vasakukäelised. Demokraatia! Mitte nagu meil,” vastas Mitte.
„Ja nüüd ei õpigi?” küsis Kolla.
See oleks küll kihvt, siis oleksid nad ühtemoodi. Siis ei läheks ka tema enam vabšee kooli.
„Emps teeb mulle koduõpet. Ma käin siin kollas. Empsi kollas. See on täielik tase, ma ütlen. Tuhat korda etem kui tavaline vabatahtlik vangla,” ütles Mitte.
Kas ta teab, et mind kutsutakse Kollaks?
Kool pole ainult vangla, kool on veel kool, see tähendab väljasuremine.
„Kas sa niisugusest prantsuse kirjanikust nagu Stendhal tead midagi? Ei tea! Mitte tutsugi! Sellepärast, et kollas temast ei räägita. Aga mina tean. Tal pole eesnimegi,” teadis Mitte.
Linna pro forma ikka veel esimaailmavaataja, esikihutaja ja esiässitaja Valev Tutt ning seni kindlalt ametis püsiv muuseumijuhataja Õie Metsamees-Zelta jõudsid üles ning katkestasid maalijapiiga jutu.
Ühelt poolt oli see hea, nende tulek päästis kohustusest midagi ette võtta, teiselt poolt oleks tahtnud Mittega edasi üksinduses olla, võib-olla oleks tüdruk mind ise suudlema tulnud? Mina poleks talle selle eest vastu kõrvu andnud, ma poleks puigelnudki.
Kuidas seda meest kutsutigi? Tutiks või? Kas tema pärast on Mitte ema pannud jalga punatuttidega sussid? Ja kas selle imeliku nimega mehe vihmavari on aukudega? Või sadas külgvihma, et ta mantel on märjaks saanud? Mille järele ta lehkab? See on mingi odöör! Kas ta on emane või, et ennast lõhnatab? Ja sammub otse Mitte juurde, sasib maalijapiiga musti juukseid! Ise sada aastat vana! Ise ennast üles mukkinud kõdu!
„Tere, vunderkind! Kuidas käsi käib?” küsis see esiinimene.
Mina olen Mittel ainult käest kinni hoidnud, tema aga läheb kohe juuste kallale! Kusjuures teise käega rapsib piisku mantlilt! Nii pole üldse viisakas juukseid sasida!
Milline kobakas sõrmus tal on! Oo, see polegi sõrmus! See on kell näpus. Jaa, kaval, näpust on lähemalt vaadata, küllap ei viitsi ta randmelt kaeda. Ja pole ka käise ülessikutamist. Paistab, et kole mugav inimene.
„Käsi käib ikka varrukast sisse ja käisest välja,” vastas maalijapiiga küsimusele.
Äge, et talle pole suu peale löödud. Aga ta käevarrel on ju lõikehaavad! Parem oleks, kui käsi ei käiks sisse-välja.
Seltsimees Valev Tutt, NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia aspirant, ei kuulanud vastuseid, sest mis oli tal nendega teha? Ta oli ise tark, ta ei vajanud mingi tüdruku lausungeid.
„Kuidas õpingud edenevad?” jätkas mees standardküsimuste rida.
„Kool teeb hobusevargaks, ütleb minu isa,” naeris Mitte.
Mitte isa Kolla teadis. See oli Ükskulm, kes Werneri kohvikus Havanna sigareid pahvis ning tema isaga malet välgutas.
„Kas maalimises on ka saavutusi?” korrutas mees masinlikult.
„On, on väga suuri saavutusi,” kostis vunderkind.
„Saavutused on rinnalt näha, rind punaseks võõbatud. Ja kes on see tubli noormees, samuti punase rinnaga?” küsis Tutt.
Kuule, kahtlasest soost lõhnastaja, tüdrukutel on rinnad – mitmuses, poistel aga rind – ainsuses.
Jaa, oleks seltsimees Valev Tutt teadnud, et see on seesama Nikolai Mjärg, kelle pärast ta kevadel Anton Hansen Tammsaare nimelisse Tartu 1. Keskkooli linnakomitee kontrollbrigaadi saatis! Poiss oli kooli maipeol õpilaste isetegevuslikus vokaal-instrumentaalansamblis Maurus laulnud laulu Texasest, ülistanud Ameerikat.
Toonane kahetsusväärne intsident piirdus Valev Tuti otsusel siiski vaid sellega, et direktorile tehti vali noomitus, mis kanti parteilisele arvestuskaardile. Lihtsalt kedagi polnud parajasti asemele panna, meessoost pedagoogide kaadrit nappis, sellepärast oligi Tutt käskinud linna täitevkomitee haridusosakonnal vähe leebem olla.
Millised nähtamatud niidid seovad inimesi: Supilinna säga ja koolist pausitajat, viieteistkümnest Kollat ning oma elu täielikult parteikarjäärile pühendanud neljakümnest seltsimees Tutti!
Mõlemad olid ju täna ülikonnas, mõlemad olid kiindunud koertesse.
Kolla pidas omaks Supilinna hulkuvat kutsi, ideoloogiasepp oli kaukaasia lambakoera peremees. Kuid nimed olid koonukatel ühest tüvest: krantsil õnnetu hukkunud Laika, tõulital õnneliku kosmoses poegi oodanud Strelka järgi. Ent mõlemad olid omapärase toitumiskombega. Strelka käis linnakomitee nomenklatuurisööklas viinereid ja jäätist puukimas, Laika apetiit olid punased sõstrad, neid naksis ta Supilinna aedadest. Ja mõlemad koonukad sõid viisakalt, ei matsutanud ega lätsutanud, nagu teevad mõned täiesti ebakultuursed penid.
Kes peab vastama, kas mina või? Kas minult või kelleltki teiselt küsiti, kes ma olen?
„Noormees on minu tütre suur armastus,” ütles Mitte ema.
Oo, mis nüüd juhtus!
„Mis sa!” karjatas Mitte ning kargas oma ema kallale, klobis teda rusikatega.
Õrnalt, mitte kõigest jõust. Ema taganes end vabaks, Mitte kiljus:
„Reetur! Reetur! Ja vabšee, sa oled igavene tibla! Isa su sellepärast maha jättiski, et sa oled reetur ja tibla!”
Mitte haaras Kollal käest, tõmbas poisi minekule.
„Lähme! Las need lubjakad olla kahekesi! See neile meeldib,” kagistas Mitte nüüd veidike tasasemalt.
Tüdruk ees, poiss järel, lidusid nad trepist alla, õnneks ei komistanud. Tänavapoolne välisuks oli lukust lahti. Mitte laskis Kolla käe vabaks alles muuseumi peasissekäigu juures.
Täiesti mõistetamatu – Mitte saab oma emaga hästi läbi, see on kohe näha, kuid klobib teda rusikatega. Mina ei ole oma emale kallale läinud, kuid meie suhted on kole halvad. Kas peaks ka klobima?
Tibutas udukat, ei kanatanud ega kuketanud.
„Tegelikult ma armastan oma ema,” ütles tüdruk, tõmbas dressipükste taskust pitsilise ninaräti ning pühkis sellega silmi.
Ninarätiga silmi! Kusjuures pisaraid tal polnudki! Niisugune peen ilutatilapp ja dressikas ei istu kokku! Õige dressikandja surub pöidlaga ühe ninasõõrme kinni ja siis luristab teisest; kui teine tühjaks saab, luristab esimesest. Seda õpetas treener Kool kohe esmalt, sest kellel on trenni lõhkudes aega kombeline olla?
Nutuvett polnud, Mitte niisutas oma kaunisrätti huulte vahel ning asus teatise „Asutus suletud tehnilise rikke tõttu” juurde. Keegi oli esimesele sõnale kriidiga K-tähe ette kritseldanud. Mitte hakkas seda kustutama.
„Tegelikult ma armastan oma ema,” kordas tüdruk. „Ja tema armastab mind.”
Kes siis armastusest nii avalikult räägib? See muudab armastuse kuidagi odavaks!
Aga kadedaks võtab. Ise tahaks ka oma ema armastada.
„Tegelikult üsna peen – saa siis aru, mida see kasutus tähendab,” ütles Kolla. „Kas seda, et ei saa kasutada, või seda, et saab kasutada.”
„Ma
