pulma …” venitas Kolla. „Võib-olla kunagi lähengi, kui keegi kutsub. Aga mida teie kirstuga teete?”
„Kirstusepp oli mulle pikalt raha võlgu, ei maksnud ega maksnud ära. Võtsin siis natuuras,” selgitas täitesulepeamees asjalikult viieteistkümnesele Kollale nagu võrdsele äripartnerile. „Ämmal ka aeg käes.”
Tema ämm oli Sea-Liide, Marja 10 endine omanik, Elleni-tädi ema, kõik nad elasid allkorruse kolmetoalises korteris, kusjuures ühte tuba üürisid veel välja, seal oli studioosus kostil.
Mõnikord tuli Kollale peale tahtmine panna vinget pulli.
„Ei tea, kas ikka istub?” küsis poiss.
„Mis istub? Kuhu istub? Kes istub?” ei mõistnud onu Artur. „Kirstus ei istuta, kirstus hoopis lamatakse.”
„Seda muidugi. Kas te ikka proovisite, sobivad mõõdud Liidetädile? Kirstuga peab tegema nii nagu rätsepa juures ülikonnaga. Mitu korda peab proovima, tulevane kasutaja peab sisse ronima,” ütles Kolla.
„Mul on kirstusepaga käed löödud, et juhul kui ei istu, on mul õigus ümber vahetada,” vastas onu Artur tõsise näoga.
„Jälle sina oma viguritega. Millal sa ometi suureks kasvad, oma vigurid jätad?” küsis tädi Ellen.
„Ei tea. Kas Liide-tädi hakkab surema või?” tundis Kolla huvi.
„Kes teab, kuna see tuleb. Aga üks asi on surmkindel: tulemata too aeg ei jää. Tark mees näeb niisuguseid asju ette ning muretseb varuks,” ütles onu Artur.
„Niipea see aeg ei tule, see on kah surmkindel,” ütles Ellen.
Stjoopa keeras selja, et lükata kirstukäru hoovi, Ellen ja Artur tegid sama, astusid käru kõrval.
„Kell! Ma tahtsin kella teada!” hüüdis Kolla teiselt poolt tänavat.
Artur ja Ellen pöörasid end tagasi poisi poole. Artur vaatas randmelt, Elleni pisike ilukell rippus ehtena naise kaelas.
„Pool neli,” ütles Artur.
„Mis pool kaks, kell on pool kolm!” ütles Ellen.
„Alati vaidled sa vastu!” vihastus Artur. „Kunagi ei ole sa minuga nõus. Nagu mina sõna ütlen, nii sina risti vastu. See on ju teada, et naistekellad valetavad alati.”
„Siis valetab ka raekoja kell. Ma täna selle järgi kontrollisin,” lausus Ellen.
Ja seejärel läks Elleni ja Arturi vahel kõvaks ütlemiseks, kelle kell on õigem.
Näe, ajasin pererahva tülli.
Kolla tuli üle tänava, koputas oma naabermaja, Marja 12 esimese korruse aknale. Üksainus korrus sel kunagi valgeks võõbatud lobudikul oligi, rohkem polnud.
Kaasaskantav ajanäitaja oli põrgukallis luksuskaup, kuid vekkereid ja seinakelli leidus ka kõige vaesemal rahval. Ja kellapärimist ei pandud pahaks, sellega oldi harjunud.
Väike-Heintsi ema Loviise-mammi, õlletehase koristaja, avas luhvtiakna, see asus pärisakna alaosas, mitte ülal nagu mujal, oli otsekui spetsiaalselt kellaküsijate jaoks seatud, ning naine ütles enne, kui Kolla suu lahti jõudis teha:
„Just lõi kolm. Mul on täpne kell, ma igal hommikul kontrollin A. Le Coqi vile järgi.”
A. Le Coq see vedela leiva tehas oligi, Loviise-mammi usaldas asutust, mis talle leiba andis.
„Tänan,” kostis Kolla ning pistis punuma.
Arturi variandi järgi jäi trennini pool tundi, Väike-Heintsi ema järgi tund, Elleni järgi tervelt poolteist tundi.
Igatahes maru siva Piiri 1f-i! Trenni võib jõuda varem, teha seal kerget soojendust, kuid hilineda – mitte mingil juhul!
Poiss teadis otseteed üle Marja 12 hoovi, seejärel läbi tohutu suure, nüüd elanikkonnale põllulappideks jaotatud kvartalisisese aia, kus mõnel õunapuul särasid okstel sügisubinad nagu jõulukommid nääripuul. Ühel kompostihunnikul sillerdas viduse taeva all ilmatu kõrvits, sellel troonis vares otsekui maailma valitseja.
Harvad hallid kujud küürutasid oma lapil. Ülikond polnud loomulikult just kõige etem õunaraksu vormirõivas, aga mis sa hädaga teed.
Vargsi raputas Kolla üht võõrast puud, õunad kukkusid tümpsudes nagu käsu peale, poiss korjas särgipõue täis.
Üle Meloni tänava võiks silla teha, teise otsaga uue kvartali kvartalisisesesse aeda, siis poleks vaja uulitsakive tallata. Või mis veel kihvtim – teeks tunneli, mitte silla. Kaevaks ise maa-aluse käigu tänava alt läbi?
Selles aialahmakas, mis jäi Meloni, Herne, Tähtvere ja Piiri tänava vahele, oli teistest kõrge taraga eraldatud üks täiesti ruudukujuline krunt, see oligi 1f-i aed. Tihe pruunikas plank, ausõna, Berliini müür, oli nii kõrge, et üle selle võis vaid napilt näha mustlaslossi kolmnurkseid katuseaknaid.
Individualistidest idikad! Mis sigadusi nad seal varjus oma üksinduses teevad? Vahest peavad sigu? Krill on ikka vinge vend, kui ronis üle selle plangu tübeteikat virutama. Või oli tal nii kange himu peal?
Kolla pidi maja 1d õue kaudu Piiri tänavale välja tulema, alles sealt pääses ta 1f-i väravakella tiristama.
Mitte kihkugi. Kaua ma vajutama pean? Ei mõika isegi, kas heliseb või mitte. Need individualistid ei mõtle sugugi teise inimese peale – nemad kuulevad ja asi tahe.
Kolla teadis üht piiluauku plangus, selle kaudu oli ta kunagi näinud eesaias ilutsevaid okstest ja juurikatest tehtud kuradeid, kiivrid peas ja päikeseprillid ninal. Päris sünged, oli tunda kunstnikukätt.
Piiluauk oli kinni topitud. Et keegi ei saaks plangu taga tehtavatest sigadustest haisu ninna.
Õnneks oli väravas postkastipilu, selle peal kaarjas kroon.
Ilmselt peab siinne peremees ennast kuningaks, perenaine kuningannaks. Vaat, mille pärast Krill ihkas tema pesu! Supilinna vanem tahtis kanda kuninglikku tübeteikat.
Sellistega pole mul asja, otsustas Kolla ning pistis viimase kümneka läbi pilu postkasti.
Las mõistatavad pead puruks, kust see raha tuli!
Mida tegi seltsimees Valev Tutt neil talle piinarikastel päevadel?
Juriidiliselt oli ta edasi EKP Tartu linnakomitee propaganda-, agitatsiooni- ja ideoloogiaosakonna juhataja, keegi ei olnud talle teinud pisimatki märkust, et midagi oleks valesti või et ta oleks kuidagi eksinud, ent tema kabineti uks linnakomitee hoones oli kinni pitseeritud. Pruun ümmarguse lakilatakaga kleepriba ulatus ühe otsaga uksetahvlile ja teisega uksepiidale, seda eemaldada ei tohtinud, ehkki keegi polnud pitseri panemist kuidagi põhjendanud.
Isegi oma kabineti võti oli seltsimees Tutil kenasti olemas, sedagi polnud temalt keegi ära võtnud. NLKP Keskkomitee kontrollkomisjoni kontrollbrigaadi kontrollijad olid oma puistamisoperatsioonil kasutanud tagavaravõtmeid, mis seisid hoone valveruumi seinal vitriinkapis konksudes.
Ja vahest uks polnudki kinni, ehk olid seltsimees Tuti pabereid ja toimikuid uurinud kontrolörid unustanud selle lukustada? Proovida ei tohtinud, käe lingi külge
