teenitud karistuse, mõned olid ka kohtu õiglase otsuse eest seni veel püüdmatusse kaugusesse põgenenud.
Strelka kõndis ees, teda hoidis rihmapidi kinni Reet, pere tuli koera järel. Strelka teadis, kuhu minna. Ainukesena Tartus oma keskaegse nime säilitanud Magasini tänavast pöörasid nad paremale Pioneeride tänavale ja siis vasakule linna peatänavale, mille nimeks 21. Juuni. Seltsimees Tutt kavatses varsti esineda ettepanekuga nimetada linna peatänav 21. Juuliks ning kirjutada sel puhul pikem teadusartikkel linna parteikomitee häälekandjasse Edasi. Väljastpoolt oli erinevust ainult üks täht, kuid seestpoolt terve maailm. Kõigile, kel kas või pisut on aimu marksismi-leninismi õpetusest, on ju selge, et üldrahvalik sotsialistlik revolutsioon on oluliselt tähtsam kui kodanlik-demokraatlik revolutsioon.
Keegi ei saanud keelata Tuti perele lõunasööke linnakomitee nomenklatuurisööklas, isegi mitte valvekarauuli ülem nooremleitnant Eldar Izmailov, kes ise või kelle mõni alluv valvepostil oma karvast kulmu kortsutas, kui Tutid sisenesid. De jure oli seltsimees Tutt ju linna esiideoloog edasi, ainult linnakomitee pleenum, ei miski muu, võis ta sellest kõrgest ametist vabastada.
Hubert Seier küll sööklas ei käinud, kuid mis sellest. Esimene sekretär oli võtnud endale sinise lehe, haiguseks infarktieelne seisund, ta ei tohtinudki end avalikus kohas näidata. Teadagi, tutvuse poolest ja mistendi eest võid arstilt saada, mida tahad, kas või surmatunnistuse. Maria Tutt oli linna pealt kuulnud, et oma koduaias müristavat see müokardimees nagu tubli traktor, tegevat sügiskündi, parv adramadruseid, see on kajakaid, selja taga vihmausse noolimas.
Kui perekond Tutt sisenes parteimaja kolmandal korrusel asuvasse parteisööklasse, lõid kõik, kes laudades kahvlite ja lusikatega klõbistasid, pilgu taldrikule, tegid, nagu ei märkaks nad mitte midagi.
Kui lahkelt tervitati Tutte varem! Lapsed tulid Strelkalt terekäppa tahtma, naised Mariaga sõbrustama. Seltsimees Sauniku abikaasa Luule kippus Maria parimaks sõbrannaks, demonstreeris oma eestlase kohta kaunis soravat vene keelt, küsis tervise järele ja tahtis teada, kuidas istub Tartu kliima Moskva oludega harjunud naisele.
Nüüd ei jätkunud ei tal ega teistel Tuttide jaoks silmigi! Ka seltsimees Saul Saunik ise vaid nohises, vaata et näitab veel rusikat, lusikas käes.
Mees, õpi nuga paremas ja kahvlit vasakus käes hoidma, pane püksimulk kinni ning ära vohmi ainult lusikaga, pealegi veel nõnda ahnelt, nagu oleksid hirmul, et keegi su nina eest praetaldriku ära kisub!
Oma kaabu, mida Saunik alati kannab ja mis nii kontrastselt harmoneerub püksiauguga, on ta siiski peast võtnud ning roogade vahele otsekui laualilleks pannud. Arvatavasti ise ta selle peale poleks tulnud, võttis peast vaid abikaasa Luule käsul.
Loomulikult on see püksiaugumees kaasa kiskunud kogu perekonna, peale naise kolm poega ja tütre ning veel kellegi Eesti koondise dressis noormehe. Kes see on? See turjakas, näib, et atleet, on siin silma hakanud kõikidel viimastel päevadel, vahest on ta Sauniku tütre Hilja peigmees?
Näe ja kuule, Saunik paneb kehakultuurlasele käe õlale ning kihutab suppi larpima:
„Pista, Andrus, pista! Kõik on klimbid!”
Oo, ära tundsin! See on ju meie olümpialootus, noorsõudja Andrus Kõu, temaga ilmus pikk intervjuu Edasis, seal oli temast ka paar pilti, kus noorukil oli seljas sama dress.
Terve Saunikute laud on toitu täis kuhjatud, sellist koormat ei jõuaks rood soldateidki ära hävitada. Aga Saunikutele ei käi muidugi miski üle jõu. Noor jõujuurikas tundub olevat eriti ahne söömaga, võtab vist tulevasest äiast eeskuju.
Kõrvallauas einestab Saul Sauniku sekretarša Aglaja Piražkova, kes varem oli alati emmanud Mariat, kallistanud pisi-Tutte Reeta ja Õiet ning küsinud, kuidas edenevad tüdrukute viiuliõpingud. Nüüd aga hakkas ta köhima, nagu oleks üllatusehmatusega kurgi kurku neelanud.
Tutid asusid iseteenindusleti ette.
Järjekorda polnudki, leti teises otsas kassa ees seisis vaid üks inimene, keegi roobades torujüri. Too oli vist tulnud parandama vesiklosetti, mis oli kontrollbrigaadi kontrollist alates vett jooksnud, nagu Maria oli kuulnud. Veel räägiti linna peal, et kontrollbrigaadi võimutsemise ajal kadus tollest linnakomitee mõtlemiskabinetist iga päev paar rulli tualettpaberit. See aga oli niisugune defitsiit, et seda ei saanud isegi Moskvast partei keskkomitee asjaajamisosakonna liini pidi, selle hankis seltsimees Saunik oma sidemete kaudu Peetrituru täikalt. Parteimaja koristaja Noora Pihkva (Ämblike pealiku ja esimest järku kinda Kika Ihvi pruudi Elvi Pihkva ema) pani varahommikul uue rulli, kuid lõunaks oli see kadunud. Sama juhtus õhtul lõuna paiku pandud rulliga.
Maria juttudest jäi esiideoloogile üldse mulje, et Tartu venelased, vähemalt mõned neist, on häälestatud kontrollreidi vastu. Tulevad meile kultuuri õppima, naersid Maria Tuti sõbrannad, tuttavad ja kooride liikmed.
Kui mujal oli kombeks anda töömeestele natšaid, siis linnakomitees seda ei tehtud. Ent siin võis palgalisana einestada nomenklatuurisööklas – tingimusel, et istud omaette vabasse lauda ning endale toitu võrguga kaasa ei võta, nagu oli kombeks näiteks Saunikutel.
Tutid hakkasid kandikuile roogasid valima, ja kujutage ette, mis juhtus: letitöötaja küsis spravkat!
Kuhu me oleme jõudnud?! Köögikata nõuab linnakomitee büroo liikmelt tõendi ettenäitamist! Torujürilt kindlasti ei küsinud.
Vaju häbi pärast kas või allkorrusele. Kas seltsimees Tutt oli sellepärast ihu ja hingega pühendunud partei ja tulevikuühiskonna kommunismi teenimisele, et näidata sööklas propuskit?
Kas oli see rõõmuhelk, mis sähvatas mats Sauniku pilgus, kui mees seda nõudmist kuulis?
Õnneks oli dokument kaasas, Tutt ulatas selle üle leti endast mõõtmatult madalamale inimesele, sest veel piinlikum oleks olnud kogu rahva silme all tagasi minna, lõunata jääda.
Köögikata kontrollis tõendi kehtivust ning andis siis selle kerge imestusüminaga tagasi. Või oli see kahetsusümin?
Vaat milliseid alandamisi tuleb taluda ausal kommunistil!
Stalin pani tõelised leninlased seina äärde. Enne mahalaskmist rõkatasid nad „Elagu!” bolševike parteile ning kahetsusväärselt ka süüdlasele Stalinile endale, nad lihtsalt polnud informeeritud asjade tegelikust olemusest. Mina teeksin samuti, ainult et hüüaksin Stalini asemel Lenini nime, mõtles Tutt.
Tutt võttis abikaasale ja endale Ukraina borši, Požarski kotleti ja Leningradi eskimo, tütardele Tartu õlletehase limonaadi Limonaad, viinerid ja eskimod, Strelkale viinerid ilma limonaadita ning samuti eskimo. Tuti-pere armastas just Leningradi, revolutsiooni hälli eskimot.
Ole nagu surisöögil. Parteisöökla muidu ikka lobisev seltskond vaikis, lõunatada tuli üldises matusemeeleolus. Isu läheb ära! Tark Strelkagi haistis, et midagi on väga viltu, oma eskimotki talle lauajala juurde pandud taldrikult ei lakkunud ta kuigi himukalt.
Iseideoloog suundus sirgelt koju, teda ootas seal Lenin. Reet ja Õie põikasid Toomemäele Strelkaga mängima, Maria astus sisse gastronoomia valvekauplusesse number 67, mis paiknes 21. Juuni tänava ja Nõukogude väljaku nurgal.
Tutid ei tassinud nomenklatuurisööklast head ja paremat setkaga koju kaasa nagu Saunikud, Maria pidi poes käima.
Uudishimulikke liikus, kuigi tühjad olid nii kala- kui ka lihaletid, nende taga haigutasid valgetes kitlites prisked letitöötajad.
Ikka nõukogulikult: meie teeme näo, nagu teeksime tööd, teie teete näo,
