minagi,” tõdes poiss.
„Päike jah, usu mind!” veenis tüdruk. „Ma olen sinu päike, võta teatavaks!”
Kas paneb jälle umbluud? Või on Mitte tõesti Päike? Minu Mitte, minu Päike.
„Sa oled siis Kuldne Päike,” imestas Kolla, selline kombinatsioon lõi üsna keeletuks.
„Ei ole Kuldne Päike! Ma olen Päikese Kuld,” täpsustas maalijapiiga.
„Päikese Kuld,” kohmas Kolla.
„Päikese Kuld,” nentis tüdruk. „Miks sa ei tee midagi? Tammud ringi nagu takus. Teine peab nii kaua ootama.”
Mida ma nüüd tegema pean? Suudelda tahaks jälle, kohe väga tahaks. Ainult kas tohib? Vahest pole kaks korda lühikese aja jooksul lubatud, läheb nagu liiale?
„Tule proovi, kui kuum ma olen!” kutsus tüdruk.
Tähendab, on lubatud, ei lähe liiale.
Nüüd Kolla teadis, mida mees peab tegema. Ta võttis Päikesel ümber põskede kinni, keeras Päikese pea suti viltu, Päikese rullakad, punakaslillad huuled olid täpselt sama karva mis Malleka rinnanibud.
Ega nad sugulased ole?
„Tuledki, sa ei kardagi!” suskis Päike.
Kolla surus oma huuled Päikese pruntjatele huultele.
Sedapuhku peast oimetuks ei löönud, poiss mõtles, et nüüd on ta jõudnud paatkonnakaaslastele järele, selle asja ära teinud. Aga keksima ta sellega ei hakka, nagu keksivad nemad!
Päike – kui ta ikka on Päike, temperatuuri järgi seda ei ütleks – tõmbas ennast veidi eemale, õpetas:
„Tee oma suu veidi lahti! Ma näitan sulle baiser français’d, Prantsuse suudlust!”
Kolla juhendus instruktsioonist ja tundis siis Päikese keelt oma kurgus. Aga ikkagi on Päikese rinnad vingemad kui tema keel. Ja ei ulatu tüdruku keel su kõrvast sugugi välja, nagu oli jahunud eessõudja Jack Suurekõrvaline. Sellist maasikaordenit tahaks endale küll, nagu oli temal. Oleks ainult, et ema ei näeks.
Pikapeale hakkas sutsu igavgi. Kuid eemale tõmbuda vist ei tohi, Päike võib solvuda.
„Tundsid nüüd Prantsusmaad? Tundsid või?” küsis Päike, kui üüratu noklemine lõppes.
„Tundsin,” ütles Kolla, kuigi talle ei meeldinud, kui miskit temalt välja pressiti.
„Kõik on sulle andeks antud. Kõik! Ka see, mis sa seal Tempo kohvikus prantsuse kunsti kohta kokku jurasid,” ütles Päike ja kukkus siis näägutama. „„Kaasaegne lääne kunst elab üle sügavat kriisi.” Oo õudust, kui sügavat! „Kunst on muutunud labaseks palaganiks.” No tere talv! „Tahab inimestes äratada madalaid instinkte.” Ise äratad sa madalaid instinkte! Et prantsuse kunst viib vaataja masendusse? Sina viid teise inimese masendusse! Mina karistasin end oma tobeduste pärast, sina ei mõtlegi seda teha. Kuidas sa teed heaks oma napakused?”
„Ma näitan sulle Prantsusmaad, tahad või!? Kui ma sulle Pariisi näitan, kas ma sellega olen end päästnud?” tuli poisile äkki idee, kuidas välja sipelda sellest sogast, kui ta oli tahtnud seal Tempos hiilata oma tarkusega, kuid hoopis hirmsa tobeduse kokku keerutanud.
Kust tema pidi teadma, et tark brošüür „Aheldatud kunst” on tegelikult nii loll?
„Oled. Ainult et kuidas sa seda teed? Kuidas sa teed Pariisi?” küsis Mitte. „Jälle ajad mullikesi!”
„Mitte ühtki mulli, kõik õige. Kohe näed. Lähme!” kutsus poiss ning nad hakkasid südalinna poole liikuma.
„Enne Pariisi peame ühes kohas ära käima. Enne Pariisi peame veel midagi tegema, muidu Pariisi ei kõlba minna,” ütles Päike.
„Mida?” vabises poiss.
„Jeerum, ära kiirusta, küll näed. Iga asi omal ajal. Uudishimulik saab liiga ruttu vanaks,” manitses vist-Päike ning nad laskusid Tähetorni eest järsust nõlvakust Pirogovi platsile Raekoja taha.
Muuseumi rõdusaalis kiskus Valev Tutt kitsenahast helepruunid kindad naksati-naksati käest, astus siis veidi niiskete lakk-kingade kõpsudes ning vihmasirmi kui spatsiirstokki pendeldades otse Väino Uibukännu aktimaali „Eeva eluõhtul” poole. Töö poole, mis oli seismoloogiliselt kindlas Tartus tekitanud maavärina.
See ei ole halb, et maal on pandud just nagu häbiposti, on seinalt maha võetud ja asetatud põrandale, tagumine külg ees. Isegi külastajatele suletud muuseumis peab hukkamõistu näitama.
Mul pole ühtki paberit, näiteks kohtu otsust, kuidas ma maali siit välja viin? Kas tutvuse kaudu? Kas öelda Õiele, et mängus on minu amet? Ja seega on mängus ka Õie amet, tema ju on minu protežee, nagu kogu linn teab. Linnakomitee ideoloogiaosakonna uus juhataja paneks paika omad inimesed, muuseumijuhataja ametikorteriga koht on magus suutäis, kindlasti pretendeerib sellele mitu tahtjat. Ja tänuks, et mina ta siin juhatajaks tegin, pani Õie mulle selle miini, mis nüüd on plahvatanud. Tema ju keelitas mind „Eevat” sügisnäitusele lubama. Tema! Tema veenis mind, ütles, et Moskvas ja Leningradis eksponeeriti aktimaale juba kevadel, siis … Mida Õie veel ütles? Küsis, mille poolest on käesolev, 1961. aasta kuulus? Ja vastas ise: peale selle, et kosmosesse lendas Juri Gagarin, avaldati eesti keeles Josef Hynie, Rudolf Peteri ja Vaclav Šebeki brošüür „Tütarlapsest naiseks”. Ja kui eesti keelde tõlgitakse juba seesugust kirjandust, siis on naeruväärselt tobe ning tegelikult ka kuritegu rahva esteetilise kasvatuse vastu, kui aktimaali vaka, täpsemini teki all hoitakse.
Aga kui ma Õiele ütlen, et nüüd rändab see tema meelest šedööver Moskvasse, trambiks ta jalgu vastu põrandat, kiljuks, et see on meie rahvuslik rikkus, mida tema ei luba saata kuhugi Peipsi taha. Jah, see on enam kui kindel, et sealt tagasi „Eeva eluõhtul” ei tuleks – mis hundi suus, see hundi kõhus. Keegi kunstiasjatundja, ja selliseid seal suurlinnas tõepoolest leidub, riputaks pildi kodus oma seinale, uhkustaks sellega kodustel vastuvõttudel, ent rahvusliku rikkuse laul oleks lauldud.
Ei tea, kellel oli vaja kinnitusnöör maali tagant ära võtta. Ja milleks? Ehk tegid seda Moskva seltsimehed, viisid kaasa suveniiriks? Alul nöör, pärast töö …
Seltsimees Valev Tutt tõstis akti üles, pööras selle esiküljega enda poole ning sihtis esimese kontrollpilgu nabakoha alla – kas häbemekarvastik on natuke tema moodi? Kas rahvavaenlane Uibukänd on sinna kuidagi visuaalselt-optiliselt peitnud tema portree? Või kujutanud teda mingi Tutile iseloomuliku detaili kaudu? Näiteks maalinud sõrmuskella?
Veidi kõditas enesetunnet mõte, et niimoodi oleks ta sel omapärasel viisil karvavõrdki jäädvustatud eesti kunsti ajalukku.
Paistab, et ei ole. Noh, kuidagi ei ole, vaata selle või teise nurga alt.
Kunas enne kumu on tõele vastanud? Ent autoriteeti õõnestab saboteeriv linnajutt sellegipoolest.
Kindlasti pani Uibukänd ise keelepeksu käima, tänutäheks selle eest, et mina ta pildi näitusele lubasin. Kindlasti said siis tema kohvikukillamehed kõvasti pihku itsitada.
„Sa, Valev, vaatad ainult üht kohta. Nagu poisikene,” lausus Õie naljaga pooleks.
Huvitav,
