tahta teada täpsemat seletust.
Polnud toimunud mingit koosolekut, veel vähem oli keegi kirjutanud käskkirja seltsimees Tuti vallandamise kohta. Parteiaparaadis tööseaduse paragrahvid ei kehtinud, sest partei oli seadustest kõrgem.
Tonks tröösti pakkus seltsimees Tutile asjaolu, et kinni oli pitseeritud ka linnakomitee esimese sekretäri Hubert Seieri kabinet ning temalegi polnud suvatsetud teatada põhjust, miks seda oli tehtud. Ent rohkem lohutust leidis linna (endine?) esiideoloog eluveest.
Ränk saatuselöök lihtsalt pani muidu eeskujuliku aparatšiku jooma, kõvasti jooma.
Loomulikult ei käinud seltsimees Tutt ise poes kangema kraami järel, temasuguse positsiooniga mehel ei kõlvanud seda teha, rahvas võinuks näha ning siis Tuti hammaste vahele võtta. Aga õiendada parteitöötaja kallal – see oli sama, mis pureda parteid.
Poes käis parteitöötaja võluv venelannast abikaasa Maria Tutt, salajase ohvitseride maja, salajase lennuväebaasi ning avaliku raudteeklubi naiskoori dirigent.
Seltsimees Tutt veetis oma päevi kodus asemel lesides, põrandal voodi kõrval ühel pool konjakipudel ja teisel pool Strelka. Seljas oli Tutil Moskvast NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia spetspoest ostetud Vietnami pidžaama ja käes marksismi-leninismi klassikute teosed. Et ühendada teooriat praktikaga, süvenes ta viimastesse parteimaterjalidesse, uuris suurima tähelepanuga NLKP Keskkomitee esimese sekretäri Nikita Sergejevitš Hruštšovi kõnesid ja NKLP Keskkomitee otsuseid. Kõik need kiitis seltsimees Tutt tuliselt heaks. Silitas Strelkat, rüüpas seejärel otse pudelist suure sõõmu ning süvenes, uuris ja kiitis jälle. Oli küll tilgutanud tibakese Armeenia viietärnilist pidžaamarinnale, kuid töötas häirimatult edasi.
Kas pole ülekohus, et ajal, mil Nikita Sergejevitš Hruštšov, kõigi poolt armastatud esimene sekretär, reformib Nõukogudemaad, on Tuti kabineti uksel kleepriba? Ajal, mil seltsimees Hruštšov harib uudismaad, on püstitanud raudse betoonseina Berliini ja Lääne-Berliini, helge sotsialismi ja haisva kapitalismi vahele, korraldab ümber Nõukogudemaa territoriaalseid haldusüksusi, kaitseb vabaduse saart Kuubat imperialismihaide kallaletungi eest, paljastab repressiivorganite üha uusi isikukultuseaegseid õudusi, ei lasta Tutil kodumaa uuendamisel kaasa lüüa? Praegu oleks kangesti vaja rahvale kõike põhjendada. Tutt peaks valmis kirjutama teksti ning saatma lektoreid sellega töökollektiividesse loenguid pidama, selgitama, mis asjaoludel parteivastane grupp eesotsas Vjatšeslav Mihhailovitš Molotovi, Georgi Maksimiljanovitš Malenkovi ja Lazar Moissejevitš Kaganovitšiga, kõik kolm Stalini lähimad kaastöölised, oli oma käega tapnud massiliselt süütuid Nõukogude kodanikke. Ent tema peab istuma, käed rüpes, teda ei lasta kaasa lüüa uue, absoluutselt leninlikele normidele ülesehitatud ühiskonna rajamisel.
Sel päeval oli seltsimees Tutil käsil Vladimir Iljitši epohhi loov suurteos „Kapitalismi areng Venemaal”, täpsemini „Развитие капитализма в России”, sest iseenesest mõista luges ideoloog klassikut originaalis, et mitte kaotada vähimatki autori hiilgavast mõtte- ja sõnakunstist. Rohmakas eesti keel pole lihtsalt arenenud nii kõrgele, et suudaks edasi anda ajastu suurima geeniuse ideestikku ja väljenduslaadi.
Kui täpselt kirjeldab Vladimir Iljitš Karl Marxile toetudes kapitalismi tõusu Tsaari-Venemaal, kui veenvalt ennustab seejärel kuritegeliku, ekspluateerimisele seatud ühiskonna kadu ajaloo prügikasti, näeb ette alul ajutiselt sotsialistliku ning seejärel juba igaveseks kommunistliku ühiskonna teket töörahva masside vaba tahte ja vaba töö tulemusel.
NLKP Keskkomitee Ühiskonnateaduste Akadeemia mittestatsionaarne aspirant seltsimees Tutt kirjutas kandidaadidissertatsiooni, milles võrdles 21. juunil 1940 toimunud kodanliku-demokraatliku revolutsiooni ja üldrahvaliku sotsialistliku revolutsiooni erinevusi. Ta vajas oma teadustöösse tsitaate.
Just sel momendil, mil seltsimees Tutt kriipsutas punase pliiatsiga alla lauset „Г-н Н. – он , рассуждая о реализации, видимо имел в виду учение Маркса об этом предмете но абсолютно не понял его и извратил до неузнаваемости, как мы сейчас увидим …”, koputati tema toa uksele. Maria teatas, et lapsed olid koju jõudnud.
Gospodin N, kes ei mõistnud Marxi õpetust ning moonutas seda tundmatuseni, nagu Vladimir Iljitš võrreldamatu meisterlikkusega näitas, meenutas seltsimees Tutile seltsimees Saul Saunikut ja neidki inimesi, kes tema kabineti uksele kleepriba seadsid. Kahetsusega pani mees pliiatsi ja raamatu öökapile ning tõusis asemelt. Juba liputas Strelka Tutt saba, teadis, et saab välja. Strelka oli pronksja karvastikuga väga tark kaukaasia lambakoer. Loomulikult mitte nii tark nagu Vladimir Iljitš, aga ikkagi … Kui Vladimir Iljitš oli inimklassi kõige targem esindaja, siis Strelka on üks targematest oma liigiklassis.
Miks just Strelka? Miks mitte Laika või Belka?
Laika ja Belka said ju oma kosmoselendudel surma! Nende nimede levitamine sisaldab endas justkui Nõukogude-vastast sõnumit, soovi partei ja riigi saavutuste asemel esile tõsta seda, mis vastu taevast oli lennanud. Muidugi, lõviosa laikatajaid ja belkatajaid küll seda ei taju, sest Glavlit ei luba lehes kirjutada ega televiisoris ja raadios rääkida, milline oli Laika ja Belka tegelik saatus, aga ikkagi jääb õhku mingi ebaõnnestumiste propageerimise vaim.
Aga Strelka, kes ainult 14 kuud tagasi koos Belkaga lunoidil Korabl-Sputnik 5 mitu tiiru ümber maakera tegi, jäi ellu! Vähe sellest, pärast tiirutamist tõi Strelka ilmale kutsikad, nende isaks oli Pušok, kes samuti oli läbi teinud kosmosesse lendamise treeningprogrammi. Ja ühe nendest kutsikatest kinkis NLKP Keskkomitee esimene sekretär Nikita Sergejevitš Hruštšov oma rahuvisiidil Põhja-Ameerika Ühendriikidesse president John Kennedy tütrele Caroline’ile, näidates seega sõjaõhutajate kantsile number üks Nõukogude teaduse mäekõrgust üleolekut. Lita Strelka oli kodumaa triumf.
Ja lunoid – mis asi see on?
Mõte komistas. Peab olema valvas, isegi nii karastunud inimene nagu mina võib teha ideoloogilise prohmaka.
Selle sõna mõtlesid välja keeleinimesed pärast seda, kui Nõukogude Liit laskis edukalt kosmosesse Maa esimese kunstliku kaaslase, esimese kunstliku kuu ehk teisisõnu lunoidi. Seda uudisvälmingut pruugiti lühikest aega sputniku asemel. Seejärel tuli Moskva keskkomiteest korraldus: ei mingit separatismi, olgu kõigil Nõukogude Liidu rahvastel üksmeelne ja ükskeelne sputnik! Glavlit keelaski lunoidi, järeltsensorina jälgis Tutt ise valvsalt, et Tartus ilmuvates trükistes ei juhtuks kahetsusväärseid vääratusi.
Koduse tõulita Strelka jaoks oli seltsimees Tutt Maa, mille ümber koer kaaslasena tiirles. Maa ise tiirleb teadupärast ümber Päikese ning päikeseks polnud loomulikult mitte keegi muu kui Vladimir Iljitš. Nõnda siis tiirlesid mõlemad, nii Strelka kui ka Tutt, ümber Lenini.
Korra päevas käis seltsimees Tutt siiski väljas. Enne seda raseeris ja pesi mees end vannitoas hoolikalt, pistis sõrme ilmatu klotserkella ning pani selga suurepärase ülikonna ja moodsalõikelise patšokkidega sügispalitu. Patšokid tõstsid õlgu, tegid mehelikumaks. Seejärel lõhnastas Tutt end troinoiga „Aa, soldatõ idut”, et matta konjakilehk, mida ehk võis temast õhkuda. Troinoi oli mõeldud küll naistele ja seda rohkem hummas.
Lõunatama läks Tuti pere linnakomitee nomenklatuurisööklasse. Õnneks polnud pikalt astuda, Tutid elasid südalinna vaikses kõrvaltänavas, luksusmajas aadressiga Magasini 12a, mille profašistliku režiimi aegne kindralist linnapea oli lasknud endale ja oma lähimatele kaastöölistele ehitada. Siin resideeris teisigi linnakomitee aparaadi töötajaid, näiteks linnakomitee kõige tähtsam persoon, esimese osakonna juhataja Maksim Šalajev. Selle
