ei ole? Mis te räägite, et ei ole! Kala ei ole teises osakonnas, meie osakonnas ei ole ainult liha,” pahandas devuška, kel miskipärast oli täna nina vingus.
Maria ostis delikatessi- ja alkoholiletist endale Moskva vabriku Bolševik assortiikarbi Õhtud Moskva Lähistel – neid ümmargusi šokolaadikomme oli ta armastanud juba plikapõlvest pihta –, abikaasale pudeli Armeenia konjakit ning leiva-, saia- ja pagaritoodete letist kringli Õnnelik Lapsepõlv – seda oli tal endal ja tütardel hea näksida kommide kõrvale.
Seltsimees Tutt viskas kodus jälle asemele pikali.
Polnud vähimatki kahtlust, kes oli selle pätiintriigi korraldanud – Saunik! Niisugusest tahumatust matsist poleks nii võimast lööki uskunud. Äkki oli tal abimehi, kes teda suunasid? Neid, kellele see püksiauguront kastaneid tulest välja toob?
Seltsimees Tutt rüüpas vana konjakit ja haudus julma kättemaksu. Kuidas Saunik hävitada? Peast lipsasid läbi mitmed magusad võimalused.
Makarov suisa sügeles. Kihutaks viielasulisest viis lasku talle kerre, võib-olla sihiks ühe püksiauku, mis sel matsil kogu aeg lahti püsib? Ametirelv Makarov oli seltsimees Tutil olemas, sedagi polnud keegi ära võtnud, Tutt käis ka korrapäraselt laskmisharjutustel.
Ühel linnakomitee laiendatud bürool, kuhu lubati ka mittebürooliikmetest osakonnajuhatajad, oli Saunik kaevanud, et teda segab uinumast jalanõukaupluse number 127, nime poolest Ugandi neoonreklaam, mis vilgub talle otse tuppa. Saunikul tuleb õhtuti käia seda kustutamas. Aga mõnikord juhtub, et tal tuleb mitu korda käia, sest keegi paneb selle uuesti põlema. Saunik nõudis kapitalistlikku sugu nähtuse eemaldamist. Reklaami pole keegi maha võtnud, järelikult lülitab Saunik seda hilisõhtul ikka välja. Mis oleks, kui laseks ta maha just siis, kui ta Ugandit välja lülitab? Ise põgeneks – ja mitte üks koer ei hauguks? Ei, ei, see ei lähe. Tulistajat oleks kerge tuvastada: personaalne Makarov seisab linnakomitee esimeses osakonnas arvel, selle eripära on fikseeritud. Rääkimata sellest, et kõik padrunid ja kuulid on täpselt loetud, nende kulutamise kohta tuli paberid täita.
Või laseks mõnel pätil Saunikule lihtsalt kirvega pähe äiata? Huvitav, kui palju seesugune teenus maksaks. Ka see ei sobi, pätt võib vahele jääda. Kui tal ülekuulamisel prokuratuuris või julgeolekus sõrmed lauasahtli vahele surutakse, annab ta mu kindlasti üles.
Või mürgitaks raisa? Inimesed, kellel Saunik on mõne asja korda ajanud, toovad tihti talle koju meelehead, kallist märjukest. Mis oleks, kui ostaks Kännu Kuke, korgiks selle lahti, puistaks sisse tsüaniidi, sulgeks pudeli uuesti ning sokutaks siis selle Saunikule kingituseks? Tsüaniidi saaks tutvuste kaudu ikka mõnelt arstilt, kingituse laseks kohale viia näiteks selsamal kärumehel, kellega sai võõrastemajas Tartu juttu aetud?
Jah, see on hea idee. Aga vahest leidub veel paremaid?
Just sel hetkel helises telefon.
Viimasel ajal telefoneeriti ainult Mariale ja tütardele, talle ei helistanud mitte keegi. Tutt uskus, et vahest tiriseb tema tühjas kabinetis töötelefon.
Vastu tahtmist tõusis mees asemelt, tuigerdas kirjutuslaua juurde ja tõstis toru.
„Propaganda-, agitatsiooni- ja ideoloogiaosakonna juhataja Valev Tutt kuuldel,” lausus pidžaamas mees torru ning tundis hetkeks, et on endiselt oma kõrgel positsioonil.
„Tere, Kalev!” kuuldus teiselt poolt major Prüsseli reipavõitu hääl.
Kalev oli olnud Tuti agendinimi siis, kui Hruštšov polnud veel keelustanud julgeolekuagentuuri partei sees.
„Tere!” vastas Tutt õhinal.
Prüssel oli mees, kes ilmaasjata ei helistanud. Tal oli ikka anda mõni ülesanne.
„Moskva seltsimeestele teeb muret üks pilt. Pilt, mida näidati praegu toimuva parteikongressi auks organiseeritud Tartu kunstnike sügisnäitusel,” alustas Prüssel. „Nüüd on see kinni pandud, ja õige ka. Te kindlasti aimate, mis pildist on jutt. Kui seda võibki pildiks nimetada …”
„Aiman. See on Väino Uibukännu katsetus,” ütles Tutt.
Uibukännu pildiga oli esiideoloog teinud saatusliku valearvestuse, mida ta ei suutnud ära kahetseda: vastuvõtužürii esimehena oli ta žürii liikme, muuseumijuhataja Õie Metsamees-Zelta pealekäimisel lubanud tööd eksponeerida.
Ent selle pildiga oli seltsimees Tutil päris isiklik vahekordki. Tartu oli klatšipesa, keegi oli lendu lasknud kõmu, nagu oleks Soome soldat Uibukänd Tutigi maalile jäädvustanud – et modelli punav tutt kujutavat teda, Valev Tutti.
Pastlatelefon funktsioneeris, partei autoriteeti õõnestav linnajutt liikus suust suhu ning oli jõudnud Tuti kõrvu juba enne seda, kui ta sulges end kaksindusse koos Leniniga.
Labane nali muidugi, tõtt-öelda poleks uskunudki, et rahvavaenlasest meister nii madalale laskub. Ei tea, kas seda käiski too Uibukänd pursuiaegse kartulivabariigi stipendiaadina Pariisis õppimas? Igal juhul vajas asi ülevaatamist ning paistab, et nüüd avaneb selleks hea võimalus. Pealegi tahaks ka Õiet näha, kindlasti naine lohutab teda.
„Just, just, just. Te olete tubli nagu alati. Kell on praegu täpselt pool kaks. Mul oleks kella viieks vaja lauale katsetust ennast ning ka eksperdi arvamust selle kohta. Loomulikult vene keeles, kuna ekspertiis läheb koos katsetusega Moskvasse juba tänaõhtuse Moskva rongiga. Kas ma võin teie peale lootma jääda, Kalev?”
„Muidugi!” lubas Tutt. „Kuhu ma toon mõlemad?”
„Saame kokku Pargi võõrastemaja puhvetis, seal, kus me ikka oleme kokku saanud,” ütles Prüssel.
„Olen kohal koos pildi ja ekspertiisiga,” lubas Tutt.
Rõõm lahvatas Tutis.
Ikkagi on mind vaja, pole ma midagi päriselt maha kantud! Olen kõvem kui need Saunikud ja gospodin N-onid!
„Kuhu nüüd?” küsis Maria vene keeles, kui Tutt, seljas ülikond ja sõrmes kell, astus elutuppa, kus naine lastele pianiinol Chopini prelüüde õpetas.
„Töö, töö,” ütles Tutt uhkelt.
„Ma teadsin, et kõik läheb hästi. Ma teadsin, et parteil läheb vaja sellist tarka inimest nagu sina. Need jutud linna peal … Ma ütlesin igaühele, et partei ei loobu sinust. Kõigist, kõigist võib partei loobuda, kuid mitte sinust. Tüdrukud, vaadake! Meie isaga on kõik hästi,” sõnas Maria.
Strelka palus viisakalt haugatades ning peremeest nuruva ja niiske pilguga puurides kaasa, kuid sedapuhku jäi ta koju. Julgeolekumajor Boriss Prüssel kartis ja vihkas koeri, polnud tarvis panna arga ohvitseri hambaid kiristama.
Tutt tellis sõidutakso. Linnakomiteel oli kokkulepe omnibussi- ja taksoautopargiga, oli tarvis öelda „linnakomitee” – ning Pobi veeres su ukse ette väljaspool igasugust järjekorda. Muidu tuli oodata vaat et mitu tundi.
Ka taksotalonge jätkus, viimasel ajal polnud Tutt neid ju sugugi kulutanud.
Esiideoloog tõmbas selga sügispalitu, silitas tütarde päid, abikaasad andsid suud pikemalt kui muidu väljaminekul ning seejärel ruttas mees lakk-kingade kiitsudes Magasini 12a laiast koridoritrepist alla. Pea oli veidi vindine, aga mis sellest. Parteitöötaja peab kandma kõvasti, Tutt kandiski.
„Kuhu sa põgened? Oh jeebus, lased kella ning paned plehku!”
