UHATUS
Julie ja Danny Vizcaino, vend ja õde, sündisid ja kasvasid Californias asuva Modesto vaestelinnaosas. Julie sündis 1981. ja Danny 1983. aastal. Nende vanemad, Mehhikost pärit keskkoolihariduseta immigrandid, olid kohaliku elanikkonna tüüpilised esindajad: ema töötas konservitehases ning isa ehitajana, kuni ta õnnetuses hukkus, kui lapsed olid veel väikesed. Nende vanem vend oli kooli pooleli jätnud ja seadusega pahuksisse sattunud ning ka Julie jäi teises klassis istuma, pidades enesestmõistetavaks, et ta on lihtsalt rumal.
„Lugemises ja kirjutamises polnud ma kunagi tugev,” rääkis ta mulle. „Ega ka muudes asjades.”
Aga kui Julie neljandasse klassi läks, sai ta uue õpetaja nimega Kevin Cripe, kes oli vallatud ennekuulmatust ideest, et tema õpilased on võimelised suuri asju korda saatma.
„Kui ma kogenumate õpetajatega rääkisin,” jutustas Cripe mulle, „ütlesid nad, et Julie pole lihtsalt eriti tark. Üks tema vanematest vendadest oli korduvalt vanglas olnud. Tüdruk ise oli istuma jäänud. Nagu ka tema noorem vend Danny. Ta polnud ka kuigi hea lugeja.”
Kuid Cripe oli kogu elu malet mänginud, ning kui ta otsustas maleklubi rajada, kutsus ta sinna ka Julie.
„Ma ei teadnud, mida see endast kujutab,” ütles Julie. „Kutsusin seda algul „kabeks”. Kuigi ma polnud sellest kuulnud, olin nõus proovima.”
Cripe’i maletrenn oli lõbus, aga raske, ning Julie õppis nõnda kiirelt mängima, et isegi Cripe üllatus. Ta istus tundide viisi malelaua taga, süvenes mängu ning ei suutnud pelgalt kaks või kolm, vaid kümme või enamgi käiku ette näha. Pärast kaht aastat harjutamist, kui Julie juba kuuendas klassis käis, otsustas Cripe, et tema ja veel kaks last on piisavalt head, et osaleda Bakersfieldi kohalikul turniiril. „Ma selgitan, mida ma esimesele turniirile minnes arvasin,” rääkis Cripe. „Üks meie mängijatest oli Jordy. Väga tubli laps. Mõlemad vanemad olid psühholoogid. Jordy oli imelaps. Ta oli alghariduse saanud erakoolides ning esines klaverikontsertidel. Tema vanemad olid kõik asjad õigesti teinud. Ma mõtlesin, et siin on siis meie Jordy, kes on nii andekas ja oskab prantsuse keelt, aga Julie puhul on asjad ju teisiti. Mulle tundus siis, et tunnetuslikul tasandil polnud tema aju kunagi täistuuridel töötanud või kuidas iganes seda väljendada. Just nagu laps, kes pole kunagi jooksurajal jõudu katsunud, sest teda pole iial sporti tegema suunatud. Ma mõtlesin, mis juhtuks siis, kui Julie ajule anda sama võimalus, nagu Jordy omale? Otsustasin kõiki maleklubi lapsi kohelda nõnda, nagu nad oleksid sama targad nagu kõik teised turniiridel osalevad eliiterakoolide õpilased. Kui ma sellesse ei usuks, siis on asi lootusetu, kas pole? Võiksin sama hästi kõigile raamatutele tule otsa panna.”Kuna õpilased nii Bakersfieldis kui ka muudel California turniiridel hästi esinesid, otsustas Cripe koos Julie ja ülejäänud võistkonnaga minna riiklikele malemeistrivõistlustele, mis toimusid Põhja-Carolina osariigis Charlotte’i linnas. „Ära tee seda,” anus tema kolleeg. „Teed neile lastele vaid häbi.” Kuid Cripe viis lapsed turniirile ning nad lõpetasid kaheksakümne võistkonna seas viieteistkümne parima hulgas. Ning sadade osalenud õpilaste hulgast jõudis Julie esikümnesse. „Ma ei hakanud võitma enne, kui olin kolmteist või neliteist,” ütles Julie. „Kui olin neliteist, teenisin turniiridel mängides juba palju raha. Ostsin selle eest oma esimese auto.” Viimaks peeti teda oma vanusegrupis USA 50 parima naismängija hulka kuuluvaks.
Siis liitus võistkonnaga ka Julie noorem vend Danny, kes sai peagi parimaks mängijaks. Tucsonis peetud riiklikel meistrivõistlustel jõudis Danny viimasesse vooru ning võistkond lootis jõuda kümne parima sekka, kuni pinge oma osa mängima hakkas.
„Ta oksendas enne viimast vooru, kuna oli nii närviline,” ütles Cripe. „Tema oli ju liider. Ma ütlesin: „Olgu, Danny, kui oled tõesti haige, siis helistan su emale; me eemaldame su turniirilt. Aga kui oled lihtsalt närvis, siis mõtle hoolikalt järele. Sa oled edu ära teeninud. Kõik teised on sama närvis. Ma tahan, et sa seda hetke naudiksid, sest siin on seitsesada inimest, kel pole mingit võimalust auhinda võita. Nii et kuidas siis jääb?” Ja ta ütles: „Ma tahan mängida.” Siis andsin talle veel viimast korda nõu: „Kui sulle tundub, et uuesti öökima hakkad, sihi põrandale, sest kui malelaua täis oksendad, siis pole lihtne nende nuppudega edasi mängida.”
„Ta võitis selle mängu küllaltki ruttu. Ka kõik teised meie võistkonna liikmed olid võidukad. Nad olid näinud, kuidas Danny võitis, ehkki oli äsja oksendanud. Iga kord, kui sellest jutustan, tulevad mul pisarad silma. Ta kuulus „lollide laste” hulka, aga lõpetas juba samal aastal riiklikel meistrivõistlustel esikümnes. Ning võistkond jäi viiendaks. Me olime tol aastal Hunteri kolledži algkoolist eespool. See New York City kool on alati parimate hulgas. Nemad jäid kuuendaks või seitsmendaks.”
Danny lõpetas Pacifici ülikooli, omandades kraadi masinaehituses. Ta töötab nüüd ühes rahvusvahelises tööstusettevõttes insenerina. Julie lõpetas Mississippi ülikooli ning on nüüd koduperenaine, elades koos abikaasa Calbemari ja väikese tütre Isabeliga.
„Ma arvan, et kindlasti arendas male mu mõtlemisvõimet,” rääkis Julie mulle. „Ning kindlasti arendas see ka teiste maleklubi laste mõtlemisvõimet. Meie kõigi hinded paranesid ning ka muu elu kulges edukamalt. Küsimus oli lihtsalt selles, kui palju tööd teha. Muutusime selles osavaks. Istusime kaua aega laua taga. Kujutasime käike peas ette. Esialgu ei oska sa kuigi kaugele ette mõelda. Kui ma kõvasti harjutasin, suutsin viisteist, isegi kakskümmend käiku ette mõelda. Tuleb istuda tundide kaupa ning kõik need erinevad tagajärjed läbi mõelda. Seda saab ka mujal elus rakendada. Kui teen seda, juhtub see. Kui teen toda, juhtub too. Ning siis langetad arukaima otsuse.” Mida intelligentsus siis tegelikult endast kujutab?
„Mõned inimesed on väga ignorantsed,” rääkis Julie mulle. „Just sellised inimesed, kel on eelarvamused ning kes leiavad, et kui mõni laps tuleb vaesest piirkonnast ning tema vanemad on harimatud, siis peavad nad automaatselt lollid olema. Aga me pole lollid. Ma pole loll. On nii palju tarku lapsi. Nad võivad paljutki korda saata. See sõltub lihtsalt tehtavatest valikutest. Seepärast kinnitangi, et male aitas mul kindlasti õigeid valikuid langetada.” Riigi vastasrannikul, kõige rikkamate New York City lastevanemate hulgas, kes suudavad maksta paarsada dollarit tunnis, on intelligentsuse arendamisel populaarseks saanud teistsugune viis. Bright Kids NYC (New York City Arukad Lapsed) rajati 2009. aastal ning nüüd osaleb kursustel umbes pooltuhat last, kellest suurem osa on vaid nelja-aastased ning soovivad sisse saada riigikoolide andekate ja talendikate laste programmidesse. Kui vanasti otsustas vastuvõtu üle iga koolipiirkond eraldi, siis mingist hetkest ei peetud seda enam õiglaseks ning 2008. aastal loodi ühtne üle-linnaline vastuvõtulävend, mis põhines standardtestide tulemustel. (Jah, ka eelkooliõpilaste jaoks on standardtestid). Et oma piirkonna andekate ja talendikate programmi sisse saada, peavad lapsed kuuluma parima 10 % hulka. Et aga pääseda kõrgelthinnatud ülelinnalisse programmi, kus viie erineva kooli peale on kokku vaid 400 kohta, tuleb kuuluda parima 1 % hulka. Uue programmi eesmärk oli suurendada nende laste hulka, kes pärinevad vaesematest linnaosadest, kuid see andis hoopis vastupidise tulemuse: kuigi vastu võeti varasemast rohkem lapsi, oli rikaste perede järeltulijate osakaal nende hulgas veelgi suurem. Nõnda üritas New Yorgi haridusnõukogu järjekordset uut lähenemist. Aastal 2013 lisati uus test: Naglieri mitteverbaalse võimekuse test, mis pidi hindama kultuuritaustast sõltumatut vaimset võimekust. Tulemus: lävendi ületas rohkem lapsi kui kunagi varem, kuid eriti palju oli nende seas rikaste perede lapsi. Mis sellist ebavõrdsust põhjustab? Kuigi Bright Kids NYC polnud ainus säärane uus õpetamisprogramm, mis pidi aitama lastel kõrgeid testitulemusi saavutada, oli see kahtlemata kõige suurem ja põhjalikum ning andis erakordseid tulemusi: 94 protsenti lastest, kes olid läbinud Bright Kidsi programmi, olid parima 10 % seas, ning 49 protsenti neist jõudis koguni parima 1 % hulka. Justkui oleks Lake Wobegon, populaarse raadiosaate juhi Garrisson Keillori fiktiivne kodulinn, kus „kõik lapsed on üle keskmise arukad”, tõelisuseks saanud.
Veel alles 2008. aastal valitses intelligentsust uurivate teadlaste peavoolu seas arvamus, et inimese intelligentsus on liiga keerukas ning aju kaasasündinud omadustega liiga tugevalt seotud, et ükski konkreetne harjutusmeetod seda oluliselt mõjutada saaks. Muidugi olid nad nõus, et kui laps viibib rikastavas keskkonnas, siis
