avalikel üritustel, pidas kõnesid või vähemalt võttis sõna lühirepliigiks. Isiklikult Teitelbaum Tutiga tuttav ei olnud ega tahtnudki olla. Mis temal sellisest punasest pugejast?
Prüssel aga arvas endast liiga palju, kujutas ette, et töötab sügaval põranda all nagu kunagi ehtsad bolševikud. Sellesama puhveti personal oli Teitelbaumi hoiatanud Prüsseli eest, et kui see mees siin istub, peaks oma suud koomal hoidma. Kokatädid ja puhvetimüüjatarid aga olid seda kuulnud võõrastemaja administraatori Ülla Juhkami käest, naine oli kogu julgeoleku peale maruvihane, et ta oli sunniviisil agendiks värvatud töökoha kaotamise ähvardusega.
„Kaks juttu käib selle kohta, ma tulin teie käest küsima, kumb tõele vastab,” ütles Teitelbaum. „Üks räägib, et Uibukännu aktimaalile viskas keegi moraalijünger ämbritäie musta värvi, et katta ära kõik häbi … Saate aru küll, mis asjad. Tuti ja rinnad, ma mõtlen. Ei tea, kas see on õige?”
Tutt tundis end niigi otsekui riivatult. Kas see inimene, kes elab ajas kaks tuhat aastat tagasi, tuli teda sihilikult solvama?
„Milline on teine jutt?” tahtsid teada mõlemad parteilased. Ent Teitelbaum oli õppejõud, kes oma loengutel oskas üliõpilastele anda informatsiooni kildhaaval, oskas põnevust üles kruttida, ja ta ei kavatsenudki jätkata enne, kui oli kätte saanud Tuti ja Prüsseli reageeringu.
Esimesena ei pidanud vastu Tutt. „Selline vandalismiakt akti suhtes! Eks see näitab linnakodanike suhtumist niisugusesse pornograafiasse,” lausus Tutt, mahendas teise lausega esimeses öeldud hinnangut „vandalism”.
„Kas tohib teie juurde?” küsis Teitelbaum, võttis maalirulli sülle ja istus kolmandaks nende lauda, luba selleks saamata. „Mulle viiskümmend Araratti! Ja must mõru kohv nagu ikka!” hõikas ta üle õla puhvetisse.
See mees pruugib number üks märjukest! Tutt nilpsas keelt. Tema peab teega leppima, teine lubab endale kohvi. Ja see tuuakse talle lauda, mõni peab ise puhvetiletis järel käima.
„Kas pole kummaline, et inimene peab häbiks seda, mida ta kõige rohkem ihaldab? Ma mõtlen tutti ja rindu muidugi, nagu te aru saate. Ja inimese all mõtlen ma meest, nagu seda tehti vanas Roomas. Öelge mulle, millest see tuleb. Kas inimene on masohhist? Mis te arvate? Teate, mida tehti Stalini ajal? Toksiti peitliga alastiskulptuuridele püksikesed jalga ja rinnahoidjad rinda. Noh, toksiti niisugused piirjooned, et vaatajale jäi mulje, nagu oleks kõik vooruslik ja karske. Ma olen kindel, et need peitliga toksijad muust ei unistanudki kui sellest, mida neil varjata kästi. Ega te ei oska mulle öelda, miks nõukogude ametnikud kardavad alasti keha? Ma mõtlen, et alasti keha küll ei maksaks karta. Kui sul on palju riideid, saad riiete alla relva peita. Kuid paljalt – kuhu? Mitte kuhugi.”
„Kas ta vihjab Makarovile, mis on mu kaenla all?” mõtles Prüssel.
Kops! pani pumatihuuline puhvetipidaja Õnne Vood Teitelbaumi tellitud Ararati-pitsi lauaklaasile.
Sellisest ahvatlejast tuleb kiiresti vabaneda!
„Meil on omaette jutt,” mainis Tutt.
„Milleks niisugune küsimus ametnike kohta?” haakus seni vaikinud Prüssel. „Meil on kommunismiehitaja moraalikoodeks, meil on kõrged moraalsed normid, neist lähtuvalt otsustatakse ka selle üle, mida on kõlbeline rahvale näidata ja mida ei ole.”
„Ise oleks pidanud seda ütlema!” käis Tuti peast läbi ning ideoloog jätkas teenistusvalmilt majori mõtet:
„Mida lähemale kommunismile, seda kõrgemaks areneb ühiskonna ja ühiskonnaliikmete moraal. Sellepärast tehtigi neid toksimisoperatsioone, millele te vihjasite. Kuskilt siitkandist võib otsida ka põhjust, miks solvunud näitusekülastaja musta värvi tarvitas. Juhul kui see vastab tõele. Muidugi oleks ta pidanud oma vastumeelsust amoraalsusele, võiks öelda, et isegi pornograafiale, avaldama muul moel, nii nagu need kümned inimesed ja mõned töökollektiivid, kes Moskvasse ja mujale protestikirju läkitasid.”
„Mina tõstan pitsi Rooma terviseks, seal ei tuntudki riietatud skulptuure,” lausus Teitelbaum, nuusutas konjaki peent aroomi ning lonksas siis vähehaaval, nautides veel peenemat maitset.
„Kas ta tahab öelda, et tõstab pitsi kommunismi vastu?” sähvatas mõlemal valveparteilasel.
„Sellepärast see kõlvatu impeerium kokku variseski,” andis Tutt vastulöögi ning teenis majori heakskiitva noogutuse.
„Ükski impeerium pole alles jäänud,” lausus Teitelbaum. „Näe, meie silme all variseb Briti impeerium, mis haaras neljandiku maamunast ja mille kohal kunagi ei loojunud päike. Nüüd loojub. Ja igaveseks.”
See, et keegi võiks Nõukogude Liitu impeeriumiks pidada, oli nii kohutav mõte, et sellele ei tulnud ei Prüssel ega Tutt.
„Koloniaalrahvaste vabanemine on õiglane ajalooline protsess, mida ennustas juba Vladimir Iljitš Lenin. See on järjekordne samm ülemaailmse sotsialismi, ülemaailmse kommunismi poole,” sõnas Tutt. „Meie räägime siin siiski kohalikest asjadest, meie nii kõrgelt ei lenda. Meie räägime siin ühest kahetsusväärsest intsidendist kunstimuuseumis. Milline on teine kuulujutt?”
„Teine? Teid ikkagi huvitab. Priima! Ega ma niisugune laudatikkuja ei ole, nagu võiks arvata. Ma tõesti ainult selleks, et kuulujuttu levitada. Kuulujutt muidu polegi kuulujutt, kui keegi seda ei levita,” heietas Teitelbaum.
„Meil on kiire,” märkis major Prüssel, kellel oli vaja ekspertiisiotsus ümber kirjutada ning seejärel kogu kupatus Moskva rongi postivagunisse panna.
„Ma saan aru, et kiire. Kuidas ma siis ei saa? Ikka saan aru, et kahel seltsimehel on kiire. Roomas ei olnud kellelgi kiire. Roomas võeti aega elamiseks, ei tormatud. Oo, Rooma! Kas te teate, et Moskvat peeti kolmandaks Roomaks, teate või?” küsis Teitelbaum konjakiga mõnutsedes.
Prüssel seda ei teadnud, teda koguni solvas kolmas koht, see pronksmedal. Miks üldse ennast orjandusliku ühiskonnaga võrrelda?
„Ma arvan, et Moskva on esimene Moskva,” nähvas Tutt, aimates, mida Prüssel soovib kuulda. „Ja teile, kodanik, peab vist meenutama, et keegi ei ole teid siia lauda kutsunud. Aga kui te juba alustasite, siis me laseme teil ka lõpetada. Ainult et meie käsutuses olev aeg on piiratud. Palun ärge kuritarvitage meie lahkust.”
„Ei kuritarvita, ei kuritarvita. Kas teate, mis on kuritarvitamine? Alkoholi kuritarvitamine on see, kui ma kallaksin praegu konjaki siia põrandale maha. Seda ma ei tee. Aga kui teil aega ei ole, siis ma lähen,” otsustas Teitelbaum ning hakkas tõusma, maalirull käes.
„Ei, ei, pidage!” keelas Prüssel, hoidis Teitelbaumi käega kinni. „Te lubasite … Millest siiski see teine kuulujutt?”
„Ah see! Teine kuulujutt pajatab, et maal varastati muuseumist ja oli Peetrituru täikal raske raha eest müüa,” vastas viimaks Teitelbaum. „Et juba esimesel ööl käisid kolm meest seda varastamas, kuid nemad ei pääsenud sisse, neile kutsuti miilits ning nad said viisteist päeva.”
„Maal varastati muuseumist!” vihvatas majoril. Allikas Jaak oli kandnud ette üsna sarnast informatsiooni. Teatas, et üks poisikene oli tassinud maali muuseumist minema ning veel kiidelnud sellega kohvikus maali tegija Väino Uibukännu ees! See kohvik tuleks üldse kinni panna, et vältida nõukogudevastase meelsuse levimist.
„Kindlasti tuleb pilt üle kontrollida!” otsustas Prüssel. Mida see Tutt nii kangesti puikleb, vahest on selle taga mingi riugas?
„Seltsimees, teie jutt oli väga huvitav. Väga
