pisut teine ettekujutus.Tallinna peenemates poodides oli ta neid näinud. Nad seisid leti taga, kandsid kaherealisi tumedaid ülikondi ja rääkisid tarka juttu. Mart oli põnevusega kuulanud nende esinemist ja avastanud, millise elegantsiga pikivad nad oma jutu sisse soomekeelseid sõnu. Mõnele oli isegi soome aktsent külge jäänud. See oli välismaine, see oli uhke ja põnev. Kodus oli Martki nende eeskujul soome aktsendiga jaatamist harjutanud. See ei olnud pelgalt ühesilbiline nõustumine, nagu tavaliselt tehti, vaid neli korda tuli seda korrata ja teist silpi korralikult venitada: „Ja-jaa-ja-ja.”Aga eriti peen oli samal moel kahtlust või küsimust väljendada: „Jahaa?” Mardile need uue aja mehed meeldisid ja pikkamisi oli hinge pugenud salasoov hakata kunagi ka ise ärimeheks.
„Nojah, tead, aga Tallinna poodides olen ma ikka päris ärimehi näinud,” üritas Mart vaielda. „Neil on korralikud ülikonnad seljas ja targad näod peas…”
Kaupmehe nakatav naer katkestas Mardi aeglase arutelu. „Need pole mingid ärimehed. Need on kõige tavalisemad müüjad, kes üritavad end võõraste sulgedega ehtida ja suurt ärimeest mängida. Õiged ärimehed on ikka teised.”
„Kes siis?”
„Õiged ärimehed on firmaomanikud. Need, kes otsustavad ja raha liigutavad.”
MART JÄTKAS POOLELI JÄÄNUD TEEKONDA. MEELEOLU AINA HALVEnes. See sahkerdajast varustaja on tulusa äri püsti pannud ja teenib kindlasti korralikku raha. Nimetab end veel ärimeheks! Kuidas mõned saavad ja tema ei saa? Miks küll? Nõutuna ja pahandatuna kiirendas Mart sammu.Tema tee viis suvemajja, kus ta palavatel päevadel tavatses aega veeta ja kätele mingisugustki tegevust leida. Rõõmutult vaatas ta lopsakate pajude all lösutavat ilmetut suvilaköksi, mille viltuvajunud katuseserv ja luitunud seinad rääkisid selget keelt armetutest oludest, mille keskel tal tuli oma päevi veeta. Järjekordselt pidi ta tõdema, et suvilaks sai seda õnnetut osmikut vaid suure mööndusega nimetada, sest tegemist oli mingilt ehituselt salamisi nihverdatud materjalidest kokkuklopsitud majakesega, milliseid kõik aianduskooperatiivi lapitekivälimusega krundid täis olid. Oh, kuidas oleks küll endale korralikku kodu tahtnud!Väikest armsat majakest õitsva aia keskel! Aga unistuseks see vist jääbki.
„Tere, Mart!”
Tuttav bassihääl lõpetas morni mõtiskelu ja Mart vaatas ehmunult üle õla. Suvila väraval seisis endise ülemuse Allan Tammeli sihvakas kuju.
„No tere… ise kah.”
Tõtaka sammuga astus külaline üle õue ja pistis naeratades Mardile käe pihku.Tema ilmes polnud jälgegi töötu mehe murekoormast ega sihitult veedetud päevade ängist. See oli endine elurõõmus Allan, kes alati teadis, mida tahtis. Mõni mees ei muutu ka vist kunagi.
„Kuis siis logelemine edeneb?”
„Ah mida paganat ta siin edeneb,” ühmas Mart, külalist kipakale terrassile kutsudes. „Veeretan niisama päeva õhtusse.”
„Tööd pole leidnud?”
„Ei vähimatki ja pole vist lootustki… Mida sa siin praegusel ajal leiad?”
Allan muigas laialt ja süütas sigareti.
„Aga tead, miks mina siin olen?”
„Ei… tõesti ei tea.”
„Tulin sulle tööd pakkuma.”
„Tööd… mulle?”
Mart ei uskunud oma kõrvu. Mis tööd? Kogu linnas polnud peale mõne poe ühtki töötavat ettevõtet.
„Sulle jah.”
Äkki hakkas Mardil kiire.Värisevi käsi otsis ta nurgast kolmeliitrise õllepurgi ja valas kaks klaasi täis.
„Aga kus… aga mis tööd siis?”
„Valem 3m nagu vanasti: mehed, materjalid, masinad.”
Ülemus puhus pahvaka suitsu taeva poole, istus aiatoolile ja viskas jala üle põlve.
„Aga kus… kus see ettevõte on?”
„Esialgu siin.” Allan koputas naerdes oma otsaesisele.
Mart ei saanud enam millestki aru.Töötada ettevõttes, mis on vaid Allani peas? Kuidas see võimalik on?
„Kuule räägi nüüd ikka nii, et inimene ka aru saab.”
„Mida siin aru saada?” seletas külaline lustakalt. „Mingit ettevõtet esialgu veel pole. On ainult nimi, mille pidin linnavalitsuses registreerima. Muidu ei antud ekspordiluba.”
„Ekspordi?”
„Nojah.Värkstoa poisid vorbivad klotse ja kogu kaup läheb Soome.”
Allan rüüpas sõõmu õlut, kustutas sigareti ja tõmbus tõsisemaks.
„Nüüd on asi niikaugel, et maht aina kasvab ja üksi läheb kogu krempli haldamine raskeks.”
„Ah soo, pakud siis jälle logistikuametit,” jõudis asi lõpuks Mardile kohale.
„Täpselt nii ja mõnda abilist läheb veel vaja.”
„Keda?”
„Raamatupidajat ja kedagi, kes hakkaks uue värkstoa ehitusega tegelema.”
„Millise uue värkstoa?”
„Noh vaata, see kolhoosi kökats kukub varsti kokku ja mul pole enam kohta, kus oma klotse teha.”
„Tahad siis kohe uut töökoda ehitada?”
„Töökoda… jah. Tegelikult… hakkame ehitama vabrikut. Moodsat mööblivabrikut.”
Allan ütles seda rõhuga, iga sõna peaaegu silphaaval hääldades. Ta hääl oli omandanud kerge metalse tämbri, mida Mart endistest aegadest hästi mäletas. Üllatust täis silmadega vaatas ta oma endist ülemust ega osanud kuuldust midagi arvata. Lõpuks pressis ta endast välja ainsa küsimuse, mille hetkel välja mõelda suutis:
„Aga kuidas? See maksab ju ilmatuma hulga raha! Kust sa niisuguse summa kavatsed välja võtta?”
„Raha pole maailmast otsa saanud. Oled ehk tähele pannud, milline on praegu Soome marga ja Vene rubla vahetuskurss?”
„Seda tean ma täpselt.Tänaval saab marga eest kolmkümmend viis rubla. Räägitakse, et valuutaoksjonil olevat isegi viiskümmend saadud.”
„Õige. Kõigist, kes praegu eksportida ja kõva valuutat teenida suudavad, saavad üsna pea rublamiljonärid.”
„Soo, või miljonärid kohe…”
„Täpselt nii. Klotsidega teenime päris hea pataka markasid, aga elu siin, ehitamine kaasa arvatud, käib ikka veel rubladega ja nende eest me oma uue vabriku valmis ehitamegi.”
„Nojah,” noogutas Mart. „Sellest saan ma aru, aga… kas nüüd siis võib igaüks omale vabriku ehitada?”
Allan muigas kergelt ega vastanud küsimusele.Ta hakkas lühikeste sammudega edasi-tagasi kõndima ja jätkas:
„Me peame kiirelt tegutsema, et
