aeti mitteametlikke jutte, kuigi kardeti lutikaid, nagu neid kardeti igal pool.
Kaugõppeaspirandi Valev Tuti juhendaja, professor ja Nõukogude Liidu Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige Vladimir Ponomarjov, rääkis piipu pahvides, et Lenin oli kahenaisepidaja, tal oli iludus, prantslanna, viie lapse ema Inessa Armand ning inetu ja lastetu Leniniga ametlikult laulatatud Nadežda Konstantinovna Krupskaja. Ja mõlemad naised teadsid teineteise olemasolust, teadsid teineteise rolli ning olid suured sõbrannadki. „Ja mida tegi Lenin?” küsis professor Ponomarjov kavala näoga ninasoojendajat tormutades ning vastas siis ise: „Lenin ütles naisele, et läheb armukese juurde, ütles armukesele, et läheb naise juurde, kuid tegelikult tuli raamatukokku, et töötada, töötada ja töötada. Võtke eeskuju!”
Just see oligi Valev Tutil plaanis, temagi tahtis elada leninlikult, pidada avalikult kahte naist, kuid seni pidi ta leppima ülima konspiratsiooniga, pidama oma ülikooliarmastust Õiet põranda all.
„Ja me ei ole niimoodi, et sa lihtsalt käid minust nihkat-nähkat üle, ei võta püksegi jalast,” seadis Õie tingimuse.
„Oleneb, kui palju meil aega jääb. Millal su lapsed peavad täpselt tulema? Mina pean siit lahkuma hiljemalt kolmveerand viis,” teatas mees.
„Lapsed peavad tulema kell viis,” sõnas naine.
„Nii et kõik klapib. Hakka sisse pakkima!” nõudis Tutt.
Seda tööd muuseumijuhataja oskas. Ta tõi laost paraja pikkusega jupi Ida-Saksamaa kvaliteetset pakkepaberit, eemaldas raamist lõuendi ja keeras selle rulli, nõnda et pilt jäi väljapoole.
„Hoia! Hoia kõvasti koos, et lahti ei paiskaks!” ütles ta Tutile ja andis lõuendirulli mehele.
Sellega tuli Tutt toime. Muuseumijuhataja mähkis pakkepaberi mitmekordselt töö ümber, keerutas kinnituspaela paar ringi peale – ja pakk oligi valmis.
„Nüüd ekspertiis,” sõnas Tutt.
„Kas hakkame endale solki pähe valama või?” küsis naine.
„Mõõdukalt,” määras mees solgihulga.
Juhataja töökabinetis muuseumi esimesel korrusel leidus tõepoolest vene tähestikuga raske Mercedes. Õie tõstis selle riiulilt oma lauale ning asus kirjutusmasina taha.
„Mitu eksemplari?” küsis naine.
„Kolm,” vastas mees.
Naine võttis kaks kopeerpaberilehte, asetas need kolme kirjapaberilehe vahele, keeras selle kõik masinarullile ning oli tööks valmis. Valev kõndis edasi-tagasi ning luges vene keeles teksti ette, Õie tippis kümne sõrme pimemeetodil kiiremini, kui mees jõudis rääkida:
„Kaasaegne Lääne kodanlik kunst elab üle sügavat kriisi, kohutatavat langust, on töötajate vaimse demoraliseerimise vahendiks, reaktsiooniliste, demokraatiavastaste ideede propagandaks, tõstab kilbile banditismi, hullumeelsuse, esitab amoraalseid, patoloogilisi nähtusi, aitab kaasa kuritegevusele, eriti laste omale, mandub labaseks palaganiks ja pornograafiaks, mis on kutsutud äratama inimese kõige madalamaid instinkte …”
„Hollallaa, ära sa räägi,” märkis Õie eesti keeles. „Vaesed läänlased, kui jube on nende elu.”
„Ära sega palun!” nõudis mees samuti eesti keeles ning jätkas venes. „Täna, mil Nõukogudemaa on maailma rahuvõitluse esirindel, täna, mil meie kodumaa piirid on üha rohkem avatud, täna, kui meie partei ja valitus eesotsas meie palavalt armastatud Nikita Sergejevitš Hruštšoviga on alustanud tõeliselt leninlikku kurssi ühiskonna juhtimisel, jõuavad meile kahjuks ka paljud reaktsioonilised ideed, mille vastu saab sõdida üksnes kommunistliku kasvatusega, laialdase ideoloogilise tööga, mis haarab kogu elanikkonna laiu masse. Kahjuks tehakse selles suures ja tähtsas töös mõnikord ka andestamatuid vigu, nagu on juhtunud intsidendiga Eesti NSV Tartu linna kunstnike käesoleva aasta sügisnäitusel. Ekspositsiooni kui tervikuga võiks kõigiti rahule jääda, see kajastab tõetruult nõukogude tegelikkust, näitusel näeme suurepäraseid töid Nõukogudemaa saavutustest kosmose vallutamisel, töid sotsialistlikust võistlusest põllul ja tehases, näitusel on aukohal meie tööeesrindlased, keda on autasustatud meie kodumaa ordenite ja medalitega ning kelle portreed on sügisnäituse küpsemateks viljadeks …”
„Küll sul jutt jookseb,” kommenteeris naine poole suuga kihistades.
„Ma palusin, ära sega!” meenutas mees. „Kindlasti on õige rahvapärane ütlus „Tilk tõrva rikub meepüti”. Sügava kahetsusega tuleb nentida, et seesugune tõrvatilk leidub ka kõne all oleval näitusel – selleks osutus kodanik Väino Uibukännu algeline soperdis „Eeva eluõhtul”…”
„Seda mina ei kirjuta!” kuulutas Õie.
„Paneme siis plätserdis,” ütles Valev.
„Taga targemaks!” keeldus naine.
„Kas vusserdis sobib sulle?” küsis mees.
„Mitte mingil juhul!” kuulutas naine.
„Aga haltuura? Mäkerdis? Käkerdis?” näitas seltsimees Tutt üles oma hiilgavaid teadmisi vene keeles, sünonüümide põhjatut tundmist.
„Ei, ei ja veel kord ei!” deklareeris naine, tõusis otsustavalt masina tagant üles. „Ja sa veel irvitad!”
„Sa ikkagi tahad, et sind korterist välja tõstetaks?” jõudis mees tagasi vana ähvarduse juurde.
„Enne lasen ennast välja tõsta, kui ma midagi seesugust kirjutan,” teatas naine. „Lähengi Rudolfsi juurde tagasi. Ta kindlasti võtab,” õrritas Õie Valevi kiivust.
Ent naiselikust kavalusest polnud sedapuhku tolku, kuna mängus oli mehe karjäär.
„Ma teen siis ise,” ütles seltsimees Tutt, asus kirjutusmasina taha, tõmbas pikkpeetrist sõrmuskella, kuna see segas, ning tippis siis aeglaselt, kuid täpselt, ilma ühegi kirjaveata:
„… algeline soperdis „Eeva eluõhtul”, pornograafiasugemetega töö, millega on tahetud õõnestada kommunismiehitaja moraalset vankumatust. Siinkohal olgu märgitaud, et kah-kunstnik kodanik Uibukänd on võidelnud relv käes Valge-Soome bandiitliku armee ridades vabatahtlikuna meie Nõukogude kodumaa vastu. Tema kujutatud erootikaobjekt on samuti tuvastatud, selleks on osutunud pangatöötaja Siiri Kullamägi, kes teostas ulatusliku riisumise NSV Liidu Riigipanga Tartu osakonnas ning on selle eest saanud karmi ja õiglase karistuse, kõrgeima määra.
Iseenesest mõista on juurdlusorganeil siin palju tööd, et selgitada, kuidas seesugune jäletis on sattunud riikliku kunstimuuseumi seinale ja kuidas seesugune kurjategija on sattunud lõuendile. Pole kahtlust, et pärast Nõukogude Liidu rahvaste hiilgavat võitu Suures Isamaasõjas on endine Soome bandiit hakanud võitlema siserindel, tahtnud aastal, mil kogu nõukogude rahvas on uhke maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini üle, Tartu linna sügisnäituse külastajaid heidutada ja kohutada vastikute kujunditega, viia vaataja masendusse, juhtida ta helge homse asemel elu prügikasti.
Loomulikult tekib siis küsimus, kuidas seesugune põhimõttelage haltuura pääses näitusele, kuidas lubatakse esineda autoril, kelle humaanne Nõukogude ühiskond on rehabiliteerinud, kuid kes selle tänutäheks jätkab sabotaaži nõukogude korra vastu.
Leninliku-bolševistliku enesekriitika korras tuleb tunnistada, et suur osa süüd lasub EKP
