Kas sa tead, kes on Valev Tutt?” küsis Uibukänd.
„Ei tea,” tunnistas Kolla vastu tahtmist.
Ausus üle kõige!
„Pole ka vaja paska pähe koguda! Üks ilueedi, kes rüssadele pärakusse poeb. Raamatud need kommud juba lõikasid tükkideks, nüüd on kord šedöövrite kallale minna. Tead, mis ma sulle ütlen, poiss! Sinu nimi seisab kunagi eesti kunsti ajaloos. Kuidas su nimi on?” küsis Uibukänd.
Ta ei teagi! Kas mu parim sõber Lemm polegi seda talle öelnud? Või siis plikad, kelle kätte maali andsin?
„Nikolai,” vastas Kolla.
„Niisiis, kui kunagi ilmub eesti kunsti aus ajalugu, siis loe seda hoolega. Vähemalt minu peatükki loe hoolega – seal seisab, et šedöövri „Eeva eluõhtul” päästis Nikolai. Ma garanteerin,” ennustas Uibukänd.
„Ma tahtsin kella teada,” ütles Kolla.
„Kella-tühja ma ei tea, aga ajastut tean täpselt – see on tatine!” kuulutas kunstnik. „See on nuhkide ajastu, madal ja porine ajastu, mil üles lastakse ainult näruseid tegelinskeid, kes siis endale kokku hakkavad varastama. Neid sallitakse ainult tingimusel, et nad saaki ülemustega jagavad. Pea see meeles, Nikolai!”
Kõuts Mannerheim näugahtas, andis käsu edasi liikuda.
Uibukänd viskas kassile kulpi ja sõnas:
„Aivan oikein, herra marsalkka!”
Nemad kaks suundusid puskaritotška poole, Kolla joobus heameelest.
Siiski oleks pidanud ka perekonnanime ütlema, kuna Nikolaisid on ju mustmiljon.
Oo, käruisand Stjoopa, Pildi-Siiri isa, tuleb oma käruga Marja mäest alla piki munakivist hobuseteed, kõrval kruusatrotuaaril kõnnivad tädi Ellen ja onu Artur, Kolla maja altkorruserahvas.
Ja mis on Stjoopal kärus? Uskumatu!
Kirst, must luksuslik kirst, kaas kenasti peal, hallikad narmad nagu akselbandid ümber sarga väärikalt rippu.
Muidu vedas Stjoopa mööblit. Muidugi, kirst on samuti mööbel, kirst on surnu mööbel, nii et Stjoopa teeb ametipärast tööd. Aga kes on siis surnud?
Hommikul, kui Stjoopa mõne mööblipoe ukse ette kundejahile läks, oli tal kõvasti pressimist, et tühja käsivankrit Marja mäest oma musklis kätega üles lükata. Kui ta pärast tööotsi mäest alla koju tuli, siis tõmbas käru kärumeest, nii et Stjoopal oli tükk pidurdamist, et käru eest ära ei veereks.
Täna oli asi veel eriti hull, kirst ju koormaks.
Täitekaonu Artur tuli kõnniteelt appi käru tagasi hoidma, muidu vaata, et pääseb Stjoopa kätest lahti ning põrutab suure hooga koos kirstuga jõkke, kalad saaksid kirstus mõnusa pesa.
Rataste raudvitsrehvid põrisesid mõnusalt munakividel – punnitasid mõlemad mehed, mis nad punnitasid, ikkagi pidid nad sammu kiirendama, et kärust mitte maha jääda.
Kui käsivanker viimaks mäest alla jõudis, lõpetas Artur ka abistamise, astus tagasi kõnniteele teisel pool tänavat, oma küljeluu Elleni kõrvale.
Paistab, et Stjoopal on olnud täna kehv teenistuspäev, mees tundukse purukaine, ei laulagi sitikatest ja satikatest, kes talle vastu tulid ja päid raputasid. Aga võib-olla oli mööblivedajale mõjunud hoopis kunstimuuseumis öösel mööbeldamise eest saadud karistus, see, et rahvakohtunik Valve Karm talle viisteist päeva ja pea paljaksajamise määras? Vangikong ja tänava luuatamine kasvatasidki kärumehe korralikuks, nagu see oli ette nähtud? Ah?
Stjoopa peatas nüüd käru, et teha pööre vasakule ning siis koorem hoovi vedada.
Igatahes on tal kell kenasti olemas, teadis Kolla. Ilus, veel tema voorimeheajast pärit pika hõbedakarva ketiga tasku-uur, mida setuisand armastas tolgutada käe otsas, et kõik näeksid.
„Okei, Stjoopa!” hüüdis Kolla kõnniteel paaritute numbrite poolelt.
„Mäs sa kostsid?” küsis Stjoopa, sügas oma hallide juustega kaetud kuklatagust.
„Tere kostsin. Okei tähendab uuel ajal „tere”,” seletas Kolla.
„Mis tere, anna parem üts ruts raha,” torises Stjoopa.
„Pole võimalik. Pole mul enda raha. Ma tahtsin teada, mis kell on,” ütles Kolla.
„Kell! Ehee, kell … Ei mul pole kella vaja, mul Moskva ütleb aja,” riimis Stjoopa ning rõõmusära lõi ta kortse ja vagusid täis näkku.
„Mis see Moskva siis ütleb?” küsis Kolla.
„Viisveerand vitu peal, kuusveerand koti peal,” teatas Stjoopa täpse aja.
Sellist ütlust polnud Kolla veel kuulnud, see oli vaja kõrva taha panna. Viisveerand kuus ja kuusveerand viis – neid kõnendeid teadis igaüks, kuid kärumehel oli alati midagi uut öelda.
„Üle prahi kell oli mul. Nüüd tiksub ta kellegi persses, näitab aega julkadele, millal välja ronida,” rääkis Stjoopa rahulikult, siis äkki käratas. „Sa, poiskesekurat, tuled minu käest kella küsima! Ise sõitsid selle kella eest Kilulinna ja tagasi! Ei mäleta või? Krill oli kah kambas, tema näitas Siiri koha kätte.”
Õige, õige, Stjoopa oli majavalitsuse pasportistilt Ellen Tengelilt just saanud Siiri surmatõendi – surnud südametegevuse seiskumise tagajärjel –, Ellen oli talle tutvuse poolest vihjanud, et see tähendab mahalaskmist, Krill aga teadis Liiva surnuaial Tallinnas seda õudset kalmistunurka, kus hukatud liiva alla aetakse. Sinna põrutasid nad Tartust taksiautoga ning loomulikult polnud see odav, ka lilled ja pärg ei tulnud tasuta kätte.
„Kella tahad teada või, noormees?” küsis Ellen paarisnumbrite kõnniteelt.
Tädi Ellen Kolla maja altkorruselt oli oma helge ilme, moeka viltkübara ja prinkrindadega Supilinna üldtunnustatud iludus number üks, Kollagi möönis seda tiitlit, kuid piiranguga: omas vanuseklassis. Klass eakamate mestis iludusi enam ei olnudki, viimane neist, habemega naine Benita von Schloß sai kevadel enda ümber kuus hööveldamata lauda. Klass nooremate hulgas oli tunnustatud iludus olnud kuni suveni Panga-Siiri, nüüd sügisel on Pildi-Siiri oma punase, lõkendava peaga. Kolla vanuserühmas pretendeeris raudselt esikohale Tiuksmann.
Ikka kena, kui sind kutsutakse noormeheks ja mitte mingiks poiskesekuradiks.
„Miks sa koolis pole? Kell näitab seda aega, et sina pead koolis olema, Nikolai,” pedagoogitses Ellen.
Mis siis, kui kitub emale? Kas valetada midagi? Et viimased tunnid jäid ära … Aga valetamine oleks isa petmine, isa ei luba valetada.
„Ja miks sul ülikond seljas on? Pulma lähed või? Sellepärast tahad kella teada? Ma pole sind veel ülikonnaga näinudki,” imestas Artur.
Ta on vist vahepeal rikkamaks saanud, muidu oli tal viis täitesulepead pintsaku rinnataskus, nüüd juba kuus. Kes kopikat ei korja, see rublat ei saa.
„Ja krae püsti. Kes siis kraed püsti hoiab?” noomis Ellen edasi.
Püstine krae oli päris kohustuslik, ükski õige mees ei liikunud ringi, krae lamaskil.
