puutumiseks.
Miks ma küll seda teen? Mis saab, kui Anu sellest kuuleks…? Allan ohkas raskelt ja põrnitses pahuralt märga asfaldilinti.Ta teadis hästi, et see polnud tal esimene kord kiusatusele järele anda ega jää tõenäoliselt ka viimaseks.
Käed pigistasid kramplikult rooliratast. Mõtted keerlesid kui heitunud hobused karjamaal ega peatunud hetkekski. Raha oli lõpukorral, aga pere tuli toita. Mida öelda oma kümneaastasele tütrele, kui nälg majas? Allan raputas tujutult õlgu – sellele ei tahtnud mõeldagi. Aeg-ajalt vaatas ta kõrvalistmele. Selle hallil kattel lebas puidust klots. Seesama, mille soomlane oli talle Viru restoranis andnud. Allan andis endale aru, et tema ettevõtmine on lootusetu, kuid midagi muud tal polnud. Kui sellest ei tulegi midagi välja, on see võimalus vähemalt ära proovitud.
„Ei-ei, seda me küll teha ei saa,” raputasid kaks pensionieelikust puidumeest päid. Allan uuris ümbrust. Naaberküla puidutöökoda jättis masendava mulje.Vähesed päikesekiired, mis väikestest tolmustest akendest vaevu läbi tungisid, valgustasid kolme ebamäärase otstarbega puidumasinat, mille pinnad polnud ammu puhastust näinud. Kitsukese töökoja armetu välimus viitas minnalaskmisele ja hoolimatusele, mida viimasel ajal võis Eestimaal aina enam kohata.
„Miks?”
„Noh sa vaata, kui sile see pind on. Meie tehnikaga on see võimatu.”
Allan pöördus ja astus sõna lausumata välja. Siin polnud tal midagi teha.
Järgmine oli kolhoosi töökoda üsna Allani kodu lähedal. Selle väljanägemine oli pisut vähem väsinud.Töökojaesisel pingil tegid kaks noormeest suitsu.
„Jõudu!” tervitas Allan.
„Tarvis, tarvis,” vastas tumeda siilisoenguga poiss. „Mis mureks?”
„Tulin uurima, ehk tahate väikest tööotsa ette võtta.”
„Kui peremehel raha ja viina on, saab ikka,” teravmeelitses teine poiss. „Mida vaja teha?”
Allan võttis taskust klotsi ja ulatas meestele. Need vaatasid seda, vahetasid pilke ja rääkisid omavahel midagi peenest lihvpaberist ja liitrist väljamaa lakist.
„Piiritagune kaup?” küsis siilisoeng.
Allan noogutas.
„Näha jah, et kodumaine vidin see pole. Eestis niisuguseid ei tehta.”
Poisid uurisid veel ja lõpuks teatasid: „Hea raha eest teeme selle järele küll ja võime paremagi teha.Aga raha olgu korralik.”
Allani meel läks rõõmsamaks. Nii et sellist klotsi siiski suudeti siinmail toota.
„Kui kaup korralik, on ka raha korralik.”
Ta tellis viis näidist ja lubas nädala pärast tagasi olla.
Jälle venisid päevad igavalt ja aeglaselt. Olukord oli ikka veel ebaselge. Uljad noormehed olid küll optimistlikud, kuid kindel ei saanud neiski olla. Poisid võisid ju oma tööd tunda ja midagi osata, kuid neilgi oli vaid robustneVene tehnika, mis peenemaks tööks ei sobinud. Isegi nii lihtsa asja tegemiseks mitte. Selleks oli vaja hoopis targemaid masinaid.
Kerge ärevusega astus Allan järgmisel nädalal naaberküla värkstuppa ja viipas tuttavatele noormeestele.Varjamatu uhkusega ulatasid poisid oma kaubanäidised.Allan uuris neid tähelepanelikult, vaatas pinda, servi ja nurki. Klotsid olid veatud.Ainult värvitoon erines pisut originaalist.
„Soome peitsidega võime selle värvi ka täpselt järele teha,” rääkisid poisid õhinal. „Meil endal niisuguseid pole.”
Allani süda hakkas kiiremini põksuma.
METOODILISELT NAGU MASIN KONTROLLIS VENE SÕJAVÄEVORMIS piirivalvur Allani näo vastavust passipildile. Emotsioonid sõduri ilmes puudusid. Oli vaid nõelteravaks lihvitud pilk ja ülimalt keskendunud surmtõsine nägu. Jäik ja ilmetu mask. Lõpuks ulatas ta reisijale passi, millel kuldsete tähtedega CCCP, ja avas värava.
Mööda õõnsalt kõmisevat metalltreppi tõusis Allan pardale.Tal oli magamiskoht laevas, Soome viisa ja sada marka. Pingutused rohkema välisvaluuta hankimiseks polnud vilja kandnud, kuid mõeldes muljet avaldavale rublapatakale, mis sellegi vähese eest tuli välja käia, tundus summa üüratult suurena.
Varahommikul seisis Allan Tammel Helsingi Lõunasadama külmal kivisillutisel ja uudistas pärani silmi ümbrust.Talle avanes pilt uuest, põnevast ja salapärasest maailmast. Lõpuks ometi oli ta Soomes, tõotatud maal, mis oli nii lähedal, kuid ometi nii kaugel.
See riik oli olnud talle senini suletud, nagu olid suletud ka kõik ülejäänud maailma maad.
Sadamaterminalis saalis kirev reisiseltskond. Kõrvu kostsid võõrkeelsed kõnekatked, millest Allan midagi ei mõistnud.Teda hämmastas inimeste sundimatu ja vaba käitumine ning lummas õhus leviv hea kohvi, kalli tubaka ja tundmatute parfüümide aroom. Ümbrus oli harjumatult puhas ja hoolitsetud.
Temast paremal seisis ajalehekiosk, klaasvitriinides virnad pakse värviliste piltidega ajalehti. Midagi niisugust polnud Allan kunagi näinud.Tema kodumaal värvilisi ajalehti polnud. Olid õhukesed neljaküljelised halva trükiga lehed. Lehevirnade kohal asusid ajakirjariiulid. Allan ei suutnud kiskuda pilku värviliste väljaannete naerunäolistelt kaanetüdrukutelt. Mustvalgest maailmast tulnut ootasid siin üllatused igal sammul.
Otse tema vastas üle tee kõrgusid modernsed büroohooned. Metall ja suured klaaspinnad. Arukalt paigutatud ja hästi hoolitsetud majad. Nende taga järsk graniitsein kui kindlusemüür. Siis nägi ta imet. Lapiku kasti juurde sadamahoone seinas astus mustas vihmamantlis mees, pistis papitüki avasse ja kast luges talle välja hulga rohelisi sajamargaseid. Pidevalt vurasid taksopeatuse poole uhked autod. Mersud ja Audid.Allan uudistas sõidukite elegantset disaini. Eesti teedel niisuguseid autosid polnud, seal liikusid vaid Vene päritolu sõidukid.Väikesed, robustsed ja inetud.
Allan mõistis, et maailm, kuhu ta sattunud oli, on arenenud väga kaugele võrreldes sellega, kust tema tuli. Püüdmatult kaugele.Viiskümmend aastat kommunismiehitamist tema kodumaal olid tekitanud arengupeetuse, mis tundus ületamatu. Allan oli nelikümmend aastat vana.Ta polnud kunagi tuleviku pärast suuremat muret tundnud. Oli lootnud vaid iseendale ja siiani talutavalt toime tulnud. Kuid hetkel painas teda küsimus: kas on võimalik, et ka tema saab kunagi tunda end omana selles korrastatud maailmas?Vastus, pisarateni valus ja fataalselt ettearvatav, sai olla vaid üks: suure tõenäosusega ei juhtu seda kunagi.
Allan sisenes sadamahoonesse. Mingil letil vedeles brošüür „Helsinki This Week”, milles leidus südalinna plaan.Ta määras oma asukoha, leidis kaardilt vaksali ja hakkas astuma.
Raudteejaamas ootas teda üllatus: pilet Lahtisse maksis uskumatu summa – kaheksakümmend marka.Temal oli vaid sada, aga ka tagasisõiduks oli raha vaja. Mida teha? Ümber otsustada oli hilja, ta pidi minema. Saagu, mis saab.
Rong oli mugavate istmetega ja liikus vaikselt. Mitte niisuguse kolinaga, nagu ta Eestis oli harjunud. Allan muigas mõrult: kõik asjad tundusid siin paremad, mugavamad, nägusamad ja väärikamad. Kasvava murega mõtles ta eesseisvale kohtumisele. Kuidas olematu keeleoskusega suhelda, läbirääkimisi pidada? Tõenäosus läbi kukkuda oli küllaltki arvestatav.
Lahti rongijaam erilist muljet ei avaldanud: see oli hoopis väiksem ja lihtsam, kui oleks oodanud.Allan leidis telefoni ja valis Harry numbri.Vastas lustakas naishääl, kellele Allan end esitles ja selgitas kohmetult, nii hästi kui oskas, et ta on
