brünett tütarlaps. Ehkki ootesaalis oli veel inimesi, astus neiu joonelt eestlase juurde ja ulatas käe: „Sari-Anna, toimistosihteeri.”
Allan noogutas tummalt.Vastata ta ei osanud. Huvitav, kuidas oli Sari-Anna ta teiste hulgast kohe ära tundnud? Nad väljusid ja istusid autosse.Tütarlaps püüdis vestlust alustada, kuid pidi varsti loobuma. Soomekeelsest jutust ei tulnud midagi välja. Õnneks ei olnud firma kontor kaugel. Nad peatusid kahekorruselise hoone ees ja sisenesid büroosse.Valgete seinte ja parkettpõrandaga avarast kontoriruumist õhkus tabamatut väärikust ja elegantsi, millega Allan polnud harjunud. Õigemini ei olnud ta nii luksuslikku bürooruumi enne näinudki.
Sari-Anna pakkus kohvi ja küpsiseid. Allanile meenus enda rahaprobleem. Ilmselgelt jäid need paar küpsist täna tema ainukeseks söögiks.Ta jõi kohvi ja vaatas ringi. Nüüd sai selgeks, milleks neid klotse vaja oli. Riiulid seintel olid täis spordiauhindu, kuldseid skulptuurikesi, mis kujutasid kettaheitjat, jalgpallurit, suusatajat. Oli veel klaasist abstraktseid kujundeid: kaskaade, veetilku, vikerkaari. Samuti leidus hõbedasi püramiide, rombe ja silindreid. Kõik need olid kinnitatud eri suuruses puitalustele.
Täpselt samadele klotsidele, mida Allan oli tulnud näitama.
„Toodate neid palju?” küsis Allan.Tütarlaps sai aru.
„Kymmenen tuhatta kappaletta kuukaudessa.”
Eestlane mõistis ja vilistas vaikselt. Kogus oli muljet avaldav.
Välisuks lükati hoogsalt valla ja sisenes Harry. Ülevoolava rõõmuga tervitas ta külalist.Temas polnud enam jälgegi sellest ärajoonud pundunud näoga soomlasest. Hea jumega, rühikas ja energiline Harry esitas pika monoloogi, mis pani sekretärineiu naeru kihistama, kuid millest Allan peaaegu midagi ei mõistnud.
Siiski tundis ta Harry seltsis end pisut vabamana.Vanad tuttavad ikka.
Harry talutas külalist käekõrval mööda tööruume ja kontorit. Näitas, seletas ja žestikuleeris. Enamik ta jutust jäi Allanile mõistmatuks, kuid pikkamisi hakkasid asjad selgemaks saama. Harry firma tegeles kõikvõimalike auhindade, meenete, ärikingituste ja muude seesuguste vidinate tootmisega. Käive oli piisavalt suur.
Peale kodumaise turu püüti haarata üsna suurt tükki Skandinaavia maade müügimahust.
Oma toodangu tarvis vajati suurt kogust puualuseid.
„Häda on vaid selles, et häbematud Soome tootjad küsivad nende eest liiga palju raha,” seletas Harry heatujuliselt. „Kindlasti suudavad tublid Eesti poisid neid palju mõistlikuma hinna eest teha.Või kuidas?”
Üldjoontes oli soomlase jutt arusaadav, kuid vastata Allan ei osanud, selle asemel ta vaid naeratas virilalt.
Lõpuks istuti laua taha ja Harry vaatas toodud kaubanäidised üle. Ka Sari-Anna astus huviga lähemale. Klotsid käisid käest kätte. Eestlase süda värises.
„Hyvää, ihan hyvää,” oli ühine hinnang.
Allanil hakkas kergem ja esimest korda ilmus naeratus ta näole.
Harry asetas enda ette lauale kolm erineva suurusega klotsi. Ta osutas väikseimale: „Kolme markkaa kappale.”
Siis keskmisele: „Viisi markkaa kappale.”
Kõige suurema eest pakkus ta kümme marka. Allan korrutas numbrid kiirelt vahetuskursiga läbi ja mõistis, et tegemist on suure äriga. Puit oli Eestis odav.Tihumeetri eest küsiti vaid kolmsada rubla. See oli täpselt kuue väikese klotsi hind, kuid tihumeetrist võis neid tervelt tuhat teha.
„Hyvä on,” sai Allan oma esimese soomekeelse lausega maha. Kõik naersid rõõmsalt ja sekretärineiu aplodeeris talle.
„Millal kaupa vajate?” üritas Allan uurida.
„Äkkiä! Niin nopeasti kun pystyt!”
Lepiti kokku, et kohe järgmisel kuul saadab Allan teele tuhat klotsi. Ikka prooviks veel. Kui kõik korras, võib ta edaspidi tarnida viis tuhat klotsi kuus. Raha kantakse üle kohe pärast kauba saabumist.
Hakati hüvasti jätma.Allanile meenus jälle puuduv piletiraha. Lihtne olnuks ju Harrylt tulevase toodangu arvelt väikest laenu küsida, kuid eestlase uhkus ei lubanud.Ta oli tulnud siia äri tegema, mitte kerjama. Pigem läheb ta jalgsi Helsingisse tagasi.
Jaama perroonil ootas juba hulk inimesi lõunase Helsingi rongi saabumist. Piletikassade ette moodustusid lühikesed järjekorrad.
Allanil sinna asja ei olnud. Kaks pisut nokastanud noormeest seirasid muiates Allanit. Lõpuks võttis üks neist sõna:
„Kiva puku. Pääkaupungin mies.”
Mõlemad puhkesid ohjeldamatult naerma.Allan teadis, mida puku tähendab.Ta oli välisvisiidiks valinud oma parima tumeda ülikonna ja lipsu hoolikalt ette sidunud.Ta vaatas ümberringi ja märkas, et mitte keegi ootavatest inimestest ei kandnud ülikonda, lipsust rääkimata. Kõik olid riietunud lihtsalt. Mugavalt ja lihtsalt. Nüüd sai talle selgeks, kuidas Sari-Anna ta kohe ära tundis.
Allan pöördus ümber ja rebis lipsu kaelast.Tema eelseisva ürituse huvides ei olnud millegagi silma paista.
Rong veeres sahinal platvormi ette. Inimesed sisenesid ja nii tegi ka Allan.Ta valis istekoha võimalikult vaguni keskele, et piletikontrolli juba kaugelt näha. Mõni minut pärast rongi väljumist siseneski mustas vormikuues elatanud meesterahvas ja hakkas pileteid täksima. Allan tõusis vaikselt ja läks tamburisse.
Läbi klaasukse nägi ta, et kõrvalvaguniski kontrolliti pileteid.Ta ootas, kuni sealne ametimees oli jõudnud vaguni teise otsa, sisenes siis vaikselt ja jäi pingiotsale istuma. Süsteem hakkas selgemaks saama. Kuni järgmise peatuseni ei küsi temalt piletit keegi. Pärast peatust tuleb sama manöövrit korrata.Allan polnud tulles peatusi lugenud. Nüüd oleks ta nende hulka vägagi teada tahtnud.
Lõputu lindina libisesid akende eest läbi rohelised metsasalud, haljendavad välud ja majad nende keskel, kuid harva eksis Allani pilk mööduvale maastikule.Tema nõelterav vaade oli kinni vaguni välisuksel, mille klaase pensioniealine vormimees aeglaselt lapiga poleeris. Oma tööga valmis saanud, uudistas ta aknatagust pilti ja libistas siis pilgu üle reisijate kirju seltskonna. Inimesi polnud vagunis palju ja oli täiesti võimalik, et äsja ilmunud mustas ülikonnas mees võiks talle mõningast ametialast huvi pakkuda.
Vagunisaatja pilk peatuski pikalt uustulnukal ja ilmselt esitas ta aeglane aju küsimusi, millel võis eestlase jaoks saatustmäärav tähtsus olla. Meeleheitlik samm Soome sõita ja tundmatul maal õnne proovida polnud sündinud kergelt. See oli Allani ainus ja viimane võimalus oma masendavale olukorrale kas või mingisugunegi lahendus leida.Ta oli pannud kogu oma saatuse ühele kaardile ja kõige vähem tahtis ta tegemist teha Soome politseiga, mis võiks selle maa tema jaoks pikaks ajaks sulgeda.
Mustas vormis ametimees kohendas prille ja hakkas pikkamööda vaguni keskosale lähenema. Iga sammu juures klõpsatas ta käes auguraud ja tema tuleku eesmärgis polnud vähimatki kahtlust. Allan tundis, kuidas hingamine kokku tõmbub. Mida teha? Joosta? Põgeneda? Aga kuhu? Ta langetas pea ja valmistus halvimaks: tulgu, mis tuleb. Kohe katkestab mustas vormis Soome pensionär tema armetu katse naabermaal õnne leida ja häbiga saadetakse ta maalt välja.
Vagunisaatja peatus Allani kõrval ja sirutas käe. Seda hetke kasutas naine naaberpingilt, kes häälekalt midagi nõudis. Mees pöördus naise poole ja algas pikaldane soomekeelne keskustelu, mis jäi
