style="font-size:15px;"> Klingberg võttis pärast uuringu valmimist puhkepäeva ja läks Skandinaavia kesksuve valgete ööde ajal sõudma. Sõudmise ajal ringles ta peas küsimus: mida see küll tähendada võib, et kõigi töömälu ülesannete puhul aktiveeruvad ühed ja samad ajuosad? Selliseid küsimusi, mis on sama suured kui Mälareni järv, üritaksid paljud kehvemad teadlased pigem vältida, et mitte lõpututesse spekulatsioonidesse laskuda. Kuid Klingberg, kes meenutab väljanägemiselt näitleja Lance Henrikseni, kes kehastas filmis „Tulnukad” android Bishopit, mõtles küsimuse üle, kuni vastus pähe tuli – või kui mitte vastus, siis vähemalt hüpotees. Kui ajus on samad osad seotud kõigi töömälu ülesannetega, arutles ta, siis vahest võiks ühe sellise ülesande treenimine viia parema soorituseni ka mõne teise täitmisel, kuna mõlemad vajavad samade ajuosade tugevdamist. Just nagu kätekõverduste tegemine aitab paremini kangi tõsta. Klingberg märkis hüpoteesi üles väikesesse mustakaanelisse märkmikku, mida ta endaga kaasas kandis. Seal ootas see kaks aastat oma aega, kuni Klingberg liitus 1999. aastal doktoriõpinguteks Karolinska neuropediaatria osakonnaga. Kuna osakonnas uuriti ADHD-d, oli Klingbergil nüüd ligipääs vabatahtlikele, kelle peal oma ideed katsetada. Kuid tema ees seisis probleem: teised psühholoogid olid väidetavalt tõestanud, et Klingbergi katse ei osutu tulemuslikuks – et ühe lühimälu ülesande harjutamine ei too kaasa teise ülesande paremat sooritamist. Tuntuim selline uurimus avaldati 1980. aastal ajakirjas Science ning selle autoriks olid K. Anders Ericsson ja tema kolleegid Carnegie Mellori ülikoolist, kes kirjeldasid oma kahekümnekuist eksperimenti noore mehega, kelle initsiaalideks oli S.F. Tegu oli magistriõppe üliõpilasega, „keskpärase mälu ja keskpärase intelligentsusega tudengiga,” kes pakkus end vabatahtlikuks, et näha, kas tema lühimälu saaks olulisel määral arendada. Eelneva instrueerimiseta mälustrateegiate vallas paluti tal kuulata juhuslike numbrite jada ning järele korrata võimalikult palju meeldejäänud numbreid. Esialgu suutis ta sarnaselt enamiku inimestega mäletada vaid seitset („Maagiline number seitse, pluss-miinus kaks” on psühholoog George A. Milleri 1956. aastal avaldatud ja klassikaks saanud artikkel, kus esimest korda kirjeldati üksuste arvu, mida inimese lühimälu meeles pidada suudab.) Aga kui S. F. kolm päeva nädalas umbes pool tundi harjutas ning jätkas nõnda umbes poolteist aastat, siis suurenes meeldejäävate numbrite hulk järk-järgult. Viieteistkümne nädala järel suutis ta järjest korrata kuni kahtkümmet viit juhuslikku arvu. Aasta järel tuli ta toime juba seitsmekümne arvu meelespidamisega. Viimaks, olles harjutanud 20 kuud, suutis ta järjest korrata 90 arvu, mis on võrdne parimate mälumeistrite tulemusega, ning tema edasisel arenguvõimel ei paistnud mingeid piire olevat. Aga kui ta üritas meeles pidada midagi muud peale numbrite, näiteks tähti, siis polnud tulemus teiste omast parem. „Tema mäluvahemik kukkus tagasi kuue kaashääliku peale.”
Kuidas see võimalik on? Et mõista, miks S. F. suutis õppida üheksakümmet numbrit meeles pidama, aga tähtede puhul oli tulemuseks ikka kuus, tuleb aru saada, et ta oli spontaanselt välja arendanud mälustrateegia, mis võimaldas juhuarvude jada jaotada suuremateks üksusteks, mis jäid meelde näiteks jooksutulemuste, vanuste või aastaarvudena. Kuid see numbripõhine strateegia oli mõistagi kasutu tähtede või muude üksuste meelespidamiseks. Sedasorti mälutrikid, mida kasutas ka näiteks ajakirjanik Joshua Foer, kui ta võitis 2006. aastal USA mälumeistrivõistlused, mida ta hiljem kirjeldas oma bestselleris „Moonwalking with Einstein”, on piiratud eesmärkide täitmisel vägagi tulemuslikud. Ent lõppude lõpuks on need vaid trikid. Need aitavad mitmesuguseid jadasid meeles hoida. Kuid ei abista nendest arusaamisel. Need ei tee inimest targemaks. Need ei arenda töömälu.
Vahest peaksin siinkohal kirjeldama olulist erinevust lühimälu ja töömälu vahel. Paljud ajakirjanikud, kes kirjutavad laiema publiku jaoks, ei märka seda erinevust, ning sama kehtib koguni mõningate psühholoogide puhul. Mõlema mälu töövahemik on mõõdetav sekunditega, kindlasti mitte tundidega, kuudest või aastatest rääkimata. Ericsson mõõtis just lühimälu: võimet kiiresti korrata teatud andmeid, mida teile on esitatud. Töömälu seondub aga võimega manipuleerida nende andmetega, mida teil palutakse meeles pidada: numbrite järjekorda vahetada, neid liita, paarituteks või paarisarvudeks jaotada. Keele abil võimaldab töömälu teil lauset meeles pidada, aga ka selle tähendust mõista ja sellest järeldusi teha. Üks uurija nimetas töömälu meele tööruumiks, tehasekorruseks, kus toormaterjali töödeldakse ja sellest midagi kasulikku luuakse. Lühimälu võimaldab teil telefoninumbrit meeles pidada, kuid töömälu abil suudate esimesed kolm numbrit viimase nelja numbriga läbi korrutada. Selle saavutamisel mängib kriitilist rolli ka see, kui edukalt olete võimeline oma tähelepanu objekte kontrollima ning häirivaid asjaolusid ignoreerima. Töömälu nõudmised selgitavad ühtlasi, miks kahekohaliste numbrite peas korrutamine (rääkimata neljakohalistest numbritest) nii raskeks osutub: peate seda tegema osade kaupa ning ühe osa vastusest kõrvale panema, kui järgmise juurde asute, paigutades mõned asjad oma meeles tagaplaanile, teadliku tähelepanu piiridest välja, tuues need vajadusel uuesti tähelepanu alla. Töömälu võimaldab poeedil sõnadega mängida, et mõttele parimat väljendusviisi leida; samamoodi toome meelde mõne juhise teise ja kolmanda sammu, kui esimene on läbitud. Töömälu piirid selgitavad, miks auto juhtimine käed-vaba mobiilsüsteemiga võib olla sama ohtlik, nagu mobiiltelefoni käes hoidmine: sest teie võime asju teadvustada on väärtuslik ja piiratud. Kõige värvikam ja jaburam näide töömälu praktilisest võimsusest seondub mu vanima sõbra Dan Feigelsoniga. Juba siis, kui olime alles teismelised, avastas ta, et võib vajadusel ükskõik millist sõna tagurpidi korrata, hoolimata selle silpide arvust.
Võisite talle öelda „ühildumatused” ning mõni sekund hiljem kordab ta „desutamudlihü.” Oli hämmastav ja naljakas seda näha, kuid ta ütles mulle, et tema saladuseks oli võime sõna ette kujutada nõnda, nagu oleks see kriidiga tahvlile kirjutatud, ning siis pidi ta seda lihtsalt tagurpidi lugema.
Vaat seeon töömälu.
Ericsson järeldas S. F. – iga tehtud uurimusest, et treening ei tõsta lühimälu üldist võimekust. Kuid Klingberg soovis teada saada, kas ka muud asjad peale strateegiate ja trikkide võiksid töömälu üldist võimekust suurendada.
Sellele küsimusele vastuse otsimisel pakkus talle innustust üks neuroplastilisuse uurimisajaloo mõjukaimatest ja lugupeetuimatest teadlastest: Michael Merzenich. Kaheksakümnendate alguses, kui enamik neuroteadlastest uskus endiselt, et sisuliselt kõik ajupiirkonnad on kindlalt määratud vaid teatud tüüpi informatsiooni töötlema, avaldas Merzenich uurimusi, mis tõestasid, et vaid mõne nädala jooksul võis ta ahvide puhul muuta ajuosasid, mis töötlesid näiteks vasaku käe nimetissõrmelt saadud infot – tehes seda vaid keskmise sõrme halvamise teel. Kui närvisignaale enam ei tulnud, hakkas seni keskmisele sõrmele keskendunud ajuosa töötlema nimetissõrmest saadavat infot. Järgneva kolme kümnendi jooksul arendas Merzenich oma uurimustööd edasi ja tõestas, et loomad, sealhulgas ka inimesed, võivad neuroregulatsioonist kasu saada: kui põhjalikumalt keskendutakse väikestele erinevustele puudutuse, helide ja nägemise puhul, siis laieneb selle eest vastutav ajupiirkond ning muutub selle tulemusel ülesannete täitmisel edukamaks. Ta avastas, et düslektikutest lapsi võib treenida märkama väikeseid erinevusi helide vahel, mis võimaldab neil kõnekeelt paremini mõista; samamoodi võib seitsmekümnendates eluaastates autojuhte treenida taas laiemat vaatevälja omandama, isegi kui see oskus oli eelnevate elukümnendite jooksul kaduma läinud.
Merzenichi teedrajavatest uuringutest tuletas Klingberg kaks põhimõtet. Esiteks, et treening oleks edukas, peab see toimuma küllaltki lühikeste seeriate kaupa, 20−30 minutit päevas, kuid seda tuleb sooritada neli kuni kuus korda nädalas vähemalt neljanädalase perioodi kestel. Teiseks tuleb treeningkava jätkuvalt kohaldada treenitava indiviidi võimekusastmega. Treeningkava ei tohiks olla liiga kerge ega ka liiga raske; see peab olema täpselt suutlikkuse piiri peal ning seal püsima ja võimekuse arenedes raskemaks muutuma. Neile kahele Merzenichi põhimõttele tuginedes pani Klingberg paika standardrežiimi: neli nädalat lühikest igapäevast intensiivtreeningut, mida jätkuvalt muudetakse, et see inimese võimekuse piiridega kooskõlas püsiks. See režiim osutus otsustavaks peale Klingbergi uurimuse
