oli selge, et tegemist pole originaaliga, vaid kellegi püüdlikult maalitud samas mõõdus koopiaga. Ja see püüdleja on olnud kaunis andekas, ent muidugi pole ta vallanud Soome soldatile kingitud pintslimeisterlikkust.
Tutt oli näinud, kuidas Uibukänd töötab. Milline nõtke randmelöök! Maalitakse käega, mitte silmadega, silmad võib hoopis kinni panna, käsi peab töötama Soome snaipri täpsusega, oli kiidelnud Uibukänd, peas must värvipritsmeid täis Raffaeli-barett.
„Mis siin toimub?” küsis esiideoloog.
Ei kärgatanud, ei prahvatanud, kuigi põhjust oli liiaga. Aga kuidas sa Õie juures kärgid ja paugud?
„Ma ei tea,” vastas muuseumijuhataja Õie Metsamees-Zelta.
„Sina ei tea! Kes siis veel teadma peab?” turtsatas seltsimees Tutt juba nõudlikumalt.
„Ma ei tea. Ausõna, ma ei tea,” ohkas Õie ning kaksas endal veel ühe lokirulli peast.
„Mis tsirkust sa siin teed? Keda sa lollitad? Keda? Võib-olla tõmbad õnge mõne kunstipimeda, kuid mitte minu. Kus päris töö on?” muutus seltsimees Tuti toon üha kurjemaks. „Toimetasid eemale, peitsid ära? Et päästa šedööver moskoviitide käest, nagu sa ütlesid.”
„Ei päästnud, ei toimetanud,” tõrjus muuseumijuhataja. „Kuigi oleks pidanud seda tegema.”
„Kus see on?” nõudis Tutt veel karmimalt.
„Ei tea. Ausõna, ei tea, Valev,” ütles muuseumijuhataja ning silitas esiideoloogi vihmaniiskeid juukseid.
See oli uus põnts. Seda poleks nii usaldusväärsest inimesest uskunud. Esmalt keelitab pildile dabrood andma, pärast kaotab maali ära!
Niigi sõudsid Tuti pea kohal tumedad pilved, nüüd ähvardas päris välku raksatada. Major Prüssel oli talle andnud vist viimase šansi, ent Õie on teinud võimatuks selle kasutamise! Kas ta peab kaotama kõik, mis ta on aastakümnetega ääretult hoolikalt rajanud, pööramata tähelepanu sellele, kuidas teised on temasse suhtunud? Ta oli hakanud juba kuskilt ülikooli keskpaigast päevas mitu tundi vene keelt õppima, grammofoniplaatidelt kuulama vene laule, mida kursusekaaslased olid vihanud nagu kogu tiblandust. Nii nad ütlesid.
Ülikooli viimastel kursustel pühendas Valev ennast marksismileninismi klassikale, nõnda et ta idioodiks tembeldati. Tema aga mõistis, et teooria peab selgeks saama, muidu läbilööki ei tule. Üks Lenini tsitaat kulub igas situatsioonis ära, jätab neile, kellele vaja, väga positiivse mulje. Sind märgatakse, sind jäetakse meelde, ning kui on tarvis kedagi kuhugi tõsta, meenudki sina. Siinsamas muuseumi rõdusaalis näitas ta NLKP Keskkomitee kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi peakontrolörile, papaahaseltsimees Erik Tsementjevile üles täiuslikku Lenini-tundmist, on lootust, et väheke aitab see tal ka praegusest aktisupist kuiva nahaga välja pääseda.
Isegi vennad sülitasid mulle näkku, kui ma komsomoliredelit pidi hakkasin üles tõusma: „Häbistad Tuttide nime, sa pole Valev, sa oled Punav Tutt!” Isegi isa küsis, kas ta on madu rinnal soojendanud. Ainult ema andis mulle õiguse, ütles, et Valev on alati oma rada sammunud.
Kas nüüd on ühe prohmaka pärast kogu mu elutöö mürinal kokku vajumas? Ei, ei ja veel kord ei! Seda ei tohi juhtuda, kadetsejad ja pihku itsitajad ei saa rõõmustada!
Seltsimees Tutt vaatas oma sõrmuskella. Pargi võõrastemajja määratud kohtumiseni major Prüsseliga jäi aega kolm tundi ja neliteist minutit.
Pool, ütleme kolmveerand tundi kirjutan ma ekspertiisi, järelikult on mul kaks ja pool tundi aega originaali otsida. Ainult et kust kandist otsida? Ja kui oletada, et ma leiangi maali selle lühikese ajaga üles, siis mis õiguslikul alusel ma selle kelleltki ära võtan? Kas ma pean kedagi oma Makaroviga ähvardama?
„Ei tea …” venitas Tutt, sundis ennast kätte võtma, mitte vihastuma. „Juhataja ei tea!”
Ainult naise käe tõstis ta oma juustest ära. No nii odavalt teda ei osta!
„Valev, ma ei ole sulle kunagi mitte midagi valetanud. Eestlase ausõna: ma ei tea, kus asub originaal, meie rahvuslik rikkus,” kinnitas naine.
„Kes selle siin tegi?” küsis Tutt koopia kohta.
„Päike,” ütles naine.
„Mõnes teises olukorras võiks emale õnne soovida. Paistab, et tüdrukust saab asja,” tunnustas Tutt.
Tegutseda on vaja, tegutseda. Ei tohi käed rüpes vahtida, kui su elutöö sult ära kistakse, mõtles Tutt ning langetas otsuse: Moskvasse läheb Päikese tehtud harjutuskoopia.
Risk oli muidugi tohutu, kuid teist lahendust lihtsalt polnud. Veelgi riskantsem oleks hakata kulutama nappi aega ning otsima linna pealt originaali. Vahest töö polegi linnas? Ja kui ta selle kuskilt leiakski, olgu näiteks või autori kodust, siis mis ime läbi ta selle endale saaks? Kas Makaroviga ähvardades või ostes? Mõlemad on halvad variandid, mõlemad võivad luhta minna. Esimesena vaataks muidugi autori poole, Uibukännu koju. Ta elab kuskil Supilinnas, tema aadressi leiab. Äkki on pilt seal? Aga Soome soldat võib relva mitte karta, boheemlane võib rahale trääsa näidata. Tuleb leppida ümbervahetamisega. Jääb loota, et Moskvas ei märka seda keegi. Selles seltskonnas, kes siin kontrollbrigaadina ringi laskis, ei leidunud küll kedagi, kes teeks originaali ja koopia vahel vahet. Major Prüssel on kuivikust mühkam, ei usu, et ta suudaks eristada akvarelli õlimaalist.
„Kas teie Mercedes funkab?” küsis Tutt asjalikult.
„Funkab,” vastas Õie.
„Ma mõtlen venekeelset Mercedest,” täpsustas mees.
„Eile klõbistasin. Ma võin sulle masinakirjutajaks olla, Valev,” lubas Õie.
Mercedes oli kunstimuuseumi vene šriftiga kirjutusmasin, jõudnud siia sõjatrofeena kaunis veidraid radu pidi. Tutt kontrollis, kas ta saab ekspertiisi siin valmis teha või peab ta kirjutamiseks koju minema.
„Tänan, Õie,” tänas Tutt. „Kas pakkepaber on olemas?”
„Milleks sul pakkepaberit vaja läheb, Valev?” muutus muuseumijuhataja ettevaatlikuks.
Tutt astus naisele lähemale, kohe päris ligidale.
„Ma võtan sul lokirullid peast,” ütles mees ja hakkaski seda tegema.
„Ai, valus! Sa ei oska,” kiljatas naine kelmikalt. „Maailmas on ikka meeste- ja naistetööd ning need ei kattu,” ütles Õie saalis, mille seintel rippusid naiskaevurid ja naistraktoristid.
„Kattuvad ikka küll,” sõnas Valev ning keerutas teise lokirulli juustest lahti.
„No nüüd on parem,” ütles Õie. „Aga ikkagi ei luba ma oma muuseumist midagi välja viia. Mitte midagi!”
„Kas see on sinu muuseum, kallis?” küsis Valev.
Mehe käsi nihkus juustest allapoole, libises hellalt üle naise põse, kompas rinda töökitli all.
Tundus, et Õiel ei ole praegu rinnahoidjat, no kodune asi. Naise pringid rinnad püsisid kikkis ilma igasuguse toetuseta. Kombinee on tal küll kitli varjus, kuid selle all pole enam midagi.
Mees leidis nibu ning näpistas seda päris teravalt. Valev teadis,
