kõik tööeesrindlaste ordenitega portreed ning Lõuna-Eesti järvedega kuppelmaastikud kenasti sirges rivis. Aah, vaid üks koht on seinal tühi, see, kus oli olnud Uibukännu „Eeva eluõhtul”. Ja iseenesest mõista pidigi see olema tühi, sest ma ise olin viinud tolle maali geniaalsele pintslitõmbajale.
Ent tühja koha all seisis seina najal üks pilt, tagakülg ees.
Mitte sammuski otse tolle põrandal asuva pildi juurde, tõstis selle üles ning keeras õige poole nähtavaks.
Oligi! Nabata Siiri, verevpunase pea ja verevpunase tutiga, lebas surnuaiapingil hauaristide keskel. Kusjuures Siiri ülemine partii on märksa kutsuvam, kui oli Mallekal, kes just tunnike tagasi oma lillakate nibudega piimariiulit demonstreeris. Siiri omasid tahaks küll puutuda, kuidagi õrnalt silitada, eriti just nibu. Mitte omasid tahaks ka …
Aga kuidas Siiri siia tagasi sai? Täielik müstika!
„Noh, mida sa ütled?” võidutses Mitte. „Mida? Mida, tahan ma teada!”
„Ma ei tea,” kogeles Kolla.
„Sa muidugi loomulikult jälle absoluutselt kogemata kiitlesid, et viisid ära,” juubeldas Mitte. „Siin ta on ja siia ta jääb, ei puuduta teda keegi. Ikkagi šedööver. Meie rahvuslik uhkus. Emps ütles, et see akt on kuldsete tähtedega kirjutatud meie maalikunsti ajalukku. Kui kunagi kirjutatakse meie õige ja tõeline kunstiajalugu, läheb see pilt võib-olla kaanele! Ja sina ei tunne Uibukändu rohkem kui oma naba, jällegi kekkasid! Vahele jäid, poiss!”
Kuidas on see võimalik? Vahest tassis keegi selle salaja Uibukännu poolt siia tagasi? Ehk Uibukänd ei teagi? Ja nii ei ilmugi minu nimi eesti kunsti ajaloos, mille kaanel on Siiri … Võib-olla peaks pildi uuesti Uibukännu poole viima, et mu nimi ikkagi ajalukku jääks?
„Tean küll, ta on minu sõbra isa!” raius Kolla.
„Udu ajad, selget udu!” naeris maalijapiiga.
Udu oli hoopis Kolla peas, mitte suus. Niisugune hämar, kuutõbine udu peas ning hull ja kuum südames.
Kõik, mis oli seotud Mittega, oli tulnud kuskilt mujalt, mitte reaalsusest. Aga kust siis?
Poole mõtte pealt helises välisuksekell, kärises kuidagi vanamoodi, muuseumipäraselt, tuli otsekui iidamast-aadamast.
Nii pikalt, järelikult on mingi õudselt nõudlik tüüp.
Mitte tõttas esimesse saali, selle ainsast külgaknast nägi tänavale ja muuseumi peaukse ette.
„Jestas, see veel puudus!” hüüatas tüdruk.
Ka Kolla ei tahtnud, et keegi tuleks nende kaksindust segama. Ta vaatas alla, nägi hoone ees sirguvate kollaste vahtrate vahel sügispalitus meest, kes vihmavarju lahti tegi.
Teised panevad enne sisenemist sirmi kokku, tema … Äkki tahab seda ruumides kanda, et midagi laest pähe ei variseks? Või seab end pikemaks ootamiseks?
Aah, taksiautoga tuli, sellepärast. Pobi veel ootab tänaval, et vahest kundet ei lastagi sisse, siis viib tagasi.
„Ma tean teda! See on üks viimane tüütus! Alati targutab jube pikalt. Empsi sünnipäeval ei lasknud see onkel teistel silpigi öelda, muudkui nämmutas Leninist ja Marxist, ajas kõik naerma,” ütles Mitte.
Aeglaselt, soliidselt ja kiirustamata ilmus esisaali Mitte ema, ta oli pooled lokirullid peast võetud.
„Keegi tülitab teid,” poetas naine kuidagi emalikult ning saatis siis pilgu alla tänava poole. „Oo, tema ise,” tähendas ta ning kaksas juustest välja uue rulli.
„Mamps, kuule, me kaome. Me laseme tagatrepist jalga. Ma ei taha teda näha. Ta hakkab jälle igavest jura ajama. Ja võib-olla on sulle parem,” pani ette Mitte.
„Mulle parem? Mida sa sellega mõtled?” küsis emps.
„Sedasama,” vastas talle tütar.
Ema neelas mingi arusaamatu torke alla.
„Kaote? Lasete jalga? Tähendab, põgenete? Pidage meeles, noored: ärge kunagi põgenege kuskilt, ärge iialgi loovutage oma positsioone,” õpetas Mitte ema elutarkust.
Kollal oli heameel, et teda peetakse nooreks, mitte lapseks. Noor tähendas sammu edasi teel olümpiavõitjaks.
„Me ei loovutagi. Ma olen teda mõned korrad sinuga näinud, kuid ega ma teagi, kes see tüüp sihuke täpselt on. Ma tahan teada, muidu me ei jää!” seadis Mitte tingimuseks.
„Me”, oli öelnud Mitte. Räägib ka minu eest …
„Las ootab, las kannatab,” sõnas Metsamees-Zelta, mõõtis oma helehallide silmadega muuseumiesist. „Kulub talle ära. Muidu arvab, et kõik väravad avatakse talle silmapilk. Ah et kes ta on? Väga kõrge ülemus, tema võiks mind päevapealt lahti lasta. Nüüd lastakse ta ise lahti … See on Valev Tutt, EKP Tartu Linnakomitee agitatsiooni-, propaganda- ja ideoloogiaosakonna juhataja, kui täistiitel ette vuristada. Paberite järgi seni veel ametis.”
„Äh, jälle mingi parteilane, jälle libiido pärast,” ütles Mitte. „Oo, ma saan aru …” lisas ta kavalalt.
„Tegelikult peaks teda kuidagi kaitsma, temaga võib asju ajada. Tema asemele võib tulla mõni uus ja hullem, kes kõik ära keelab. Selle Uibukännu aktimaaligi lubas näitusele just tema. Mina rääkisin talle augu pähe, et mis me kardame, Moskvas ja Leningradis olid aktid juba kevadel üleval. Ja kui meie oma sügisnäitusele paneme, siis teeme Tallinnale jälle ära. Tutt jäi nõusse, hiljem on ta oma otsust kahetsenud, väga kahetsenud,” rääkis Mitte ema. „Ma lähen, sa pane pilt ilusti oma kohale, kus see oli.”
Muuseumijuhataja suundus punatuttidega kodususside sahisedes esiust avama. Mitte asetas pildi vanale kohale tagasi, millegipärast jälle tagakülg ees.
Jälle olid nad omaette. Viivuks.
Poissi haaras taas jube erutus. Ta peaks midagi tegema! Aga mida? Mida tehakse, kui sa pliksiga kaksi oled? Suudeldakse? Kolla polnud ilmsi seda veel teinud, unes aga meeletult ja meeletult, unes tükkis mehelikumalt kui tühipaljas noklemine. Meeskonnakaaslased neljaselt paarisaeruliselt, kui nende juttu uskuda, muudkui lutsisid ja lutsisid, nii et silmad pahupidi ja keel kõrvast väljas. Eessõudja Jack Suurekõrvaline oli just enne viimast paatiastumist demonstreerinud uhkelt maasikat oma kaelal, selle olevat talle kirehoos imenud üks vinge tupp. Ja Kollale oli see maasikas nagu orden paista kogu veel oleku aja. Endale oleks seda tahtnud! Ordenit kuklas …
Miks on maailm nii ülekohtuselt seatud, et poisid peavad alustama? Siin on pildil üks ordeniga naiskombainer, leht kirjutab, et kogu maailmas on Nõukogude Liit ainuke riik, kus mehed ja naised on võrdsed, kuid ikkagi peavad poisid alustama.
Kui prooviks? Kuid selleks peaks paar sammu lähemale astuma ning seda Kolla ei söandanud. Äkki paneb pliks-plaks tohlaka vastu kõrvu, nagu korralik tüdruk tegema peaks?
Ise viskas poiss juba pikalt poppi, nii ta küsiski:
„Kus koolis sa käid?”
„Koolis? Mis ma sinna olen kaotanud?” kähvas tüdruk.
„Ei käigi?” üllatus Kolla.
„Noh, alul laste kunstikoolis käisin, kuid emps võttis mu sealt ära,
