pooleli olevat ehitist vahtima.
HelenVain oli jõudnud oma pika jalutuskäigu sihtpunkti. Isegi siis, kui ta otseselt ei plaaninud seda algusjärgus elamut vaatama tulla, kandsid jalad teda kuidagi iseenesest linnaäärsele ehitusplatsile. Ega see enam õige ehitusplats olnudki. Juba teist aastat polnud siin keegi lillegi liigutanud ja esimese korruse poolikud tellisseinad hakkasid pikkamööda ahervaret meenutama. Ebameeldiv pilt paakunud kividest müürist, viltuvajunud tööriistakuurist ja korratust ümbrusest tegi meele mõruks. Siin seisis tema elu suurim unistus. Õigemini küll mälestus sellest. See maja oli mõeldud temale, tema perekonnale, mille peatsesse tekkimisse vanemad kaljukindlalt uskusid. Isa oli võtnud rõõmuga endale ehitusmeistri ameti, aga projekti pidi koostama arhitektihakatis ise.
Terve aasta oli Helen hoole ja armastusega maalinud funktsionalistlikus stiilis villa kontuure. Jäärapäise järjekindlusega aina joonestanud ja maalinud. Ärritunult heitnud ebaõnnestunud visandid kõrvale ja alustanud otsast, kuni lõpuks jäi oma loominguga rahule. Kliiniliselt puhtad pinnad, sirged jooned, valged seinad, mille keskel süsimustas raamistuses laia ruudujaotusega aknaread.
Nende korrapärane liigendus järgis püüdlikult stiilipuhta modernismi kaanoneid – sümmeetriat, tasakaalu ja kindlat sisemist rütmi. Sellest pidi tulema vapustavalt ilus hoone, funkmaja, mille sarnast polnud siin linnas kellelgi teisel.
HelenVain ei olnud arhitekt, kuid kunagi oli ta tahtnud selleks saada.Aastaid tagasi alustas ta õpinguid ERKI arhitektuuriteaduskonnas, kuid kahjuks jäi stuudium poolikuks. Õppimine oli talle alati teisejärguline olnud. Hoopis tähtsamad olid peod, kuulsad ERKI peod, kus Helen oli vaieldamatu täht.Tema veatu rühikas figuur, pikad blondid juuksed ja veetlev näoovaal panid õhkama noori loomingulise hingega meestudengeid ja ahastama tema vähem ilusaid sookaaslasi. Helen nautis tähelepanu ja ärevaid pilke, mida tema ilmumine igas seltskonnas tekitas. Nautis hetkeni, kuni ootamatu rasedus ja lapse sünd kolmanda kursuse keskel õpingud katkestas ja instituut tuli unustada.
Kirgas kevadpäike oli oma päevakaare keskele jõudnud.Talvetaagast vabanenud maa soojenes ja auras. Helen heitis viimase pilgu porisele ehitusplatsile, pöördus ja hakkas pikkamööda kodu poole kõmpima. Kuid mõte jäi maha. Jäi pooliku ehitise ja teostamata unistuse juurde. Nüüd see ehitus vist jääbki katki – infarkt viis isa ja ehitajat enam ei olnud. Milline ilus hoone sellest oleks saanud! Iga sopp selles oli põhjalikult läbi mõeldud ja planeeritud. Arhitektidiplomi puudumine Helenit ei häirinud. Kolm aastat EKE Projekti joonestuslaua taga olid andnud kogemuse, mis mõningal määral korvas pooliku arhitektihariduse.
„Tere, Helen.”
Ootamatusest ehmunud pilguga registreeris Helen aiaväraval seisva morni olemisega mehe, kes talle ainiti otsa vaatas.
„Tere… Mart.”Ta ei olnud kindel, et mehe nime õigesti mäletas. Kusagil oli ta kuulnud teda niimoodi nimetatavat ja küllap see nii ka oli. Nad elasid väikelinnas.
„Käisid oma villat vaatamas?” uuris mees ja pani labida käest.
„Ah, mis villat.” Pikemaks jutuajamiseks puudus tuju ja ta kiirustas edasi astuma. Äkitsi ta taipas, miks see mees nii tuttav tundus. Kunagi oli ta näinud teda koos Allaniga, nad vist isegi töötasid samas ettevõttes. Helen heitis põgusa üleõlapilgu ikka veel aiaväraval seisvale Mardile ja pöördus tagasi.
„Kuule, Mart, kas sa ei olnud veel hiljuti ehitusvalitsuses ametis?”
„Olin, ikka olin.Töötasin Allan Tammeli juures logistikuna.”
Heleni küsiva ilme peale selgitas:
„Üritasin masinaid, materjale ja mehi omavahel kokku viia.”
„Ja kuidas õnnestus?”
„Vahelduva eduga, mõnikord isegi õnnestus. Ega sel tööl väga viga olekski olnud, ainult et ülemus oli igavene põikpea.Aga mis sellest ikka, pole enam ehitusvalitsust ega pole ka tööd.”
Helen noogutas ja vaatas hindava pilguga umbes neljakümnest keskmise kasvu, satääni soengu ja kergelt kühmus kujuga meest. Kõik temas oli kuidagi isetu ja ilmetu. Lootusetu oli vist niisuguse keskpärase kesta alt säravat mõistusesädet otsida ja ega Helen tahtnudki.Teda huvitas muu:
„Nii et olete nüüd kogu kompaniiga töötute armee ridu täiendamas?”
Mart heitis lootusetult käega ega vastanud.
„Kas siis suur Tammel ka ei oska teie muredele lahendust leida?”
„Mida temagi teha saab? Tööd pole enam ühelgi ehitajal.”
„Tõesti? Kas nüüd on temalgi mõistus otsas?”
„Tundub küll.” Äkki ilmus Mardi näole kahjurõõmus muie: „Kas tead, mis selle loo juures kõige naljakam on?”
„Mis?”
„See, et meie suur juht ja õpetaja Allan Tammel on nüüd ise ka tööta.Täpselt samuti kui me kõik. Nüüd pole tal enam kedagi õpetada ega kamandada, istub samamoodi lolli näoga kodus ja vahib lakke.”
„No küll ta midagi välja mõtleb. Üüvee.”
„Mis üüvee?”
„Ülemuste värk.”
„Tühjagi tal seal midagi välja mõelda on? Ega ta jumal ole, et mitte millestki midagi teeb. Ühtegi töötavat ehitusettevõtet pole enam olemas.Aga mis meist niiviisi saab?” küsis Mart murelikult.
„Mitte midagi ei saa. Eks istume ja ootame valget laeva.”
„Ei,” raputas Mart pead. „Las asjad arenevad ja küllap ükskord hakkab meilgi paremini minema. Räägitakse, et turumajanduses olevat võimalusi, suuri võimalusi. Ainult et meie neid täna veel ei tea, aga küll me ükskord teada saame. Küllap saame.”
„Ja siis?”
„Siis saame meie ka rikkaks.”
„Ah nii, või kohe rikkaks?”
„Jah. Mina pean rikkaks saama ja ükskord ma kindlasti ka saan!”
Iga Mardi lausutud sõna saatis labakäelöök vastu väravaposti. Isegi siis, kui lause oli lõppenud, jätkusid löögid samas rütmis.
Helen vaatas seda vaikides. Kuidagi tuttav tuli ette see toon, see unistav pilk, kokkusurutud huuled ja rusikas käed. Need saatsid mantrat, mida praegu Eestimaa paljudes kodudes korrati. Kindel usk, et kohe avanevad võimalused, mis seni vaesuses virelenud eestlastele rikkuse kätte toovad, hullutas meeste meeli ja muutis naiste hinged ärevaks. Sellest kõneldi külatanumal ja linna hallide müüride vahel. Sellest räägiti päeval ja unistati ööl. Keegi ei osanud öelda, millal ja kuidas see juhtub, aga kõik teadsid, et kunagi juhtub see kindlasti. Sellest oli saanud fetiš. Sellest oli saanud kinnismõte ja unelm, mille poole püüelda ja mille nimel pingutada. Sellest oli saanud Eestimaa unistus.
IV
KLAASIPUHASTAJAD ÜRITASID MEELEHEITLIKULT TIHENEVA SAJUGA toime tulla, kuid auto esiklaas oli ikkagi hall ega paistnud hästi läbi.Allan vähendas kiirust ja jälgis tujutult rataste alt läbi libisevat konarlikku teed. Kerge Lada hüples ja rappus ning mehe nägu muutus aina mornimaks.
Mõte Helenile kriipis valusalt kusagil sügaval sisemuses. Pisut inetuks kujunes see lahkuminek, nii poleks ta tahtnud.
