kasvasid tiivad. Saad sa aru? Tiivad kasvasid selga ja kõik nad lendasid taevasse. Näed, niimoodi.”Vaikset naeru mökitades matkis Vitali kätega inglite tiivalööke.
„Aga ühele jälle tulid pätid koju, võtsid raha ära ja andsid niisuguse keretäie, et mees lapib siiamaani konte kokku.”
Vitali otsis taskust paki Marlboro sigarette, õngitses sealt ühe välja, pani sellele kuldse sigaretisüütajaga tule otsa ja puhus pahvaka suitsu taeva poole.
„Oh tead, igasuguseid asju juhtub. Kaabakaid on palju ja häda suur, kui inimesed end kaitsta ei oska.”
„Mismoodi sa ennast nende eest kaitsed?”
„Väga lihtsalt.Vaata, mina tunnen niisuguseid inimesi, kes ühtki kaabakat ei karda ja teevad igale pätile tuule alla. Jaa. Kui sul nende poistega leping on, siis võid rahulikult magada ja ükski juuksekarv ei liigu su peas.Vot niimoodi.”
Vitali tõmbas mõnuga mahvi suitsu:
„Nojah, aga midagi see loomulikult maksab. Iga teenus maksab midagi.Teil siin on ju nüüd kapitalism ja kaubalis-rahalised suhted. Kapitalism, saad aru? Ise te seda tahtsite ja võtke nüüd vaevaks maksta.”
Venelane naeris ainukesena oma jutu üle, mis tundus talle millegipärast naljakas. Mardil naerutuju ei olnud.
„Lepime nüüd sinuga niimoodi kokku,” muutus kantpea asjalikumaks. „Iga kuu lõpul maksad mulle viissada krooni ja kõik on korras. Saad aru, kõik korras.”
Mart hakkas pikkamööda taipama, mida talle peale surutakse. See oli räkit, mida kohalikud gangsterid katusepakkumiseks nimetasid.
„Ei ole mul vaja mingit katust!”
„Oota-oota, kulla seltsimees. Sa vaata seda autot. Sul on ju hädasti katust vaja.Või ootad sa, millal nad pommi su auto alla panevad või maja õhku lasevad? Ega niisugustelt võib kõike oodata. Nii et kuu lõpuks too aga raha Antsu kontorisse ära. Muidu ma sinu elu ja julgeoleku eest ei vastuta.”
Mart avas suu, et midagi öelda, kuid katusepakkuja ei lasknud tal rääkida.
„Ole vait!” käratas ta võimuka häälega. „Kuula, mida ma sulle veel ütlen. Minu kõrvu on jõudnud jutud, et sa ei osta enam ehitusmaterjale minu äripartneri poest, vaid käid teiste kaupmeeste juures.”
„Ja mis siis?”
„See ei ole hea, kohe üldse ei ole hea, ja sellepärast ma määran sulle trahvi tuhat krooni, mille sa pead samuti kuu lõpuks ära maksma.”
„Mis trahv? Mis tuhat krooni?”
„Kas sa, tola, siis ei tea, mis asi on trahv? Üleastumiste eest ikka määratakse trahv. Kui sa sõna ei kuula ja käsku ei täida, saad meile veel palju trahve maksta.”
„Mina lähen politseisse.”
Mardi hääl polnud eriti ähvardav, pigem nutune.
„Oh jumal, küll inimesed võivad ikka rumalad olla,” ahastas kantpea. „Kes sinu arust seal politseis on? Meil on omad poisid igal pool ees.Viis minutit pärast seda, kui sa sinna oma juhmi nägu näitad, mulle helistatakse. Ja tead, mis siis juhtub?”
Mart vahtis venelast hirmunud silmadega ega osanud midagi öelda.Vitali vastas tema eest: „Siis ma kolmekordistan su trahvi.
Nii et mine ja kaeba. Oma raha eest kaebad.Vaata, et raha oleks siis õigel ajal toodud ja hoia oma nahk, kui ma pean seda ise otsima tulema.”
Kantpea sülitas, viskas sigaretikoni maha, tallas selle kannaga laiaks ja istus autosse. Ukse vahelt veel hüüdis: „Kõnni nüüd Antsu kontorisse, sealt saad uued kummid.”
Rehvide vilinal sööstis Ford paigalt ja Mart jäi sellele ammuli sui järele vahtima. Pikkamööda jõudis arusaamine toimuvast talle pärale.Tund tagasi oli ta saanud uue raha, oma esimesed sada viiskümmend krooni, ja nüüd olid tal juba suured võlad.
Õnnetu näoga toetus Mart oma Lada uksele ega teadnud, mida edasi teha. Lõpuks otsustas, et millestki tuleb alustada, ja hakkas nukralt Antsu kontori poole lonkima.
„No tere, Mardikene. Mis rõõm sind jälle näha! Polegi juba kaua meil käinud.”
Ärimees Ants oli lahkus ise. Rõõmsa näoga vaatas ta külalist ja hõõrus peopesi vastamisi: „Mida siis härrad soovivad?”
„Sul pidi Žigulli kumme olema.”
„Kumme? Neid on niipalju, kui soovid. Mitu tükki vaja on?”
„Nagu sa, kurat, ise ei teaks!” pahvatas Mart.
„Mida? Ei mina tea midagi.”
Vaevalt oleks ka ilmsüüta ingli nägu olnud siiram kui kaupmehe sõbralik naeratus.
„Küll sa, kaabakas, juba tead.Tervet jooksu on vaja.”
„Ah soo, kohe neli tükki. Näe täiesti juhuslikult ongi mul seal nurgas neli kummi. Ja mina, muide, pole mingi kaabakas.”
Sõnatult astus Mart kummivirna juurde ja võttis kaks tükki kaenlasse.
„Oota nüüd,” sekkus Ants. „Sa oled ikka poes.”
„Ja mis siis?”
„Siis on sedasi, et poes on kombeks kauba eest raha maksta. Kas sa ei teadnudki?”
„Ah! Mis raha?”
„Kroone ikka. Sulle müün ma sõbrahinnaga. Saad terve jooksu saja viiekümne krooniga.”
„Käi põrgu. Oled ikka hea äripartner küll, saadad mulle kandilised kallale.”
„Mis sa nüüd, mina pole kedagi saatnud.”
„Aga see sinu Vitali…”
„Vitali? Jah, tema on küll ohtlik mees. Isegi väga ohtlik. Aga mina ei tea tema asjadest midagi.”
„Räägi, räägi. Küll sa juba tead!”
„Ei, minul on täiesti puhas mäng. Aga eks igal ärimehel ole raha tegemiseks oma viis.Temal, näe, on niisugune.Aga aus mees on ta küll, seda ma pean ütlema.Tema kohe ei salli niisuguseid, kes petavad ja valskust teevad. Neid ta karistab karmilt.”
KONTORISSE JÕUDIS MART ALLES ÕHTU EEL. TUJUTULT NOOGUTAS ta Helenile ja võttis sisse koha oma laua taga. Jälle oli üks päev tühja läinud, kuigi viimaste nädalate kohta seda öelda ei saanud.
Niipea kui Eesti krooni tulekust rääkima hakati, pingutas Mart, etVene raha varudele saaks kiirelt rakendus leitud. Nüüdseks oli rubladega lõpp, ja uue elamu vundament valmis. Eelmisel nädalal olid sellele tekkinud juba esimesed kiviread. Ehitusmaterjalide virnad suvila hoovis aina kasvasid, kuid leidus paar korraldamist ootavat kiireloomulist asja.
Ta tõstis telefonitoru ja saatis ebaleva pilgu Helenile.Ah, mida tema ka neist asjadest taipab, mõtles Mart muiates ja hakkas kettal numbrit valima.
„Tervitus metsavendadele!” hüüdis ta reipalt torusse. „Kuidas käbarad käivad?”
„Ah
