaid Issandal Jumalal õnnestunud – looma midagi mitte millestki.
V
ILMA OTSESE SIHITA LONKIS MART KODULINNA KITSUKESTEL TÄNAVATEL ja toksis kinganinaga teepervel vedelevaid kivikesi.Tööd ei olnud ikka veel. Suur suvi soojendas väikelinna tänavaid ja uniseid aedu selle kõrval, kuid inimeste hingedele see rahu ei toonud.Ajad olid endiselt rahutud ja tulevikku teadis vaid tuul. Juba pool aastat oli Mart pingsalt tööd otsinud, kuid tulutult.
Äkitsi peatus ta pilk kõrgel korrusmajal, mille fassaadile oli üleöö tekkinud õlivärviga maalitud silt „Kaasiku ehituskaubad”.
„Mida kuradit!” ahhetas Mart. „Mis ime see veel on?”
Pingsalt uuris ta uuendust maja seinal, seisatas siis ja jäi mõttesse.Tähendab, et keegi ikka teeb midagi. Ei ole nii, et kõik jooksevad mõttetult ringi ja laiutavad käsi. Ja nüüd siin, otse nina all… Mart tammus mõne aja jalalt jalale, kuni lõpuks otsustas.
Nõutult seisis ta natuke aega esimese korruse korteri ukse taga, enne kui kella helistas. Kohe ilmus uksele tumedas tuulepluusis kõrvuni naeratusega noormees, kes ulatas tulijale sõbralikult käe:
„Tere tulemast Kaasiku kaubamajja!”
„Ah kohe kaubamajja?” imestas Mart. Seda poemeest tundis ta endise ehitusfirma päevilt. Mees oli seal mingi aja varustajaametit pidanud, kuid siis kahtlaste tehingute pärast vallandatud.
„Kus see kaubamaja siis on?”
„Siinsamas ongi.Tulid ostma või müüma?”
„Et mismoodi… müüma?”
„Igat moodi,” naeris kaupmees. „Minu kaubamajas nii ostetakse kui ka müüakse.Terve vabariik on poolikuid ehitisi ja kasutamata ehitusmaterjale täis, aga mina löön siin korra majja. Mina viin kokku müüjad ja ostjad. Nii et kui sul on midagi pakkuda, anna aga tulla, küll mina su kaubale ostja leian.”
„Ja nii lihtsalt see äri käibki?”
„Kõik geniaalne on lihtne. Nüüd on meie aeg ja keegi ei vingu, et mingit musta äri aetakse. Nüüd on ärimehed au sees.
Turumajandus,
