lagi, hingele tätoveeritud number. Seetõttu peavad paljud meist intelligentsuse uurijaid jobudeks ning IQ-teste ebaameerikalikuks nähtuseks. Sest kellele meeldiks, kui neile teatatakse, et võite töötada ja higistada, kui palju tahate, võite piisavalt treenida, et suuta maratoni läbida või võõras keeles rääkida, seada endale eesmärgi ja selle saavutada – aga intelligentsus on selline takistus, mida pole võimalik ületada? Kuid vahest on uskumus, et puudujäägid intelligentsuses on pärilikud ja parandamatud, ühtlasi ameerika vaimu teine ja tumedam poolus: just Ühendriikides sündis ju pseudoteadus nimega eugeenika ning seal sooritati 20. sajandil, veel kuni 1960. aastateni, ligi kuuskümmend tuhat steriliseerimist, paljud neist sunniviisiliselt inimeste puhul, keda peeti „imbetsillideks” või „nõrgamõistuslikeks”. Eugeenikaliikumine leidis Ameerikas tuntud toetajaid, nagu Margaret Sanger1, J. H. Kellogg ja Alexander Graham Bell, ka USA Ülemkohus kuulutas selle mõneks ajaks seaduslikuks ning seda rahastasid lugupeetud asutused, nagu Carnegie instituut ja Rockefelleri fond, samas kui natsiliidrid, sealhulgas Adolf Hitler isiklikult, nimetasid seda inspiratsiooniallikana oma „sõjas nõrkade vastu”. Tänapäevalgi leidub akadeemikuid, kes kuulutavad, nagu oleks mõni rass teistest intellektuaalselt üle. Veel 2009. aastal kuulutati ühes riiklikku poliitikat käsitlevas Harvardi doktoritöös: „Tänapäeval ei oma USA-s elavad immigrandid kohalikega sarnast vaimset võimekust. Keegi ei tea, kas latiinod saavutavad kunagi valgenahalistega võrdse IQ-taseme, kuid on raske vastu vaielda ennustusele, et uute latiinodest immigrantide lastel ja lapselastel on madal IQ.” Neli aastat hiljem avaldas antud väitekirja autor Jason Richwine konservatiivse mõttekoja Heritage fondi jaoks uurimuse, kus kritiseeriti immigratsioonireformi.
Kõike eeltoodut silmas pidades ei tule üllatusena, et avaliku arvamuse silmis on IQ maine peldikust alla lastud. Ärikeeles väljendudes: intelligentsuse firmamärgil on tekkinud negatiivne kuvand. Tänapäeva popkultuur on selle paigutanud samasse hämarasse nurka, kuhu kuuluvad putukamürgid, koolikiusamine ja Lindsay Lohan. Ma tajusin, mis suunast tuuled puhuvad, kui sain e-kirja Maine’i osariigis elavalt vennalt Dave’ilt, kes on mind sel teemal narrinud sellest ajast peale, kui sai teada, et ma kavatsen sel teemal raamatu kirjutada:
Härra Tarrrrkpea: Dan, luba mulle, et kui saad veel tarkemaks, ei muutu sa kurjaks superpaharetiks nagu Lex Luthor. Vahest ei piirduks sa ainult inimeste tarkemaks muutmisega, vaid teeksid neid ka paremaks? James Holmes, tarrrrkpea, aga mitte eriti meeldiv, sama kehtib ka Ted Kaczynski puhul. Mister Rogers, väga meeldiv mees, vahest mitte tarrrrkpea, aga ta oleks ju tore naaber?2
Dave viitab olulisele teemale: Ameerika popkultuuris kohtab sageli „geniaalsuse” samastamist „kurjusega” ning vähese harituse ülistamist aususe ja korralikkuse tunnusmärkidena. Tänapäeval suhtuvad isegi intelligendid intelligentsusesse põlglikult, näidetena võib siinkohal tuua Daniel Golemani, Malcolm Gladwelli ja Paul Toughi. Kui Goleman avaldas 1995. aastal teedrajava ja ülimõjuka bestselleri „Emotsionaalne intelligentsus” (eesti k 2007), väitis ta seal, et „oskus ohjata emotsionaalset impulssi, tabada teiste sügavamaid sisetundeid, olla osav suhtleja” on sama oluline või veelgi olulisem, kui intellektuaalne võimekus. Ning Gladwell avaldas 2008. aastal raamatu „Väljavalitud: lugu edust ja edukusest” (eesti k 2012), kus ta tegi kuulsaks psühholoog K. Anders Ericssoni uuringud, mis tõestasid, et talent ei mängi saavutustes sisuliselt mitte mingisugust rolli ning pigem on oluline – isegi ainus oluline asi – hoopis kõva töö, kümme tuhat tundi harjutamist väljavalitud tegevusalal. Ning hiljuti, 2012. aastal, ilmus Toughi raamat „Kuidas lapsed edu saavutavad: visadus, uudishimu ja iseloomu varjatud jõud” (eesti k 2013), mis põhines psühholoog Angela Duckworthi ja teiste uuringutel sääraste iseloomuomaduste olulisuse kohta, nagu enesekontroll, kohusetunne ja visadus. Kõik need on hiilgavad tarkuseterad. Kõva töö, südikus ja emotsionaalne tasakaalukus on elus edu saavutamisel kahtlemata olulised. Keegi ei vaidle sellele vastu. Kuid oodake nüüd: kas nende omaduste tähtsus tõestab ühtlasi, et intelligentsusel polegi mingit väärtust? Kahtlemata ei piirdu kõik vaid IQ-ga: vahest pole see kõige olulisem asi, kuid kindlasti üks olulisematest. Teadsime seda juba algkoolis ning näeme seda oma töökohal ja ajalehtede esikülgedel: intelligentsus või tarkus, ükskõik, kuidas seda ka ei nimetaks, on siiski väga tähtis. Intelligentsus eristab inimest teistest elusolenditest Maal. Intelligentsus – mitte ainult kasutute faktide meelespidamine, vaid võime neid mõista ja analüüsida, neist õppida ja asjadest teadlikuks saada, teadmistest kasu lõigata, kaoses tähendust leida – on võim. Just nõnda õppisime kümnete tuhandete aastate eest tuld kasutama ja küttimise asemel põldu harima. See pole ainus põhjus, kuid on siiski üks neist, miks Warren Buffett, Mark Zuckenberg ja Bill Gates on teist rikkamad. (Nii Facebooki looja Zuckerberg kui Google’i kaasrajaja Sergei Brin tunnistati lapsepõlves tänu kõrgetele testitulemustele sobivaks õppima Johns Hopkinsi ülikooli juures asuvas andekate noorte keskuses, nagu ka Stefani Joanne Angelina Germanotta, tuntud lavanime all Lady Gaga). Tänu sellele suutsid Malcolm Gladwell, Daniel Goleman ja Paul Tough kirjutada suurepärased raamatud. Sest nad on targad ning intelligentsus on siiski oluline, kuigi viisakas seltskonnas on selle väljaütlemine muutunud poliitilise ebakorrektsuse ilminguks.
Asi ei piirdu vaid kooli ja karjääriga. Kuna me arvame, et intelligentsus seondub vaid peaga, siis võib olla üllatav, et see on tihedalt seotud ka kehalise heaoluga, seda viisidel, mida veel täielikult ei mõisteta. Hiljutine uurimus, mis puudutas 1 162 442 meessoost rootslast, kelle IQ-d 18-aastaselt mõõdeti, leidis näiteks, et 22 aastat hiljem olid madalaima 25 % hulka kuulujad viis korda tõenäolisemalt surnud mürgituse läbi, kolm korda tõenäolisemalt uppumissurma ning kaks korda tõenäolisemalt hukkunud mõnes liiklusõnnetuses, võrreldes nendega, kes kuulusid kõrgeima 25 % hulka. Üldjoontes võis kinnitada, et iga 15-punktine langus 18-aastase IQ-skaalal vastas keskikka jõudes kolmandiku võrra suuremale hukkumisvõimalusele ning poole võrra suuremale tõenäosusele haiglasse sattuda vägivaldse rünnaku tagajärjel. Teises uurimuses, mis käsitles 1921. aastal sündinud täiskasvanud šotlasi, leiti, et iga 15-punktine langus 11-aastase IQ-skaalal vastas 36 % suuremale tõenäosusele surra enne 65. eluaastat, isegi pärast seda, kui tulemusi korrigeeriti sotsiaalse kuuluvuse ja haridustasemega seonduvaid mõjutegureid arvesse võttes. Ka paljudes teistes uurimustes on intelligentsust seostatud mõrvaohvriks sattumise, kõrge vererõhu, insuldi või infarkti tõenäosusega – isegi varajase menopausiga, mille puhul selgus, et iga 15-punktine tõus seondub 20 % võrra väiksema tõenäosusega menopausi esinemiseks enne 49-aastaseks saamist. Kõik, kes on veendunud, et intelligentsus pole oluline, peaksid üritama seda väita neile 800 000 lapsele ja täiskasvanule, kes saavad USA-s sotsiaalkindlustusametilt mõne diagnoositud vaimse puude tõttu toetust. Või üritage seda öelda neile 250 000 sõdurile, kel on selle sajandi vältel diagnoositud mõni ajutrauma. Ning ma ei pea silmas sellist akadeemiliste testide tegemise oskust, mida sõnaga „intelligentsus” tavaliselt silmas peetakse, vaid nende testide mõõdetavat vaimuteravust ja arusaamisoskust, mida ajutraumad nõrgendavad. Või öelge neile 5 miljonile ameeriklasele, kes on Alzheimeri tõve tõttu lisaks pikaajalisele mälule kaotamas ka võimet tavalise vestlusega sammu pidada või oma tšekiraamatut hallata, et intelligentsusel pole mingit kaalu. (Muuseas, isegi kui Alzheimeri tõbi teid tabab, siis seda hilisemas vanuses, mida targem te olete; teadlased nimetavad selle põhjusena „kognitiivset reservi”.) Üritage raskekujulise depressiooni või skisofreenia all kannatajatele väita, et intelligentsusel pole tähtsust. Üllatuslikult on üheks nende haiguste kõige tõsisemaks küljeks just intelligentsuse oluline vähenemine, nii et nende puhul, kel on tugevamad vaimsed võimed, on ka paranemisprognoos reeglina kõige soodsam. Kõik see oleks väga masendav ja heidutav, kui me ei saaks oma intelligentsuse suhtes midagi ette võtta, nagu meile on juba ammusest ajast väidetud. Kui silmas pidada intelligentsuseks nimetatava sinilinnu väidetavalt muutumatut loomust, siis pole ime, et kogu meie kultuur eelistab selle ignoreerimist, nagu ka surma puhul. Aga mis siis, kui juhtumisi eksivad kõik need eksperdid, kes on meile juba sada aastat väitnud, et intelligentsust ei saa muuta?
Mis siis, kui aju sarnaneb kõigi teiste ainelise maailma osadega ning inimlik leidlikkus suudab ka seda mõjutada? Mõelge korraks järele: me suudame südameid siirdada, luua bioonilisi võrkkesti, mis pimedad
Margaret Sanger (1879−1966) oli üks tuntuimaid rasestumisvastaste vahendite propageerijaid USA-s 20. sajandi esimesel poolel. (Tõlkija märkus)
Lex Luthor – üliintellektuaalne ärimagnaadist koomiksikurjam, Supermani põhivaenlane; James Holmes – üliõpilane, kes mõrvas 2012. aasta juulis püssilaskudega Colorado kinosaalis 12 inimest; Ted Kaczynski – endine matemaatikaprofessor, hiljem „Unabomberi” nime all tuntuks saanud kirjapommide levitaja, kes 1996. aastal eluks ajaks vangi mõisteti; Mister Rogers – Fred Rogers (1928−2003) oli lihtsakoeliste lastesaadete juht, üks oma aja tuntuimaid Ameerika telestaare. (Tõlkija märkus)
