style="font-size:15px;"> „Ei oleks,” ütles Kolla.
„Siis ära vaidle!” keelas Mitte. „Sellepärast tegin, et ma seal Tempos jube vastik olin. Näed, selle lõikasin sellepärast, et ma sind tühjaks dressiks sõimasin. Selle lõikasin sellepärast, et ma sind hernehirmutiseks sõimasin. Selle lõikasin sellepärast, et ma kohvikust ära jooksin. Selle lõikasin sellepärast, et ma kohe tagasi ei tulnud, kuigi ma väga tahtsin. Sellepärast kannan ma dressigi, kuigi ma pole mingi kehakultuurlane. Kas nüüd usud, et mina kirjutasin?”
„Nüüd usun,” tunnistas Kolla vastumeelselt, kuigi isa õpetus – „Poiss, ära kunagi valeta!” – oli selgelt meeles.
Aga isa oli veel öelnud, et tüdruku „ei” on poisi „jaa” ning tüdruku „jaa” on tema „ei”.
Selgemat tõestust sellele „ei-jaa”-teooriale olla ei saagi kui praegu! Isal on ikka alati õigus.
„Nüüd usud,” venitas Mitte ning kattis oma argumendi käisega kinni. „Ja läti keeles kirjutasin ka. Sa küsisid, kes mu isa on – lätlane. Kui sulle lätlased ei meeldi, siis arvesta sellega. Teeme kohe kiire lõpu.”
Lätlane! Werneris nimetab Ükskulm ennast romaks, nii ütles isa. Kuigi vahel läheb tal endal segi, ütleb ikka „mustlane” ja „mustlane”.
„Lätakad on vinged,” möönis Kolla. „Ma olen neid näinud Riias, Pärnus ja Leningradis.”
„Muidugi vinged, kõige vingemad! Vaata, läti keeles on isegi ülakriips õigesti. Kõik teised oleksid ülakriipsuga mööda pannud. Aga mina tunnen nii hästi prantsuse ja läti keelt, et ei pane,” kiitis Mitte. „Mida need siis tähendavad, kas sa tead? Je t’aime. Es mīlu tevi.”
„Ma … ma …” punnitas Kolla, näost punane, aga tee või tina – armastus-sõna ajas suus sõrad ja sarved vastu, ei tahtnud välja tulla.
„Kuidas sa neid hääldad, kuidas? Näiteks prantsuse keeles,” nõudis Mitte.
„Prantsuse keeles tean: ma šöön šu ää, hääldatakse,” ütles Kolla.
„Kas sa tead, miks Kain tappis Aabeli? Sellepärast, et Aabel rääkis vanu anekdoote. Voh seda tähendavad!” pahvatas tüdruk ja haaras poisi oma embusesse, suudles pikalt ja pikalt.
Kolla sees leekis, kogu taju pööras pahupidi. Nii palju enesevalitsemist siiski püsis, et mitte tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda.
Millal see maailma parim asi lõppes? Ei tea, aga kui poiss jälle nägema ja kuulma hakkas, olid maalijapiiga huuled temast juba sutike eemal. Aga tüdruku rinnad hõõrusid ikka veel tema rinda ja see oli kõige mõnnam.
Üht asja oli ta teinud pimedast peast jumala õigesti. Ta oli tüdrukul ümbert kinni kahmanud. Kuidas ta seda oskas? Kinost, filmidest. Ja millal tuleb lahti lasta? Ei tahaks, ei tahaks, ei tahaks iialgi.
Kuid siis meenusid kohustused. „Kas nüüd tuleb abielluda?” küsis Kolla ettevaatlikult.
Ettevaatlikult sellepärast, et abiellumisega tuleks õudset jama, ema niikuinii ei lubaks.
„Abielluda …” muigas maalijapiiga ning tõmbas ennast kuidagi õrnalt lahti. „Prantsuse kunstnikud ei abiellugi. Elavad niisama. Miks end altari ette vedada, milleks end ahelaisse panna, kui võib armastada vabalt?”
Ei, mina eelistaksin siiski abielu. Kui ema on vastu, võiks kuhugi põgeneda. Ja mina eelistaksin niisugust abielu, et mõlemad on süütud. Alles pulmaööl … Kuid enne abiellumist peaks siis teadma, kellega sa abiellud.
„Mis su nimi on?” julges poiss küsida.
„Sa ei teagi! Ise ütled, et tead kõike,” õrritas Mitte.
„Su perekonnanimi on kas Zelta või Zelts, seda tean,” ütles poiss. „Üks kahest.”
Oli ju tüdruku ema nimi Zelta, isa nimi Zelts. Esimest teadis Kolla ajalehest, teist oli kuulnud Werneri kohvikus.
„Ei kumbki!” rõkatas maalijapiiga lõbusalt.
Ta tegi seda nii valjult, et vahest keerasid teenekate supilinlaste laibad end selle peale laibakuuri paksu ja kindla ukse taga karboolhappe ja fenooli lahuse basseinis ringi. Nimelt Siiri Kullamäe, Arno Šapka, Voova Annuki ning vahepeal auditooriumist prepareerimislaualt ära viidud veel teenekamate Elmar Leivategija ja Ivan Ivanovitš Komissarovi laip.
„Siis Metsamees,” oletas Kolla.
„Kas ma olen siis mees või? Kas sa hakkaksid mehega suudlema?” lustis neiu.
„Ei hakkaks,” tunnistas Kolla.
„Näed, tuleb välja, et ei oska sa läti keelt, ei oska silpigi,” tõdes Mitte. „Meil on kõigil oma nimi: papsil Zelts, mampsil Zelta, mina olen Zelte, võta teatavaks. Zelte on läti keeles „kuld”. Mina olen Kuld. Ja kui ma kunagi abiellun, siis ma endale mehe nime ei võta. Prantsusmaal ei tee naiskunstnikud seda kunagi, kui nad abielluvad. Äärmisel juhul võtan topeltnime. Siis, kui mu mees mulle väga meeldib ja kui tal on ilus nimi. Kuidas sinu perekonnanimi on?”
Kus on ikka nimi! Kui madal ja porine oli Kulla kõrval tema oma!
Kas sa võid abielluda ka sellise mehega, kes sulle väga ei meeldi?
„Mjärg,” praotas Kolla, poiss pidas oma perekonnanime väga lamedaks.
„Nii ilus! Lahe! Zelte-Mjärg, viimase peal, täitsa sobib!” lõkkas tüdruk. „Kas sa mu eesnime ei tahagi teada, mis? Hakkad mind perekonnanime järgi kutsuma või?”
„Tahan. Väga tahan,” ähmas kohmetu poiss.
„Arva siis ära! Arva! Arva, kui sa tark oled!” naeris tüdruk. „Noh, olgu, ma tulen sulle appi. Mu eesnimi särab.”
„Esmeralda!” pakkus poiss.
„Ise oled sa Esmeralda!” lükkas tüdruk tagasi.
„Mina! Esmeralda on naine! Kas sa naisega suudleksid?” sai poiss ühe lükke tagasi teha. „Peale selle on Esmeralda Pariisist ja mustlanna.”
„Mina olen ka Pariisist, mina olen ka mustlanna … Isa poolt olen. Mu isa on väheke lätlane ja rohkem mustlane, kuid ma ei ole Esmeralda. Minu nimi särab veel rohkem kui tollel Pariisi Jumalaema kiriku Esmeraldal. Minu nimi särab kõige heledamini siin maailmas. Esmeralda kobas ringi pimedas keldris, mina säran taevas,” varistas tüdruk.
Kolla tõstis pilgu üles – ümber Toomemäe kolletuvate pärnade tiirutasid mustad, kuid rahulikud ja vaiksed hakid, tsipa kõrgemal sõudsid tuskjad pilved.
„Mis valesse kohta vahid! Vaata minu poole, siis näed oma päikest,” naeris tüdruk, nii et pisarad silmis. „Mu eesnimi on Päike, saad aru? Paistan ma silma või?”
Päike! Kas kellegi eesnimi saab olla Päike? Äkki paneb jälle pula nagu selle kirjutamisega, et tema on need laused siin uksel kirjutanud? Aga äkki kirjutaski? Kirjutas tema minu käega. Kas nii võib olla?
„Ausõna või, et Päike?” küsis Kolla.
„Ausõna!” tuli tüdrukult.
Aga
