see peaks olema sama loom, kellel Mitte ratsutas jões! Kas tõesti? Kas ongi sama hobune, keda Kolla oli otsinud mitu päeva ning kelle kinnitusvaia ta oli leidnud jõeäärselt luhalt prügimäe ja jõe vahelt?
Süda lõi värisema, kuum erutus valgus üle keha.
Ja sealt ta tuli – hobuse sabas astus väravast välja maalijapiiga Mitte, seljas sinine dress, käes päitserihmad.
„Selline sa oledki! Käid siin ainult kollitamas,” heitis ette Mitte. „Teine otsib sind nagu nõela heinakuhjast. Kuhu sa end peitsid?”
Kes see teine on? Mina ju olen kõik need päevad otsinud teda! Kas midagi on täiesti segi läinud?
Palav meelepuhang halvas kõnevõime (midagi niisugust oli juhtunud Werneri kohvikuski, kuid märksa leebemalt). Poiss tundis, kuidas kurk kõrvetas, ning liigutas vaid kohmetult käsi. Endal piinlik, ent kähiseda oleks veel plassim.
„Vaata!” rõkkas tüdruk ning hüppas sadula ja jalusteta hobuse selga. „Ära nüüd plehku pane, tule kaasa!”
Tüdruk kappas valgel hobusel Herne tänavasse, pööras sealt prügiluha poole. Kabjaraudade ja hobusetee munakivide põrkest lendas sädemeid, Kolla kiirustas mööda poritrotuaari järele.
Seda hobust tundis Kolla ju ammugi. Ikka nägi ta jõe ääres jooksutrenni tehes üksikut valgevõitu sorgsaba luhal rohtu naksimas, nii et looma teadis Kolla pikemalt kui maalijapiigat.
Tüdruk traavis linnapiiri paplipuiesteeni, keeras seal ringi ning ratsutas tagasi poisini.
„Proovi ka! Ürgselt lahe!” pakkus ta Kollale sõita.
Õnneks andis poisi halvatus veidi järele.
„Okei, ma proovin,” ütles ta, aga võttis kohe oma sõnad tagasi. „Mul on ülikond … Kes siis ülikonnas ratsutab. Ma ei saa, võib katki minna.”
„Okei, okei, napakas sihuke, mis sa siis paned selga ülikonna, kui on vaja ratsutada!” näpsas tüdruk.
„Ma ei tea, kogemata,” pobises Kolla.
Kõik on pea peale pööratud!
Tema sõimas mind Tempo kohvikus tuult täis tühjaks hernehirmutiseks, dressiks, kes kannab dressi, nüüd aga on tal endal sinine dressikas seljas. Mitte küll Eesti koondise oma, kuid ikkagi number üks ürp – tõmblukuga sääreotstes ja kahekordse valge kaeluspaelaga, millele langesid tuules lehvivad mustad juuksed. Dressipluusi pungitasid võplevad rinnad. Ausõna, silmad lööb peast.
Maalijapiiga libistas end hobuselt alla. „Ma pean ta sööma viima,” ütles tüdruk. „Proovi vähemalt teda jalutada,” pakkus tüdruk Kollale valjaotsi. „Ülikonnaga on täitsa okei hobust jalutada.”
Ta võttis „okei” omaks, järelikult on oma!
Nad läksid luhamaa poole, Kolla ühel, maalijapiiga teisel pool, kenuskael keskel nende vahel.
„Ei hakkagi perutama,” tähendas tüdruk.
„Kas ta muidu perutab või?” kohkus Kolla sisimas, kuid küsida ei julgenud.
„Järelikult võtab omaks, kui ei peruta,” kiitis Mitte. „Kuule, kas sa sirelivärvi hobust oled näinud?” küsis tüdruk üle hobuse täpselt linnapiiril.
Taevas sõudsid madalad hallid pilved, selja taga lõppesid Supilinna osmikud, ees avardus lage väli: vasakul prügiluht, paremal luhamaa. Prügiluhal tuhnisid õnneotsijad, siit ja sealt tõusis musta tossu, põles tselka, kammivabriku mussertselluloid. Niiduluhal kärbusid pruunikad mättad, hakid ja kajakad pidasid sõda territooriumi ja toidu pärast.
Pole ju olemas lillasid või roosasid hobuseid!
„Ei ole,” vastas Kolla.
„Jestas, pime oled peast või? Vaata Valkat! Tema nimi on Valge, kuid mina kutsun teda Valkaks,” teatas tüdruk hobust patsutades. „Nägid, kuidas talle meeldib, kui ta nime öelda? Valka teab minust kõik. Kõik! Kas sa siis valgeid sireleid pole näinud?”
„Olen küll,” tunnistas poiss.
Nüüd on sott siis sedasi, et ma tean tema hobuse nime, kuid tüdruku enda nimest pole mul õrna aimugi. Kui küsiks?
Mitte sidus hobuse Kollale tuttava vaia külge, tõusis, lükkas vasaku käega dressipluusi parema käe varruka üles ning näitas tumepunaseid sirgeid korpas arme käsivarre siseküljel, neid oli ülestikku oma neli-viis tükki.
„Valka hammustas või?” päris poiss.
„Appikene, missugune sooda!” pahvas tüdruk.
„Vabandust, ma kogemata,” suhistas poiss, kes mõistis, kui tumba küsimuse ta oli esitanud.
„Kõik on sul kogemata. Ülikond kogemata, kõik, kõik. Mida sa oled teinud selle pika aja? Kogemata olid ära ka või?” rapsas Mitte.
Mida Kolla oli teinud selle pika aja? Mittet otsinud. Mittet igatsenud. Aga seda ei julgenud öelda.
„Kogemata … Kogemata …” kordas Kolla. „Tead, mis ma tegin kogemata. Ma viisin selle maali, selle maali, mida sina maalisid, selle viisin muuseumist ära. Ma viisin selle kogemata kunstnik Uibukännu koju,” ütles Kolla.
„Sa tunned Uibukändu, tunned teda?” imestas tüdruk.
„Muidugi tunnen. Natuke aega tagasi just rääkisin temaga,” kiitles Kolla.
„Keda sa ei tunne … Sa tunned vist kõiki,” tõdes Mitte, siis aga lõi ta mustadesse silmadesse lustlik krutskihelk. „Ma ei usu sind! Udu ajad! See maal, mida ma maalisin, on muuseumis alles, ma tean.”
„Ei ole! Kus see saab seal alles olla, kui ma ta ära viisin? Uibukänd veel tänas mind, ütles, et mina päästsin šedöövri,” õigustas end Kolla. „Päästsin punahordide käest.”
„Mullikesi mullitad,” lõbustas end tüdruk.
„Ei mullita,” oli poiss päris solvunud. „Aupull, et viisin.”
„Okei, lähme vaatama,” ütles tüdruk.
„Muuseumisse või?” küsis poiss. „Muuseum on kinni, ma tean. Uksel on silt „Asutus suletud tehnilise rikke tõttu”, keegi on kriidiga veel K-tähe kõige ette pannud.”
Teine võimalus oli minna Uibukännu poole, kuid see oleks olnud kuidagi pealetükkiv, seda poleks tahtnud teha.
„Mina saan sisse,” ütles Mitte. „Ja selle K kustutame sealt maha.”
Ükskõik, kas saab või mitte, lihtsalt õudselt kihvt oli tüdruku kõrval käia, peaasi et too jälle kuhugi ära ei kaoks. Ka oli erutus tagasi andnud, nii et kõik oli vinge.
Nad läksid üle paiguti suitseva prügimäe Tähtvere kruusaauguni, Kolla kalpsas krapsti selle järsule punavale liivakivinõlvale, valmis demonstreerima mägironimise kõrget kunsti.
„Nii, nii, daami ei aidatagi,” kuulis ta Mitte mossitust.
Poiss ulatas maalijapiigale käe. Mitte sõrmed põletasid. Üsna raske oli tüdrukut püstjast ja porilibedast
