et prokuratuur hakkaks uurima, kuhu on kadunud meie rahvuslik rikkus, nagu sa ütled, nimelt Väino Uibukännu aktimaal?” küsis Valev. „Kui sa seda ei karda, siis järelikult sa valetad, järelikult sa tead, kus asub originaal.”
„Ma ei tea. Ma andsin ausõna, et ei tea,” lausus naine.
„Kus siis on pakkepaber? Ma mõtlen seda kõva, tihket DDR-i paberit, mitte mingit Nõukogude praaki, mitte meie tavalist jõupaberit, mis poolel teel rebeneks,” ütles mees.
„Poolel teel kuhu?” tahtis teada naine.
„Moskvasse,” ei salanud mees.
„Moskvasse?” üllatus naine. „Kui sa selle Moskvasse saadad, teed sa paugupealt Päikesest võltsija. Teine tegi harjutuskoopia, ma ise küsisin Uibukännu käest selleks loa, kuid kui keegi pakub pilti teadlikult originaali pähe, saab mu tütrest võltsija. Ja see on kriminaalselt karistatav.”
„Nagu ka muuseumi varade kadumine. Ma arvan, et Päikesele on suur au jõuda Kremli-linna,” ähvardas ja meelitas mees. „Ja kui keegi siin kunagi vahele jääb, olen see mina.”
„Tead, Valev, sa oled mul kaks abielu lõhki ajanud,” ütles äkki naine ning silitas mehe sõrmuskellaga kätt, mis tema rinda mudis.
Jaa, Õie armastas ikka Valevit, ikka. Mitte enam sellise kirega nagu paarkümmend aastat tagasi üliõpilaspõlves, kuid siiski kaunis kuumalt. Ta oli naine, kes vahetas abikaasasid, ent mitte armukest. Õigemini, ta nagu abielluski selleks, et kätte maksta Valevile: sina võtsid karjääri pärast venelanna, selle eest, säh sulle, mustlasest sibi! Sina ei lahuta, sina ei luba endale lahutuse musta plekki oma ankeedis, säh sulle selle eest metsa poole Metsamees!
„Mina ei ole tahtnud, et sa lahutaksid,” meenutas Valev. „Mina ütlesin, et ära lahuta, pea vastu.”
Ja seda ütleb sulle mees, kelle oma abielu ei ole mul õnnestunud kuidagi lõhki ajada!
„Minu abielud on olnud sulle konspiratsiooniks!” paiskas naine. „Et keegi ei saaks jälile!”
Õiele meenus, kuidas tema pilk jäi Valevil pidama juba esimese kursuse esimesel nädalal, kui nad olid TRÜ ajaloo-keeleteaduskonna ajalooüliõpilased. Tema oli ikkagi Tallinna tüdruk, juba Tartusse tulek tundus maale sõitmisena, kuid Valev oli hoopiski kolhoosipoiss, kes linnaasjadest suurt ei jaganud. Neil polnud seal Lõuna-Eestis Võrumaa pärakolkas elektritki. Vanemad olid lugenud piiblit tattnina valgusel ja Valev oli kuulanud patareiraadiot, nagu ta ise rääkis. Kursuse teised poisid naersid maaka üle, kutsusid teda mõnda aega käterätivargaks. Valev oli Emajõe saunast kogemata laenukäteräti toonud, oli arvanud, et seda müüdi seal 20 kopika eest. Järgmise päeva loenguvaheajal peahoone kella taga suitsu tõmmates oli Valev soovitanud teistelegi, et ärgu nad enam kunagi ostku käterätti poest, saunast saab mitu korda odavamalt. Kui talle selgeks tehti, et kuule, vend, sa oled ikka päris ohmoon, see anti sulle üheks korraks kasutada, läks poiss näost punasemaks kui tomat: ta mõistis, et oli räti varastanud. Järgmisest loengust pani Valev poppi, võttis intrist räti ning viis selle sauna tagasi, sokutas salamisi kassa taha. Tema käed olid puhtad.
Siis oli Valev aus. Nüüd on ta parteilane. Ent minna otse saunamehe juurde ning tunnistada üles, et mina võtsin, siin see on, ei julgenud ta juba toona.
Õie oli kogu stuudiumiaja elanud erakas Marja 10 korteris 1a, enne teda oli siin olnud tema vanem õde. Umbes niimoodi käisidki erakad käest kätte, kas tutvuste või koguni suguluse kaudu.
Ametlikult majas numbrit 1a polnudki, aga Marja 10 allkorruse kolmetoalise korteri number üks pererahvas võttis oma tänavapoolsesse tuppa kostile üliõpilasi. Toal oli omaette uks vöörusesse, sellele uksele oligi löödud plekist numbrimärk 1a. Ka üks postkast antrees kandis numbrit 1a, nii et majuline võis kutsuda külalisi enda juurde aadressi järgi, tellida endale ajakirjandust ning saada kirju.
Korteri number üks perenaine, vanaproua Sea-Liide, oli olnud kunagi kogu maja omanik, ent ka pärast natsimist tundis ta end terve maja valdajana, valvas, et valitseks kord ja puhtus.
Miks vanaperenaist Sea-Liideks hüüti? Aga sellepärast, et ta pidas õuekuuris siga, kes alati jõuludeks tapeti. No oli siis karjumist, siga möirgas nagu õlletehase vabrikuvile, poolele linnale oli kuulda. Oli nagu ateist, kes ei tahtnud jõululauale. Aga kes sea maailmavaatest küsis! Jõululaupäeval tõmmati kardinad tihedalt akende ette, pandi kuusel küünlad põlema, vändaga üleskeeratav grammofon mängima saksakeelseid jõulušlaagreid ning tehti üks vägev pidusöök, seapraad laual. Ja lauda kutsuti kõik majaelanikud, ka ajutine üüriline Õie. Olid ju nemadki aidanud orikat toita, andnud oma kartulikoored ja muu laga seasöögiks.
Need olid mu elu õnnelikemad aastad. Sea-Liide pakatas külalislahkusest, lubas isegi üüri maksmisega hiljaks jääda. Vahel veniski võlg mitme kuu pikkuseks, kuid mis sellest, ikka pakuti hommikul tatraputru ja singivõileiba.
Marja 10 oli üldse üks pagana vinge koht. Ülakorrusel elas käruisand, vahva vunts, igal õhtul tühja käruga koju tulles oli tal paras aur peal, siis suvatses isand jorutada alati üht ja sedasama laulu: „Kõik sitikad ja satikad ning lutikad ja täid tulid mulle vastu ja raputasid päid.” Tal oli täiesti punapäine puhmas juustega tütar Siiri, kes töötas pangas ning kelle kohta öeldi uhkelt ja imetledes, et tema käest käivad iga päev läbi miljonid. Siiri oli kena, sihvakas naine, lubas kasutada oma pesunööri, et üliõpilasneiu saaks hoovis pesu kuivatada. „Ära sa ainult rinnahoidjaid välja riputa, need varastatakse sul ära,” hoiatas Siiri, kellest sai natuke koguni sõbranna, mis sest, et oli viis-kuus aastat vanem. Ei tea, mis temast on saanud. Loeb edasi oma miljoneid? Või on tõusnud kõrgemale kohale? Hea meelega trehvaks, ajaks suutäie juttu, küsiks, kuidas on läinud teiste sealsete majaelanike elu.
Ülemisel korrusel resideeris üldse omapärast ja kummalist rahvast.
Oli üks habemega naine, Benita von Schloß, kes hoolimata võimuvahetustest oli ikkagi mingil moel säilitanud oma von’i ning nii Sch’i kui ka ß’i. Olnuks ju normaalne, et Eesti ajal pidanuks ta muutuma Benita Schlossiks, Vene ajal ehk Benita Šlossiks, kuid temal seisis Nõukogude passis rahumeeli edasi „von Schloß”, justkui püsiks ajalugu paigal. See habemik tädi Benita käis vaid korra päevas allkorrusel. Nimelt tuli ta antreesse postkastide juurde, uuris teiste kojutellitud ajalehtedest kuupäeva: kas on juba pinsipäev käes või peab veel ootama? Ta on nüüd kindlasti surnud, ta oli juba siis vähemalt kaheksakümnene. Või koguni üheksakümnene? Huvitaval kombel tulen ma alles praegu selle peale, et mõtelda, kus ajas ta oma loomulikud asjad, maja kuivkemmergud olid ju õues. Vahest oli ta kottumbne, ei käinudki asjal?
Benita-tädi vastas üle vööruse, ülakorruse ainukeses kahetoalises korteris elas maruusklik jehovistiperekond, skelettkõhn, otsekui surmakutsar onu Ferdinand ja paksude prilliklaasidega tädi Friida oma tütrega. Lehest võis hiljem lugeda, et see Ferdinand pandi vangi alaealise tüdruku vägistamise ja võrgutamise eest. Vähesed uskusid seda lehelugu, sest kuidas saab ühtaegu vägistada ja võrgutada? Ja kuidas jaksab vägistada mees, kes on nii kleenu, et tuulgi puhub ta pikali? Pealegi tundus, et tolles sulesepitsuses pandi Värdile, nagu majainimesed kõhetut meest kutsusid, rohkem süüks sektantlust kui vägistamist ja võrgutamist. Ja kes oli artikli autor? Ei keegi muu kui võitlev ja karjäärihimuline ateist Valev Tutt, kes enam ei punastanud millegi puhul. Lase veel maapoiss linna!
Kõik olen ma talle andestanud, kõik.
Benita-tädi kõrval elas autolukksepp Elmar, kes kandis kogu aeg kaheksakantnokatsit ning ehitas hoovis autosid, ühe enda valmistatud vinguviiu teise järel. Ise nimetas neid samkompunnideks. Sellel samkompunnitajal oli naine minema jooksnud ning mees hoidis ise oma aastast tütart Mallet. Kui õrnalt hoolitses
