võidu, kumb jõuab enne!”
Ja kohe punus ta osavalt mööda nõlva üles, rabistas jalgadega vaid liivakiviläga Kollale näkku.
Poiss jäi ootamatus stardis pisut magama, kuid juba paari sammu pärast möödus ta tüdrukust ning oli esimesena üleval.
„Sa oled end ära määrinud,” ütles Kolla maalijapiigale, kelle rinnaesisel punasid rusked triibud.
„Ise oled ennast ära määrinud!” ütles tüdruk.
Kolla lõi pilgu alla. Jestas – nagu ütleb see tüdruk –, ülikonnapintsak ja valge särk selle all olid täiesti lögased. Ema käest ta alles õhtul saab! Aga ongi hea, võib emale öelda: ise sundisid mind ülikonda selga panema!
„Äh, tühja kah! Lähme,” kutsus tüdruk teda edasi.
Nad tõttasid läbi Tähtvere pargi, möödusid katoliku kirikust, seejärel näitas Kolla maalijapiigale Kassitoomel põnevat metsistunud rada, mis viis Oru tänavast otse Vallikraavi tänavani. Seal kahmas Kolla tüdrukul uuesti käest kinni, ise kartes, et teine tõmbab selle kohe vabaks.
„Sinuga käies õpib linna tundma,” tunnustas Mitte.
Minuga käies … Mida ta käimise all mõtleb? Kui palju võib Kolla talle Tartust rääkida, kui palju linna näidata! Oleks vaid soovi.
Vallikraavi 14, Tartu Riikliku Kunstimuuseumi ees lasksid nad käed lahti, maalijapiiga võttis juhtimisohjad enda kätte, suunas poisi muuseumihoovi.
„Mul pole täna oma võtit kaasas, ma ei teadnud, et ma siia satun,” ütles tüdruk ning proovis seejärel visata kivikest kolmanda, ärklikorruse akna pihta.
Kaks korda viskas ta oma vasaku käega mööda, kivid lendasid katusele ning veeresid sealt alla.
„Võib-olla aitad?” ütles Mitte.
Kolla korjas maast parajalt pisikese viskekivi ning tabas esimese raksuga. Ikkagi Supilinna kutt!
„Oo, keegi ei olegi su kätt ära maganud,” kiitis Mitte.
Tunnustus meeldis, kuid mida ta irvab oma mittemagamisega? Naerab selle üle, et mina olen nagu mingi süütus maalt?
Aken avati, pea sirutas välja vanem naine, lokirullid ruugetes juustes.
Kolla oli seda naist näinud siis, kui too oli tõlkinud kahe eesti mehe lolli juttu mingitele kirvenägudest venkudele, kes muuseumis rühmaekskursioonil olid.
„Sina! Oota, ma kohe …” ütles too naisterahvas.
„Minu empsel-kempsel. Ta elab siin,” lausus Mitte.
„Elab? Elab … Kas ta on siis eksponaat või?” uhkeldas Kolla võõrsõnaga. Poiss oli nüüd viimasestki kohmetusest üle saanud.
„Eh, eksponaat sul elab! Nii palju sa teadki. Eksponaat on surnud ja seisab seinal. Või all keldris, hoidlas,” nipsas Mitte. „Emps on muuseumi juhataja.”
„Mis ta nimi on?” küsis Kolla, nagu tunneks ta kõikide muuseumide juhatajaid.
„Õie. Õie Metsamees-Zelta,” lausus tüdruk nagu vastu tahtmist.
„Ma tean! Juhuslikult … Ma tahtsin öelda, et ma kogemata tean teda,” kelkis poiss.
„Jälle sa tead. Kust sa mu ema siis tead?” torises tüdruk.
„Ta kirjutab artikleid,” ütles Kolla.
„Need on maailma kõige targemad lood. Keegi ei kirjuta nii targalt nagu minu mamps,” teatas Mitte.
Kollat tegi kuidagi kadedaks see rõõm, millega tüdruk oma ema kiitis. Saaks Kolla ka enda oma kiita? Ei saa, tema ema muudkui toriseb ja näägutab ning pole juhataja, ei ela muuseumis ega kirjuta artikleid.
„Naise nimi on … mees,” torkas poiss.
„Sellepärast, et ta on väga asjalik naine,” põhjendas Mitte.
Zeltagi kõlab kuidagi tuttavalt. Õige, Ükskulm. Mitte isa nimi on Rudolfs Zelts, seda oli Kolla kuulnud Werneris. Nüüd teab ta siis Mitte hobuse, tema isa ja ka ema nime, kuid mitte tüdruku oma.
Tagaukse avaski hallikas muuseumikitlis, kodusussides ja valgetes lokirullides, aga muidu täiesti soliidne naine.
„Oh sa poiss, sa oled ennast hirmsalt kokku mätserdanud,” tõreles ema tütrega, kuid leebelt ja omamehelikult, rohkem kombe pärast kui muidu.
Kolla ema teeb õhtul sauna!
„Tema on rohkem!” ütles Mitte ning näitas poisi poole.
Sellest vabandusest piisas.
„Ma tahan talle seda pilti näidata, emps. Sa tead ju, millist,” teatas Mitte.
„Tulge,” lasti nad sisse. „Kõik käivad seda pilti vaatamas. Eriti parteilased, kes muidu ei satu muuseumisse sugugi. Poleks eales uskunud, et parteilastel on nii kiimas libiido.”
Mis see libiido veel on? Peab Gogollis „Võõrsõnade leksikonist” järele vaatama.
„Emps, sa ise oled ka parteilane!” viskas Mitte kitsal hämaral kolast tuubil trepil.
„Mina olen teistmoodi,” tegi muuseumijuhataja selge vahe enda ja teiste parteilaste vahel. „Mina olen selleks, et eesti kunsti päästa. Diktatuuri saab hävitada ainult seestpoolt, pidage see meeles, noored.”
Diktatuuri Kolla teadis, kuid hävitamine vajas seedimist. Peab sõna meeles pidama ning siis selle üle mõtlema.
„Käivad vaatamas ega saa aru?” naeris Mitte.
„Kunas on parteilased millestki aru saanud? Nemad … Nemad vahivad vaid ühte kohta, silmad pungis, nemad ei taju esteetikat,” seletas Õie Metsamees-Zelta. „Vaadake siis! Ma jätan teid kahekesi, te kindlasti tahate seda,” ütles sussides naine kuidagi vandeseltslaslikult, pani käe hetkeks tütre õlale ning suunas siis noored inimtühja saali, ise tõusis korrus kõrgemale, katuse alla oma ametikorterisse.
Tagasi, ma olen siin tagasi samas paigas, ja koos temaga!
See mõte põletas poissi. Sellest kohast õhkus pühadust, mis oli teada ainult talle. Ja vahest ka maalijapiigale …
Siin kohtusin ma esimest korda Mittega, tema tegi siin Siirimaalist harjutuskoopiat. Esmalt pidime ju peaaegu tülli minema, ta sõimas mind susveriks ning ajas minema – mina segavat tal Uibukännu geniaalsest pintslitõmbest eeskuju saamast!
Ikkagi ei tea ma, mida see susver tähendab …
Kas oli nii, et ma olin üleni elektriseeritud, enne kui teda nägin? Juba siis, kui trepist üles muuseumisaalide korrusele tõusin?
See pole ju võimalik! Tagajärg enne põhjust … Kas isa naeraks mu välja, kui ma talle sellest räägiksin? Või ei naeraks?
Mitu päeva tagasi see esimene ja kuni tänaseni ainus kohtumine toimunud oli? Vähemalt sada aastat tagasi, kunagi ammu-ammu. Kui aga hakata arvutama, siis … Vahepeal oli kümme päeva treeninglaagrit ja regatti Pärnus, nüüd on
